Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov

ja jalgpalliplatsi, millel oli keelatud kõndida, vahele. Nad leidsid end kinni panduna lõputu nädalalõpu tupikusse, kitsukesse kupeesse rongis, mis sõitis eikuhugi, ringiratast, ringiratast, loksutades üksluisusega nii, et ajas oksele. Nad kuulsid iga päev ühte ja sama fraasi: „Tulep nattuke ootata.” Ja nad ootasid, tammusid, tõuklesid almusesabas, nägelesid, varastasid, purjutasid, kaklesid, kalgistusid, tohletasid nagu köögiviljad, millele ei leidunud ostjat. Nad ootasid, millal neid loomadele söödetakse, nad ootasid, millal neid põrgukatlasse tagasi saadetakse, nad ootasid vastust… Sellega nad uinusid. Ja hommikul kõik kordus: pealetükkiv jahedus, hais põllult, kleepuv värelev valgus, mis andis esemetele tagasi nende materiaalsuse ning olukorrale paratamatusetunde.

      Vääramatult ronis pimedusest välja vana kobaka ja kasutu televiisori kuubik. Selle all ilmus pjedestaalina nähtavale tumba vastikute ümmarguste erkkollaste sangadega. Kalender seinal näitas 95. aasta aprilli (mis oli juba iseenesest enam kui kolme aasta vanune vale). Poster saksa plikadega, kelle nimedeks olid Tic, Tac ja Toe (mul polnud aimugi, kes oli kes, kuid Hanuman teadis loomulikult kõigi kolme tõmmu kutsika sugupuid, nad olid tema lemmikud). Piklikud metallkapid, hallikassinised. Sedamööda, kuidas valgus läks järjest võimukamaks, tundus lagi järjest allapoole laskuvat ning aina selgemalt paistsid sellel välja suvise psühhoosiga laiaks litsutud kärbeste laibad. Jälkus! Iga hommik üks ja seesama muster.

      See oli justkui ette määratud. Sellel košmaaril oli kaval disainer. Ta oli kõik sedasi välja rihtinud, et hommik kandis kogu maailma jõleduse mu hinge, otsekui makstes kätte kõige eest, mis sai öö jooksul ära suitsetatud, joodud, süstitud. Põllult tulev hais ajas mul südame läikima, mu unine, loid kujutlusvõime kippus jampsima. Ning ma mõtlesin läbi unehämu, et selline on maailm, millesse ma plartsatasin nagu sita sisse, sündides õnnetu tähe all. Mu pohmas aju mõtles, et ju see on nõnda määratud, et murdnud kord harjunud ringist välja, rebinud end lahti vastikust, kuid harjumuspäraselt vastikust elust, tavapärasest asjade käigust, pidin ma otsekui koduvankri telje küljest ära lennanud ratas minema veerema ja sattuma paratamatult siia, kraavi, kus ei saanud teistsugust päeva algust ollagi. Sest peaaegu kogu maailma jälkus oli koondunud nende seinte vahele, pühkmete, pori, varaste, narkomaanide, jooksus terroristide, simulantide, spekulantide, pagulastena esinevate värdjate, petiste sekka, kes kõik olid pagenud sellesse riiki lootuses leida paremat elu, ent sattunud sellesse kanalasse, sellesse haisvasse kloaaki.

      Mõtlesin oma ähmas peaga: „Oijah, see on alles algus. Nüüd alles läheb lahti! Hoia alt! Kui päev algab nii ilgelt, kas poleks siis parem üldse mitte ärgata?”

      Või mulle ainult tundus, et ma mõtlesin… Sest mingisuguseid mõtteid tegelikult ju polnud, olid hoopis mingid meduusid, mis ujusid mu läbipaistva pea akvaariumis, kleepudes juhuslikult kokku, etendades midagi mõtlemiselaadset. Ja ma olin hommikuti kuidagi üleni vedel, ööga leotatud, lõdvalt välja väänatud nagu radiaatoril tilkuv põrandakalts, mille riputas sinna õhtuti hiinlane Ni.

      Ta riputas selle alati sinna; pidev rikkumine, millega võitlemast olid kõik väsinud. Talle seletati. Igatemoodi. Ja iga kord, kui teda kõnetati, koukis hiinlane taskust võidunud paberitüki, millele oli kirjutatud: „I speak only china tonge.”

      Sedel oli nii vana, et näis võivat tal pärgamendina sõrmede vahel mureneda. Jumal teab, milline kirjaoskamatu idioot ja mitu aastat tagasi oli selle kirjutanud. Ja jumal teab, mitu korda oli Ni seda välja võtnud ja esitanud otsekui tõendit, otsekui ainsat kaalukat dokumenti. Ta oli sellega nii paljusid inimesi kimbatusse ajanud. Kujuteldamatult! Paber oli nii vana, et hiinlane palus mitu korda nepallast, kes laagris ainsana natukenegi mandariini keelt tönkas, et too kirjutaks teise, samasuguse. Ent miskipärast keeldus Nepalino iga kord abist. Nähtavasti sai nepallane mingisugust oma nepallase naudingut sellest, kui nägi hiinlast taskust välja võtmas paberitükki, mis ähvardas tal kõigi silme all käes tükkideks pudeneda. Talle pakkus naudingut näha, kuidas hiinlase kõik kortsud ja isegi juuksed peas ettevaatlikkusest järsku turri tõmbusid, nagu oleksid elektriseeritud, ja hiinlane hakkas kangesti sarnanema kerra tõmbunud ja kõik okkad püsti ajanud siiliga. Nepalino paistis lausa unistavat sellest, et ta saab ühel päeval näha, kuidas hiinlane suundub järjekordsele retkele taskusse paberilipaka järele, kuid ei tõmba seda välja mitte ühes tükis, vaid jupikaupa. Ja hakkab siis seda kokku panema, tükkhaaval, tükkhaaval…

      Ent iga kord, kui hiinlasele saabusid kontorisse tähtsad paberid Direktoraadist, läks Nepalino temaga kaasa. Seal, juues tähtsa moega kohvi, mida staff neile pakkus, sattudes ootamatult tähelepanu keskpunkti, muutudes mõnekümneks minutiks kõigile vajalikuks, luges Nepalino taani keeles kirjutatud dokumente ning seletas kirjeldamatult tähtsa näoga neid hiinlasele lahti.

      Ja ehkki keegi ei saanud kontrollida, kui hästi või halvasti oskas Nepalino mandariini keelt, teadsid see-eest kõik suurepäraselt, et taani keelt ei tönganud ta üldse.

      Lamasin kumaaris sonides ja mulle viirastus kõiksugu jama. Maailm, mis rullus kokku haisvaks prügikänkraks ja veeres mingist mäest alla, ning mina koos temaga. Nii suits kui ka mõtete vetikad ujusid minust läbi. Kasvatades kiirust ja pöördeid, kihutasid mööda mingid sõnade, lausete katked; mingisugune kaja loksus ja kolises peas, nuuksus ja oigas; tuul ulgus; vilksatasid lömmis näod; tuhisesid tulbad, esitades küsimusi; lõputud elektriliinid kadusid sompus pimedusse; kõmises plekk-katus; ning aina kiiremini ja kiiremini, sülitades valgeid aurupilvi, kihutas räbupagina Farsetrupi-Olematuse rong. Ja mulle tundus, et ma asun põrgu põhjas, ümbritsetuna deemonitest, kaanidest, vampiiridest. Nii mulle tundus, kui kuulsin igast küljest ligi hiilivaid palvetavate moslemite hääli.

      See oli lihtsalt õudusunenägu. Igast nurgast, igast praost roomasid otsekui prussakad ajju monotoonsed palvehääled. Nad ukerdasid liliputtidena mu kehal ringi; nad kütkendasid, nad justkui saatsid sind viimsele teekonnale või viisid läbi rituaali, et sind seejärel elusalt nahka panna; nende hääled mõjusid nagu sedatiivid, ja isegi kui sa tahtsid üles tõusta, siis enam lihtsalt ei jaksanud… Ning seejärel algas koridoris nende minek kemmergusse, igaühel tingimata kaasas pudelike altpesuks. Nende sammude hääled panid samuti kujutlusvõime tööle: see monotoonne susisev sahin, see plätu põntsatus põrandal, see lentsimine… Ja iga raibe ümises kindlasti mingit oma kurvatoonilist joru, rägistas kurgust midagi välja, sülitas põrandale, paugutas ust. Ning seejärel võis kuulda vee solinat, mis summutas mõneks ajaks palved. Ühe järel teine, kolmas, neljas… Ja kõik kordus: sahin ja lirtsatus ja põntsatus ja solin. Ning kui üks kohtab koridoris teist, siis kindlasti tervitatakse vastastikku ülevalt ja ülespuhutult, misjärel nende sammud lohisevad eri suundadesse ning taas katab kõike veesolin. Ja seejärel kordub kõik uuesti: paugatus, lirtsatus, noruline laulujoru sinna ja tagasi. Nagu mängitaks ühte ja sama episoodi: moslemihommik Farsetrupi kämpas, duubel kaks, duubel kolm jne, jne.

      Meil Hanumaniga vedas toaga: vasakul pool oli seina taga peldik, paremal elas Mihhail Potapov oma perega – abikaasa Maša ja tema tütre Lizaga. Ja kuna meid igast küljest piiravad inimesed ei osanud oma primitiivsusest tulenevalt elada teistmoodi kui korrata päevast päeva ühte ja sama, siis algas iga hommik ühtemoodi. Vasakul solises vesi, paremal – „Miks sa ei söö? Miks sa vait oled? Mis sa istud ja vahid mind oma vasikasilmadega? Söö, öeldakse sulle!”

      Seinad olid laagris õhukesed ja kuuldavus oli lausa selline, nagu elaks pappkarbis. Me Hanumaniga läksime magama hilja, sisuliselt vastu hommikut. Öösiti oli mõistlikum mitte magada: öösel võisid mendid peale lennata, korraldada haarangu depordist kõrvalehoidvatele illegaalidele, varastele, narkomaanidele, kõiksugu kaakidele nagu meie Hanniega. Seetõttu äratas igal hommikul Mihhail Potapovi hääl meid siis, kui olime just sõba silmale saanud: „Raisk, mida sa jõllitad, söö!”

      See hääl tõmbas unemüüri maha; kanalaseinad võpatasid. Iga hommik nagu kellalöögid: „Kas sa hakkad mul sööma või ei!”; ja see mehepurikas otsekui rabelais’lik kellakägu.

      Ärkamine oli kohutav. Ma ärkasin justkui palavikus; vaevalt olin jõudnud uinuda, kui algas vääramatu tegelikkus, mida täitsid ühelt poolt allahid ja teiselt poolt vene eluproosa. Nende kahe veskikivi vahelt pidi mu vaim igal hommikul läbi minema ja jahvatatud saama. Peaaegu nagu sant, keda on mingi peenestusseade läbi jõhverdanud ja välja sülitanud, lamasin ma ja kuulasin kinnisilmi,