Muinasjutumaa. Chris Colfer

külalisi oodata,” vabandas konnmees ja süütas tiku abil lambi.

      Alex ja Conner ei teadnud, milline peaks olema ühe konnmehe kodu, aga midagi sellist poleks nad igatahes osanud oodata.

      Viibiti suures ruumis, millel olid mullast seinad ja madal muldne lagi. Kusagil pea kohal kasvava puu juured rippusid kroonlühtrina alla. Keset tuba seisis kobar suuri puhvis tugitoole ja diivaneid, esiküljega kenasti väikese kamina poole, aga mitmel padjal tolknes täidis seest välja. Läheduses asuvas pisikeses kööginurgas rippusid konksude otsas tassid, teekann ja kastrulid.

      Alexi rõõmuks oli kõikjal raamatuid. Muldseid seinu ääristas riiulite kaupa köiteid; igale vabale pinnale ja ka lausa maapinnale oli laotud raamatuvirnu; paistis, et raamatud sigivad siin vabalt otsekui närilised.

      „Conner,” sosistas Alex vennale kõrva, „sa vaata ainult! Siin on nagu Lucy ja härra Tumnuse loos!”

      Conner vaatas ringi ja sai aru, mida õde silmas peab. „Kui ta hakkab meile türgi maiust pakkuma, siis võid öelda, mida tahad, aga jalga me siit laseme!” sosistas ta vastu.

      „Räpasevõitu ehk, aga see-eest õdus,” ütles konnmees. „Konna ei taheta kuskil üüriliseks, niisiis ajasin sellega läbi, mis võtta oli, ja tegin, mis suutsin.”

      Ta asetas vesiroosilehtedega purgi kaminasimsile ja süütas otsekohe kaminas tule. Siis valas teekannu vett, paigutas kannu tule kohale ja võttis istet suures valges tugitoolis, mis seisis kaminale kõige lähemal. Seejärel tõstis jala üle põlve, pani käed sülle ja põimis sõrmed vaheliti. Ta oli korralik ja viisakas konn.

      „Palun võtke istet,” viipas konnmees vastas asuva diivani poole. Vastumeelselt tegid kaksikud, nagu palutud. Diivan oli üsna muhklik, pidi tükk aega nihelema, et end mugavalt istuma seada.

      „Mida te endast kujutate?” küsis Conner konnalt.

      „Conner, ära ole ebaviisakas!” Õde müksas talle küünarnukiga ribidesse.

      „Pole midagi,” kostis konnmees varjundirohke naeratusega. „Mõistan, et minu väljanägemisega harjumine võtab omajagu aega. Ma pole ise ka veel jõudnud täiesti ära harjuda.”

      „Te tahate öelda, et te polegi sünnist saadik … ee… konninimene?” küsis Alex nii viisakalt, kui vähegi oskas.

      „Taevake, ei ole,” vastas konnmees. „Aastaid tagasi pani üks eriti agressiivne nõianaine mulle lihtsalt needuse peale.”

      „Miks?” uuris Alex. Teda lummas see, kui muretult konnmees seda ütles.

      „Küllap vist selleks, et mulle õppetundi anda,” vastas konnmees. „Toona olin ma väga edev noormees. Nõid muutis mu välimust, et kaotaksin kõik eelised, mida olin pidanud nii endastmõistetavaks.”

      Aval naeratus hääbus leebelt. Ilmselt oli tegu väga painava läbielamisega, sest konnmehe juures võis siiani tajuda kaotusvalu ja igatsust. Nii kurba konna polnud kaksikud veel eluski näinud.

      „Ei oska kohe ettegi kujutada, kui hirmus see võis olla,” kiirgas Alexist kaastunnet.

      „Kas me tohime teid Konnaonuks kutsuda?” küsis Conner veidi üleannetu irvega.

      „Conner!” ütles Alex etteheitvalt.

      „Pole midagi.” Konnmees noogutas, naeratus ilmus ta näole tagasi. „Ma õppisin aru saama, et mida lahkemalt inimene oma puudeid kohtleb, seda vähem need teda segavad! Palun hüüdke mind Konnaonuks. Mul pole selle vastu midagi.”

      Conner kehitas õlgu ja naeratas.

      „Tohib, ma pakun teile vesiroosileheteed?” küsis Konnaonu kaksikutelt.

      Mõlemad noogutasid; nad ei tahtnud ebaviisakad olla. Konnaonu võttis kannu tulelt, kargas – sõna otseses mõttes kargas – kööginurka ja kallas kolm tassi vett täis. Ta avas kaminasimsile pandud purgi, poetas igasse tassi vesiroosilehe ja segas läbi.

      „Kas soovite tee sisse kärbseid ka?” küsis ta ja sirutas käe kaminasimsi poole, kus seisis teinegi purk, sedakorda täis surnud kärbseid.

      „Tänan, ei,” vastas Conner. „Püüame maha jätta.”

      „Nagu soovite,” vastas Konnaonu ja poetas oma teetassi mõned kärbsed. Ta ulatas kummalegi kaksikule tassi teed ja võttis uuesti nende vastas istet. Lapsed vaatasid mõne hetke teetassiga tõtt ja otsustasid viisakusest vähemalt teeselda, nagu rüüpaksid.

      „Mis teie nimed on?” uuris Konnaonu.

      „Mina olen Alex ja venna nimi on Conner.”

      Konnaonu näole ilmus lai ja õnnelik naeratus.

      „Ega te pole juhuslikult Alex Bailey?” küsis ta kõrvuni naeratades.

      „Ee… olen jah.” Alex oli väga jahmunud. Kuidas see kahepaikne tema nime teab?

      „Nagu seal: „See on Alex Bailey raamat”?” küsis Konnaonu. Ta kallutas end, võttis tugitooli kõrvalt virna raamatuid, tegi ühe lahti ja näitas, mis sinna oli kirjutatud.

      „Ja ongi minu raamatud!” erutus Alex, tundnud ära „Muinasjutumaasse” poetatud raamatud. „Mõtlesingi, et mis neist küll sai.”

      „See oli õige kummaline,” seletas Konnaonu. „Ma olin väljas kärbseid korjamas ja kõndisin parajasti rada mööda sohu, kui üks raamat sadas mulle otse taevast lagipähe. Järgmisel päeval käisin samas kohas ja leidsin veel mitu tükki. See on kõige kummalisem asi, mis minuga on juhtunud!”

      „Peale selle, et teid konnaks nõiuti, eks?” märkis Conner. „Sest teie asemel paigutaksin ma selle küll esikohale … aih!” Alexi küünarnukimüks mõjus.

      Konnaonu ei pööranud Conneri vahemärkusele tähelepanu ja jätkas selgitusi.

      „Nagu riiulite järgi näete, armastan ma raamatuid koguda, eriti ettekavatsematult,” lausus ta. „Ja midagi sellist polnud ma varem lugenud! Ma pole eales näinud selliseid inimesi ja paiku, mida nendes raamatutes kirjeldatakse, pole neist ka kuulnud, ja ometi mõtlesin, et no mina olen ilmas küll juba kõike näinud! Kõik need kohad, millest autorid kirjutavad, on nii põnevad. No kas suudaksite ette kujutada maailma, kus ei ole nõidu, trolle või hiiglasi? Väga fantaasiarikas!”

      Mõtegi sellest ajas Konnaonu muhelema. Kaksikud teesklesid nii hästi kui suutsid, et itsitavad kaasa.

      „Palun, jätke need raamatud endale. Mul on kodus veel,” teatas Alex.

      Konnaonu rõõmustas.

      „Khm,” köhatas Conner. „Ei tahaks raamatusõprade kokkutulekut segada, aga et kord juba kodust juttu tuli, siis – me eksisime täiesti ära ja tahaksime teada, kus me õigupoolest oleme.”

      Konnaonu läikivate silmade pilk rändas ühelt kaksikult teisele ja ta uuris neid tähelepanelikult.

      „Oi, lapsed, kui oleksite teadnud, kuhu satute, siis te poleks siia küll tulnud,” sõnas ta. „Te olete Päkapikumetsas.”

      Nähtavasti ootas ta, et lapsed ilmutaksid teatud määral muret või kohkumust, ent Alex ja Conner vaatasid talle vastu täiesti hariliku ilmega.

      „Päkapikumetsas?” kordas Alex. „Mida see Päkapikumets endast kujutab?”

      „Te polegi sellest metsast kuulnud?” küsis Konnaonu kohkunult. Kaksikud raputasid pead.

      „See on üks väga-väga ohtlik paik,” rääkis Konnaonu neile. „Ainuke piirkond, kus puudub valitseja või valitsus; see on kuningriik, kus igaüks on omaenda kuningas. Varem asustasid siinset kanti päkapikud, kes käisid kaevandustes tööl, aga nüüd on mets peamiselt kurikaelu ja jooksikuid täis. Sihuke paik, kuhu minnakse siis, kui ei taheta, et sind üles leitaks.”

      Teadmine, et lisaks teise maailma sattumisele juhtuti veel selle maailma iseäranis ohtlikku paika, ei vähendanud kaksikute muret.

      „On siin teisi kuningriike ka?” uuris Alex.

      Konnaonu hämmeldus. Justkui oleks Alex küsinud, mis värvi