Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov

Armsad sugulased on viimased, kes sulle head soovivad. Nende südamesoov on näha sind muredesse uppumas, et sind viimasel hetkel nagu kutsikat nattipidi välja tõmmata üheainsa eesmärgiga: teha sind igaveseks tänuvõlglaseks, et sulle elu lõpuni moraali lugeda! Meie, sugulased ja mina, eksisteerime üksteisest pöördvõrdelises sõltuvuses: mida paremini neil läheb, seda halvem minule; ja mida halvemini minul läheb, seda parem neile! Ja veel – neil on omadus surra, pärandamata sulle muud kui välja ütlemata jäänud etteheidete maik… Käigu kuradile!

      Niisiis, Nepali poisist ja sellest, mis all toimus. Nepalino oli lilla, ehtne pederast, päris tõeline gei, mis moodustaski tema keissi tuuma. See tähendab, varjupaigataotluse. Tema juhtum oli pentsik, isegi naljakas, minu väheleidlikule ajule täiesti mõistetamatu. Mulle ei mahtunud pähe, mismoodi saab asjaolu, et inimene on sodomiit, olla kaalukas alus varjupaiga saamiseks… kus iganes. Kas või Komorras! Kuid tema palus varjupaika. Mulle jäi arusaamatuks, kuidas sai nii naeruväärne põhjus käivitada nii tõsise tagajärje. Ise väitis ta, et teda kiusati Nepalis taga tema poliitiliste ja usuliste veendumuste pärast.

      „Hehahoo!” naeris Hanuman. „Märg kärnane Nepali perse. Ta väidab, et saab rahu leidmist loota ainult Euroopa riikides, kus on demokraatia ja nii edasi. Seda enam Taanis, kus on koguni homoabielud seadustatud. See on ju nonsenss!”

      Ja kuigi tema legend oli tõene vaid osaliselt, oli see võrreldes enamiku toimikutega vähemalt tõepärane. Jah, aga miks mitte? Kes nende mägilaste metsikuid hõimutavasid teab? Äkki on džunglis veel avastamata suguharusid, kes seniajani üksteist söövad? Miks peaks välistama võimaluse, et rangelt heteroseksuaalse sättumusega hõimudes tavatsetakse seksuaalse hälbimusega isikuid hävitada? Miks mitte? Küllap on Himaalajas igasugust inimrämpsu. Seal süüakse ju koeri!

      Miks mitte öelda näiteks, et geisid kiusatakse taga poliitiliste veendumuste tõttu, kui hõimu poliitikaks on näiteks hoolitsemine soo jätkamise eest, millest tulenevad ainult paljunemisele suunatud suhted, vahekord ainult mehe ja naise vahel, rangelt vagiinasse ja mitte mingil juhul mööda, lõpetada vagiina sisse, ainult vagiinasse ja mitte tõmmata välja! Sellisel juhul läheb samasooliste igasugune alternatiivne läbikäimine hõimupoliitikaga vastuollu, kuna kannab endas propagandat, mis lammutab paljunemise nimel ühtimise ideed ennast, on ju? Seega ohustab omasooarmastus hõimu eksistentsi. Kas see on poliitiline probleem? On. Ja religioosne samuti. Sest religioon on ju alati mõeldud toetama poliitikat. Oh sa poiss, mida kõike võib siin kokku jahvatada! Mingid kivist jumalad, kes kannustavad paljunema, paljunema, paljunema, mingid ühtimisriitust edasi andvad ürgsed kaljujoonised, mingid palved Krišnale-mitmenaisepidajale ja muu seesugune… Siin oleks igaüks, kes kord peeru vahele andnud, juba muu-usuline! Isegi, kui ta pani eidele! Nii et Nepalino keiss polnudki nii väga kisendav absurd. Ei olnud tema voodis mingeid tulnukaid kosmosest, mingeid sabas rippuvaid eriagente, mingeid kiipe pärasooles. Kõik oli tõepärane. Polnud tarvis isegi midagi välja mõelda. Ta ju ei valetanud, et on gei. Olgu ta keiss pealegi vale, kuid see oli vähemalt osaliselt ka tõde. Ta ei valetanud, et on pedekas. Ta oli tõesti pederast. Selles ei saanud olla mingit kahtlust, eriti kui ma nägin, mis toimus all, sellal kui ühe seina taga käis moslemitel altpesu ja teise seina taga toppis Mihhail Potapov tütrele putru suhu. Nepalino võis ju mulle vastik olla, kuid ta vähemalt ei tüüdanud kunagi. Nagu teised oma lugudega. Ta ei rääkinud kunagi midagi. Kui ehk ainult õige pisut oma onust või Saksamaast, kus ta oli elanud mingi vana pederasti juures, kellele ta oli teinud süüa, massaaži, jalapesu ja kõike muud. Kuid ta ei laskunud kunagi oma keissi üksikasjadesse, ei hädaldanud ega kaevelnud kunagi.

      Ei, ta muidugi kaebles, tüütas ja mangus, kuid teistmoodi. Ta hööritas tasakesi igal pool oma uudishimulikku tagumikku ja vaatas maailma kitsukeste paokil laugude vahelt. Olles Saksamaal läbi käinud euroopaliku elu ülikooli, põlgas ta silmanähtavalt teisi labaseid, tsiviliseerimata, tahumatuid barbareid, kes lõputult samu lugusid ketrasid ja lõputult vesistasid. Mõnikord need idioodid minestasid, tõmmeldes kogu kehast nagu filmis. Ta naeris nende üle. Nad tegid seda ainult tähelepanu püüdmiseks, ainult veenmaks kõiki selles, et nad väärivad positiivset vastust – ja kohe – rohkem kui keegi teine. Nad kõik püüdsid sattuda haiglasse, et saada lisaraha. Nepalino turtsus põlglikult. Tema sülitas kõige selle peale. Ta üksnes kissitas silmi ja muigas põlastavalt. Meie Nepalino oli eneseküllane. Loomulikult poleks ka tema lisarahast ära öelnud. Kuid tema oleks selle nimel ennemini perse uurakile ajanud või suhu võtnud kui langenud võltsminestusse, teeseldes langetõvehoogu.

      Tal oli laagris raske. Värdjad ei andnud talle asu. Kõik tõrjusid teda. Mitte keegi ei armastanud teda. Noored debiilikud küsisid talt sageli: „Oled sa gei, Nepal? Gei, jah?” ja naersid. Ta ei eitanud kunagi piidriks olemist, kuid ei tõstnud seda ka esile. Ta ei häbenenud seda ega uhkustanud sellega; see oli tema jaoks loomulik. Ja mis kõige väärtuslikum: ta ei püüdnud kunagi kedagi veenda selles, et tal on ehtne keiss ja et ta väärib positiivset vastust rohkem kui keegi teine – ja kohe. Keegi ei kuulnud iial temalt midagi seesugust.

      Ta ei tahtnud näida keegi, kes ta ei olnud. Aga oli ta kõigest gei ja ei midagi enamat. Oligi kogu keiss. Polnud tarvis midagi välja mõelda. Isegi valetada polnud tarvis. Polnud tarvis ajusid pingutada. Räägitakse, et kui mendid olid talt küsinud: „Miks te tulite meilt varjupaika paluma? Mis alusel? Mis põhjusel?!” oli ta vastu näkku suunatud valgust vaadanud läbi oma pikkade ripsmete mentidele otsa ja öelnud rahulikult: „On vaid üks põhjus: ma olen gei.”Nii oli ta omamoodi kangelane. Nilbe. Kuid selles settebasseinis oli ta kangelane ja geenius. Sest ta oli ehe. Ta ei valetanud, ei keerutanud, ei salanud. See, mis moodustas tema olemuse, moodustas tema keissi. See oli tema elu kõige ausam tegu. Nii arvasin mina.

      Hommikuti libistas ta end voodist välja nagu siug. Kuna aken oli ööpäev läbi lahti (ükskõik, kas oli talv või suvi), külmetas ta lakkamatult. Ta ronis kõigi seitsme teki seest välja ja hiilis minu all magava Hanumani kaissu justkui selleks, et sooja saada.

      Nepalino meenutas ärahellitatud soojalembest eksootilist taime, mis võis elada ehk vaid kasvuhoone tingimustes. Neetud aken tappis teda. Ta ei suutnud seda taluda. Ma kuulsin iga öö, kuidas tal hambad suus tantsisid. Ma uinusin selle muusika saatel: Nepalino tantsivad hambad.

      Ta kandis alati mitut T-särki, justkui need oleksid saanud sooja anda. Kellegi teise sviiter, hiigelsuur, jooksvate silmadega, lohvakas, mingisuguse skandinaavialiku mustriga, mida ma pole ilmaski seedinud (igasuguseid rahvuslikke mustreid). Ta nägi välja koomiline ja natuke metsik ning meenutas elluärganud hernehirmutist. Osta teisi riideid kas või kaltsukast ta ei tahtnud, kuna pani tallele iga veeringu, iga rahapaberi, kenasti üksteise juurde. Igal teisel nädalal, saanud kätte taskutoetuse, pani ta kupüürid ühte patakasse, keeras rullile kummi ümber, pakkis väiksesse kilekotti ja – oh jumal! – toppis selle pärakusse. Igatahes nõnda väitis Hanuman. Ja tema pidi küll kindlalt teadma.

      Nepalino koguni sõi kolme päeva jooksul vaid korra ja sedagi juhul, kui talle teiste lauast midagi pudenes. Ta nuuskis kogu aeg bildingutes ringi, otsides, kust saaks miskit hamba alla. Ootas lootusrikkalt, äkki saab keegi positiivi. Saab elamisloa ja paneb peo püsti. Pidu kõigile! Ja milline pidu oleks ilma Nepalinota? Ta on vajalik. Ta teeb ju nii hästi süüa. Ja siis hakkab ta osavalt, kiiresti nagu masin lõikama piraka noaga sibulat fantastiliselt pisikesteks tükkideks, seejärel kana ning pärast istub ja sööb koos teistega – tasuta! Gratis! See oli tema väike võit: ta sai jälle jumalamuidu kõhu täis vitsutada; ideaalne päev, päev, mis elatud täiesti gratis! Ta säästis terve elupäeva, millega lükkas edasi musta päeva saabumist. See oli väike, ent tema mõõdupuu järgi väga kaalukas võit. Kui ei õnnestunud tasuta suupoolist ahmata, siis läks Nepalino aeglaselt ja vastumeelselt läbi vihmasaju üle jalgpalliväljaku kõndides poodi. Nukker vaatepilt. Ta ostab poest riisi, jahu või leiba, näppab kurvastusest midagi tähtsusetut (nagu karbike pasteeti või sinepituub). Tuleb laagrisse tagasi, paneb riisi keema, võtab kivikõvaks külmutatud lambalihatüki, lõikab selle küljest õhukese viilu, praeb ära ja hakkab sööma. Ta hakkab sööma nii pettunud näoga, nagu oleks must päev käes, juba saabunud, ja nüüd ei juhtu üldse kunagi enam mitte midagi head.

      Jah, ta säästis, säästis, valmistudes kõige hullemaks – taotluse tagasilükkamiseks ja illegaalseks elamiseks onu juures,