Andrei Ivanov
Список книг автора Andrei IvanovÕuduste teater
„See on romaan illusioonidest, ideaalidest, meeleheitest, see on rüütliromaan, kuid rüütellikkuse cervanteslikus tõlgenduses” – niiviisi määratleb oma teost autor, kelle proosa avab meile vene emigrantide maailma uue nurga alt. Romaan näitab unenäolisse ruumi, kahe riigi ja kahe aja – heroilise kontrakultuuri mineviku ja raskesti hoomatava oleviku – vahele takerdunud venekeelsete eestlaste argipäeva. Ohtlike seikluste ja sündmuste lõputu jada, kuhu autor oma tegelasi kaasab, muudab loo avaraks kunstiliseks panoraamiks, mis kipub kohati meenutama Bruegeli maale.
Andrei Ivanov (snd 1971) on üks viimaste aastate auhinnatuim ja suurimat tähelepanu pälvinud Eesti kirjanik. Varrakult on varem ilmunud Ivanovi Skandinaavia-tsükkel, mille kõik osad on nomineeritud erinevatele kirjandusauhindadele, sh jõudis „Hanumani teekond Lollandile” 2010. aastal Vene Bookeri lõppvalikusse ja „Kuutõbise pihtimus” sai 2015. aastal Eesti Kultuurkapitali venekeelse kirjanduse aastapreemia. „Harbini ööliblikad” (eesti k 2013) pälvis Venemaal maineka kirjandusauhinna NOS ning jõudis samuti Vene Bookeri finalistide hulka.
Öö Saint-Cloud's
Proosaraamat „Öö Saint-Cloud’s” kuulub Andrei Ivanovi varasemate teoste hulka, kuid jõuab eesti keelde alles nüüd. Venekeelne algupärand ilmus juba 2012. Triptühhon koosneb jutustustest „Kriis” ja „Külm südame all” ning proosapoeemist „Öö Saint-Cloud’s”. Neil on ühine peategelane Stepan Rakitin, kes on töötanud ajakirjanikuna, rännanud ringi Euroopa riikides ning kirjutab novelle. Jutustuste olevikuhetkeks on nullindate lõpu majanduskriis, kuid väga palju toimub siin mälurännakuid kuni lapsepõlveni välja – peategelane püüab oma eksistentsiaalsele unetusele leida vastuseid oma minevikku ja sisemaastikke läbi uurides. Keerulised suhted isa ja vennaga, kunagine vastamata armastus, psühhedeelsed ja olmelised kogemused nii Eestis kui välismaal, enesetunnetus kirjanikuna, terviseprobleemid, kohtumine saladusliku Sophiega – kõik koondub ühte keerisesse, mis raamatu lõpu poole näib lausa isiksust lahustavana. Väga realistlik teos nii ajastulises kui psühholoogilises mõttes, ja samas väga poeetiliselt kirja pandud.
Pariisi arabeskid
Andrei Ivanov on tuntud ja tunnustatud romaanikirjanik.
Tema koduks on proosa suurvormid, kus ta naudib täielikku vabadust ning loob uusi maailmu. Selle tunnistuseks on näiteks romaanid „Hanumani teekond Lollandile” (2012), „Harbini ööliblikad” (2014) ja „Isevärki kalmistu asukad” (2019).
Siinne raamat tutvustab Andrei Ivanovi loomingulise natuuri neid külgi, mis seni on kippunud varju jääma: ta on väljapeetud stiiliga novellikirjanik ja sügavalt mõtlev esseist.
Andrei Ivanovi lühiproosa kõneleb tundlikest rännakutest Taani ja Saksamaale, Pariisi ja iseendasse. Tema esseed peavad kahekõnet tänapäeva maailmakirjandusega (Ljudmila Ulitskaja, Kazuo Ishiguro, László Krasznahorkai, Péter Nádas) ning on täis elegantseid mõttearendusi ja sähvatusi.
Hanumani teekond Lollandile
Kuidas Euroopas illegaalina ellu jääda ja mitte hulluks minna? Mida kõike ei tee indialane Hanuman, et jõuda Lollandi saarele – Taani Ibizale, „sinna, kus poolpaljad tüdrukud siuglevad basseinides kui viigrid, kus ecstasy kukub suhu nagu meteoor ookeani lõugade vahele, kus on muusika ja möll“! Ta müütab prügikastist pärit toitu, murrab lahti telefonikoode, esineb vene maffiamehena ning vabastab varjupaigataotlejate laagri kavalaid ja pätilikke asukaid nende säästudest. Ent pettes osavalt teisi, lendab Hanuman koos eestivenelasest sõbra Jevgeniga samuti ühtelugu orki, ning tundub, et teekond Lollandile ei lõpe iial… Andrei Ivanov on sündinud 1971. aastal Tallinnas. Ta on vene filoloog ning pikka aega ekselnud Skandinaavias. Romaaniga "Hanumani teekond Lollandile" jõudis ta 2010. a Vene Bookeri lõppvalikusse ning pälvis 2009. a Eesti Kultuurkapitali preemia. Eesti keeles on ilmunud ka "Peotäis põrmu" (2011) ja "Minu Taani onuke. Tuhk" (2010).
Harbini ööliblikad
„Harbini ööliblikad” kirjeldab 20 aastat kunstnik Boriss Rebrovi elust. Rebrov lahkub seitsmeteistaastase noorukina koos Judenitši armeega Venemaalt, kaotab teel Revelisse perekonna, otsib võõras riigis omale kohta, töötab fotoateljees, peab päevikut, maalib ja laseb märkamatult end kaasa kiskuda Vene fašistliku partei tegevusse. „1920.–1940. aastate Eesti meenutab uppunud laevas tekkivat õhupatja – see on nagu ime, kuid lühiajaline, ebakindel: pruugib laeval vaid natuke kõikuda ning mull kaob. Niivõrd habrast iseseisvust nautis minu arvates tolleaene Eesti. Mingisuguseid paralleele meie ajaga ma ei tõmmanud. Kuigi mulle sümpatiseerib ajaloo tsüklilise arengu teooria, kirjutasin ma seda romaani nii, nagu ei teaks ma tulevikku – seda, et puhkeb Teine maailmasõda, et sellele järgneb 50 aastat NSV Liidu koosseisus.” (A. Ivanovi usutlusest ajalehele Severnoje Poberežje.)
Bizarre
Ekstsentriline – kentsakas – imelik, inglise keeles bizarre. Eestivene kirjaniku Andrei Ivanovi uus romaan kõneleb igati normaalse Euroopa südames elutsevate illegaalide ebanormaalsest maailmast. Tegu on triloogia teise raamatuga, järjega romaanile „Hanumani teekond Lollandile“ (e.k 2012), mille süžee tugineb osaliselt kirjaniku elus reaalselt toimunud sündmustele. Romaani tegelased on eluheidikud ja ullikesed, pagulased, keda polekski justkui olemas ei siin- ega sealpool piiri, nende jaoks on kõikjal võõras maa. Peategelane Jevgeni on pagulane kuubis: pagenud oma kodumaalt, põgeneb ta ka põgenikelaagrist ning satub lõpuks päris ehtsasse, aga mitte metafoorsesse vanglasse. Ent otsustab ka sealt putku panna. „…Inimene peab üldse elama pilku häbi pärast maast tõstmata… Üksnes kirjanik võib reaalsust lihvida seni, kuni see lakkab teda piinamast. Ning siis ta suleb selle raamatusse ja heidab otsekui pudeli merre – ehk keegi loeb läbi ja saab aru.” Andrei Ivanov on sündinud 1971. aastal Tallinnas. Ta on vene filoloog ning pikka aega ekselnud Skandinaavias. Romaaniga "Hanumani teekond Lollandile" jõudis ta 2010. a Vene Bookeri lõppvalikusse ning pälvis 2009. a Eesti Kultuurkapitali preemia. Eesti keeles on ilmunud veel ka "Minu Taani onuke. Tuhk" (2010), "Peotäis põrmu" (2011) ja „Harbini ööliblikad“ (2013). 408 lk
Kuutõbise pihtimus
„Kuutõbise pihtimuses” maadleb peategelane oma sisemise valuga, songib minevikus, kirjutab vormitut romaani, võitleb illusioonide tuuleveskitega. Ta otsib iseennast. Selles sügavalt filosoofilises romaanis on mitu ajakihti, millest minategelane läbi rühib, ihates terveks saada pettekujutelmadest. Raamatu lõpus saab ta jagu ka kihust kuhugi põgeneda. Ta saab võitu valust. Alistab hirmu. Andrei Ivanovi sulest on ilmunud romaanid „Hanumani teekond Lollandile”, „Harbini ööliblikad”, „Peotäis põrmu”. Ta on pälvinud Venemaa kirjandusauhinna Novaja Slovesnost ja Eesti Kultuurkapitali preemia. 2010. aastal valiti ta Vene Bookeri finalistide sekka. „Kuutõbise pihtimus” on viimane osa Ivanovi Skandinaavia triloogiast, kuhu kuuluvad ka raamatud „Hanumani teekond Lollandile” ja „Bizarre”. Triloogia tegevus algab 1990. aastate keskel ja lõppeb meie päevil, tegevus toimub Balti riikides ja Põhjamaades. 272 lk
Peotäis põrmu
Kui palju on meie kriitikud oodanud romaani, mis räägib tänapäeva Eestist – koos kaasajale vastavate tegelaskujude, probleemide, ja aja vaimuga! Paraku on parimad eesti keeles kirjutavad autorid eelistanud mineviku varje tänapäeva tontidele. Kuid loodus teadupärast tühja kohta ei salli, ning seetõttu on romaan tänapäeva Eestist sündinud vene keeles. Andrei Ivanovi raamat „Peotäis põrmu“ ajataust on täpselt dateeritud – see algab talvel 2003 ja lõpeb aprillis 2007, pronksiöö paiku. Minajutustaja, kolmekümnendates aastates mees, on seitse aastat veetnud Skandinaavias ning pöördub tagasi oma sünnimaale. Pöördub tagasi selleks, et veenduda – tema lapsepõlvelinna ei ole enam ning Eesti on üle võtmas Skandinaavia heaoluühiskonna hoiakuid, kus näilise tolerantsuse maski all õilmitseb sallimatus ja võõraviha. Romaan kubiseb värvikatest tüüpidest: venelastest, eestlastest, juutidest, rootslastest, taanlastest, kellest autor maalib mõnuga groteskseid portreid. Mõistagi vihkavad paljud tegelased Eesti Vabariiki, aga peale selle vihkavad nad ka kõike muud: iseennast, oma sugulasi, sõpru, naisi, tööandjaid, ilma, naabreid ja ajalugu, ning see kõik on kokku kohati jube naljakas, aga samas ka väga kurb. Tänases kirjandusmaailmas peetakse Andrei Ivanovi mitte üksnes eesti-vene kirjanduse, vaid ka maailmakultuuri osaks. Tema esimene jutustus “Tuhk” avaldati New Yorgis ning tõlgiti seejärel eesti keelde. Jutustuse eest nimetati autor Aldanovi ja Dolgoruki nimeliste kirjandusauhindade laureaadiks. Romaanis “Hanumani teekond Lollandisse” eest anti autorile Eesti Kultuurkapitali preemia, romaan jõudis 2010. aastal ka Vene Bookeri lõppnimekirja.