Muinasjutumaa. Chris Colfer

lõi maa vappuma. Metsa haaras võimas mürin. Puuoksad rappusid ja kivikesed hüplesid maas, sest ligines midagi massiivset.

      „Mis toimub?” karjatas Conner.

      „Lähme peitu!” soovitas Alex.

      Ta haaras oma koti ning siis jooksid kaksikud teerajalt metsa ja varjusid ühe eriti laiavõralise puu taha.

      Nad ei uskunud oma silmi. Valgetel hobustel ratsutas mööda tohutu hulk sõdureid. Turvised särasid puhtusest. Nad kandsid rohelist ja hõbedast värvi kilpe, millele oli maalitud suur punane õun, ja lehvitasid samasuguse kujundusega lippe.

      „Alex, kas me kandusime ajas tagasi?” küsis Conner ärevalt. „Nad paistavad nagu otse keskajast pärit!”

      Pliiatsid sõtkuti hobusekapjade all mutta. Sõdurid liikusid nii hoogsalt ja jõuliselt, et ükski neist ei märganud puude varjust ammulisui välja piiluvaid kaksikuid.

      Alexi pilk peatus kilpidel. Punane õun oli kilbil kujutamiseks päris veider ese, ent samas oli selles midagi väga tuttavlikku. Ta ei osanud öelda, mis see on.

      Mürin vaibus pikkamisi, kui sõjamehed rada mööda eemaldusid. Kaksikud jäid veel mõneks hetkeks puu taha peitu ja tegid kindlaks, et õhk on puhas.

      „Ma ei tea, mis tunne sinul on, aga minule hakkab neist elamustest üheks päevaks juba aitama,” ütles Conner.

      Alexile jäi silma läheduses seisva puu külge kinnitatud plakat. Ta läks selle juurde ja tõmbas plakati lahti, et seda lähemalt uurida. Plakat oli vana, kiri kohati juba kustunud, ja selle keskele oli paigutatud lokkis blondide juuste ja mossis näoga tüdrukukese pilt. Kiri andis teada:

      Alexi nägu tõmbus kaameks ja hingamine seiskus hetkeks; nüüd sai ta aru, kus nad viibivad. Pole ka ime, et need puud paistsid kohe nii tuttavad. Väikesest peale oli ta neid ju nii palju kordi silmitsenud. Raamat oli toonud nad just siia, kuhu ta oli lootnud sattuda.

      „Kas see on võimalik?” küsis ta endalt. Mõte töötas nii kiiresti nagu ei iial enne.

      „Mis asi?” küsis Conner. „Kas sa tead, kus me oleme?”

      „Vist küll,” nentis Alex.

      „Kus?” küsis Conner, kartes vastust kuulda.

      „Conner, me sattusime raamatu sisse,” selgitas Alex, kuid vend ei saanud hästi aru. „Ma arvan, et me asume nüüd päriselt Muinasjutumaal.”

      Ta ulatas tagaotsimiskuulutuse vennale ja Conner luges selle läbi. Poisi silmad läksid suureks nagu leemuril.

      „Ei-ei-ei! Nii ei saa juhtuda! Lollus!” Ta raputas pead ja andis kuulutuse õele tagasi sellise näoga, nagu oleks plakat nakkusohtlik. Ta ei suutnud, ei tahtnud kuuldut uskuda. „Tahad öelda, et me oleme muinasjuttude maailmas?”

      „Selle metsa tunneksin ma ära kus tahes! Igatahes on see sama mets, mis vanaema raamatus,” vastas Alex ja naeratas endalegi ootamatult. „Aga loomulikult! Kuhu mujale oleks raamat saanudki meid tuua?”

      „Me kukkusime läbi raamatu! Midagi loomulikku siin küll ei ole!” ütles Conner. „Noh, kas me peamegi nüüd siia jääma, mis? Kuidas me koju saame?”

      „Conner, mina ei oska su küsimustele vastata,” ütles Alex. „Ära unusta, et minuga juhtus kõik sama moodi!”

      Conner hakkas, käed puusas, puude vahel ringi marssima. „Uskumatu – ma ei jäänud pärast tunde, jooksin koolist ära ja sattusin teise dimensiooni!” lausus ta.

      Alex oli üpris tänulik, et vend talle järele tuli. Nad olid kogu elu koos elanud ja lasteaiast peale ühes klassis käinud. Alex poleks teadnud, kuidas ta teises dimensioonis päris omal käel hakkama saaks.

      „Loodetavasti oled siis õnnelik, Alex,” ütles Conner. „Mis ma ütlesin – selle raamatu oleks pidanud ojasse viskama!”

      „Aitab süüdistustest,” vastas Alex. „Vahet pole, kuidas me siia sattusime, oleme siin, ja kõik. Nüüd on oluline leida keegi, kes võiks aidata meil koju minna!”

      „Palun vabandust, kas ma saan teid aidata?” küsis viisakas hääl kaksikute selja tagant. Mõlemad võpatasid võõrast häält kuuldes. Nad pöörasid ringi, et vaadata, kes küsis, ja soovisid kohe, et poleks vaadanud.

      Alexi ja Conneri selja taga seisis olend, keda oleks kõige täpsemini iseloomustanud sõna konnmees. Pikka kasvu mehel olid suured läikivad silmad, lai nägu ja säravroheline nahk. Seljas oli tal peen vestiga ülikond ja käes suur klaaspurk vesiroosilehtedega.

      „Andestage, et ma pealt kuulasin, aga kui peaksite juhatust vajama, siis suunataju on mul päris hea,” ütles ta ja naeratas laialt.

      Alex ja Conner olid jahmatusest lausa tardunud. Uus tuttav oli vaieldamatu tõend, et viibitakse tõepoolest muinasjutumaal.

      „Te paistate olevat liiga noorukesed, et omapead metsas olla,” ütles konnmees. „Kas eksisite ära?”

      Conner tõi kuuldavale kileda oige, mis jäi väga pikalt kajama. „Palun ärge sööge meid ära!” ütles ta ja varises kägarasse maha.

      Konnmees vaatas teda ja kortsutas kulmu. „Noormees, mul pole kavatsust teid ära süüa,” sõnas ta. „Kas ta on alati selline?” küsis ta Alexilt.

      Alex reageeris peaaegu samasuguse kiljatusega nagu hetk tagasi Conner.

      „Tean-tean. Ärge muretsege; ma olen harjunud, et inimesed mind nähes kriiskavad,” ütles konnmees. „Karjuge ehmatus endast välja. Minuti pärast läheb üle.”

      „Me palume vabandust!” suutis Alex viimaks öelda. „Lihtsalt seal, kust me pärit oleme, ei leidu kuigi palju … ee… konninimesi? Vabandust, kui see pole päris õige sõna!”

      Conner tegi uuesti peenikest häält. Seekord ta enam ei kiljunud, aga piinlik oli ikka.

      Konnmees uuris nende mõlema nägu ja pööras erilist tähelepanu rõivastusele. „Kust te täpsemalt tulete?”

      „Üsna kaugelt,” vastas Alex.

      Läbi metsa kajas huntide läbilõikav ulg. Selle peale võpatasid kõik kolm. Konnmees vaatas ringi, suurtes läikivates silmades sulaselge hirm.

      „Läheb pimedaks,” ütles konnmees. „Parem lähme ulualla. Palun tulge minu juurde koju. Siit on ainult mõni minut kõndida.”

      „Otsi lolli!” vastas Conner.

      Hundiulg kostis uuesti. Seekord palju valjemini kui enne. Kus iganes need hundid ka olid, igatahes tulid nad üha ligemale.

      „Eks ma tean ise ka, et näen päris jube välja,” ütles konnmees kaksikutele, „aga nende olevustega võrreldes, kes siin metsas pimeduse saabudes ringi luusivad, olen ma väike vend. Tõotan, et ma ei tee teile viga.”

      Tema pilk oli nii osavõtlik, et raske oli teda mitte usaldada. Kärmel sammul läks konnmees sügavamale metsa.

      Alex nügis venda. „Parem lähme talle järele.”

      „Hull oled või? Mina ei lähe hiigelkonna juurde külla,” vaidles Conner sosinal vastu.

      „Mis meil kaotada oleks?” väitis Alex.

      „Peale elu või?” surtsus Conner, aga õde tiris ta vastupuiklemisest hoolimata kaasa ja vedas sinna, kuhu konnmees neid juhatas.

      Tubli tüki aega ruttasid kaksikud konnmehe järel. Nad tegid puude vahel siksakke ning hüppasid üle rahnude ja puujuurte, mis maa seest välja turritasid. Mida edasi, seda tihedamaks mets muutus. Pimenes väga kiiresti, ja kui nad konnmehe kodu juurde jõudsid, valitses väljas juba peaaegu pilkane pimedus.

      Alex ja Conner hoidusid võimalikult lähestikku. Igal sammul surusid nad alla kahtlust, kas selle imeliku olevusega kaasaminek oli ikka tark mõte.

      „Siitkaudu,” ütles teejuht.

      Konnmees lükkas eemale pundi