Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov

polnud enam ühtegi kohta, kuhu oleks saanud ta eest varjuda. Ühel õnnetul päeval muutus kogu Farsetrup (see armetu Taani linnake, ehitatud Jyllandi kõnnumaa südamesse) hoobilt haisutsooniks.

      Me Hanniega haarasime peast kinni; pidasime nõu, kuhu edasi liikuda, sest võimatu oli seda kauem kannatada. Kuid liikuda polnud esialgu kuhugi. Lollandi jaoks polnud raha, isegi mitte piletiostuks, rääkimata öömajast ja meelelahutusest.

      „Vähemaga kui kaks tonni kohalikku valuutat ei ole meil seal tuhkagi teha,” arutles Hannie-Mannie. „Sellega võib seal alles hakata keha liigutama. See on päevselge! Aga mis meil on? Ainult mingid kolm sotti. Poisikesed, me oleme lihtsalt poisikesed… Kuule, äkki kägistame Nepali kassiroju ära? Tõmbame tema persest säästud välja ja teeme vehkat?”

      „Püüavad kinni,” laitsin ma plaani maha.

      „Jah, muidugi püüavad,” nõustus ta kohe. „Nad on siin kärmed püüdma. Kuid siit tuleb ikkagi varvast visata, sest see on juba talumatu. Näed, milliste mõteteni see hais mind viib? Näed? See kõik võib halvasti lõppeda…”

      Olles mõlemad ebausklikud, nägime me selle haisu ilmumises kohe teatud halba ennet ja otsustasime, et see võib tähendada vaid üht: on aeg liikuma hakata.

      Iga päev leidis Hanuman üha uusi ja uusi argumente. Ta karjus:

      „Siin on kõik sitamaja haisust läbi imbunud! Kuhu ka ei lähe, igal pool haiseb sita järele… Lähed baari – seal on sitt! Diskoteeki – sitt! Raamatukokku – ikka sitt. Ei jää üle muud, kui tropid ninna toppida! Või nina hoopis maha lõigata!”

      Ta suitsetas järjest tihemini, kõndis toas ringiratast ja rääkis iseendaga:

      „Kui poleks seda haisu, ei oleks ju väga vigagi,” alustas ta kaugelt, sõrmi raksutades. „Põhimõtteliselt võiks ju ka siia, sellesse kämpasse jääda. Kuni nepallast välja ei saadeta, kuni selle pedeka keissi menetletakse, võiks ju tema juures elada. Tema keissi menetletakse veel pikka aega. Nad peavad järgima kõiki formaalsusi, kõik peab käima reeglite järgi. Tema mängib reeglite järgi põgenikku, nemad lükkavad tema taotluse reeglite järgi tagasi, nad ei saa ju teda lennukisse panna ja Nepali kohal langevarjuga alla visata. Prantslased võisid malailastega niiviisi teha. Kuid ega malailased pole ka papist poisid. Sellal, kui lendasid, peksid lennukisalongi sodiks, suurivaevu suudeti maanduda, aga õhku tõusta pärast enam ei õnnestunudki, sest malailased võtsid lennuki juppideks ja hoiatasid, et edaspidi tehakse niiviisi iga, iga, iga Prantsuse lennukiga, kui selle pardal on deporteeritud malailased. Samamoodi taanlased. Neil tuleb ju välja mõelda, kuidas kõike seda ilusti serveerida, kuidas saata Nepali pederast kodumaale ilma tema õigusi ja seadust rikkumata. Ja nii, et oleks tagatud, et teda seal otse lennujaamas tõesti maha ei lööda, nagu juhtus neljakümne viie Iraagi põgenikuga, mihuke skandaal. Sellest ajast peale antakse asüüli kõigile iraaklastele. Marineerivad kaua, kuid lõpuks annavad. Ja kui Iraagi põgenik tõestab ära, et ta on kurd, siis rullitakse lausa vaip lahti. Aga nepallast ei hakata maha laskma. Nepalis lastakse türmis kõngeda. Kõik on läbi mõeldud. Mitte keegi ei saa kunagi midagi teada. Veel üks Nepali kassiroju kärvas ära, veel üks Nepali kärnkonn uppus omaenda pasa sisse. See ei huvita kedagi. Maailm ei lenda sellest uppi, ja tore on. Suur heategevusorganisatsioon säilitas oma näo, Nepal võttis vastu kadunud poja, aga mis temast seal edasi sai, see ei lähe kellelegi korda. Kuid – tuleb välja saata tasakesi ja pealegi ilma eriliste kuludeta, ja see on peamine. Heh, skandaale pole kellelegi tarvis. Kes tahab skandaale? Kõik tahavad puhtaks jääda. Ta ise suri. Ei mingeid nupukesi kohalikes lehtedes, ei mingit kära Nepali kreveti ümber. Neile pole vaja arutelusid rongivagunites, neile pole vaja Nepali pederasti kaitseks loosungitega marssivaid homosid. Ei, nepallane tuleb ükskõik mismoodi välja saata, kuid tasakesi. Veel ühte Nepali märga perset ei ole neile DK-s tarvis. Siin on niigi perseid küllaga. Tuleb välja saata, kuid säilitada halastava heategevusorganisatsiooni näilisus; tema otsustab, kellele võib anda õiguse jääda, kellele aga mitte kooskõlas ühele paberilipakale kirja pandud nõuetega. Need nõuded on nii keeruliselt sõnastatud, et mõnedel tuleb tassida aastaid tonnide viisi pabereid tõestamaks, et nad vastavad ühele neist punktidest. Aga aastatega võib olukord muutuda ja nõudeid võidakse samuti muuta. Ja kes üldse viitsib sinu juhtumiga aastaid tegelda? Pealegi otsustavad kõike tegelikult võmmid, mitte humanitaarorganisatsioon, selles politseiriigis valitsevad nuhid ja nemad otsustavad, kas Nepalino jääb Taani või sõidab nach Hause. Õigemini otsustasid nad kõik kohe ära, nad on ammuilma otsustanud, et Nepalino sõidab koju. Nad andsid asja lihtsalt humanitaarorganisatsioonidele, kelle kohustus on vaesele vennikesele kenasti ära öelda, äraütlust põhjendada, selgitada talle dokumentaalselt, mispärast ta koju sõidab. Ehkki tegelikult teab ta seda ise ka, talle pole vaja midagi seletada, ta saab kõigest ise suurepäraselt aru, selgitusi on talle tarvis vaid ühelainsal põhjusel – aja võitmiseks: mida kauem talle selgitatakse, mispärast tal tuleb koju sõita, seda parem, talle kirjutatakse üks äraütlus, ta vastab viiekümne kirjaga viieteistkümnele organisatsioonile. Ta on päris hästi informeeritud, tema onu on talle andnud kõik kaebuste ja palvekirjade toorikud, tal on terve patakas pabereid, mida ta istub ja ümber trükib. Tubli. Mida muud tal teha olekski? Lööb aega surnuks ja kombes, kirjutab kirju, ühtlasi õpib keelt, raha tilgub vähehaaval. Tema saadab kirju – nemad on kohustatud vastama. Ja tema ainult rõõmustab, sest iga vastus tähendab ajavõitu. Tal on hea meel, et kõik see asjaajamine venib nii aeglaselt. Mida kauem see venib, seda rohkem toetusraha ta perseauku topib. Ja võib-olla aasta jooksul midagi muutub, võib-olla tekib šanss kuhugi edasi liikuda, äkki kõmbib ta Saksamaale tagasi, oma pederiilo juurde, hakkab jälle salateid hakkima, kopsikuga Hiina suppe segama, peremehele Tai massaaži tegema, kõike võib juhtuda, äkki avaneb võimalus sõlmida fiktiivne abielu mõne samasuguse pederassikuga nagu ta ise. Pealegi on võimalik esitada apellatsioone ja paistab, et apelleerida saab lõputult. Ükskõik milline tühine netilugu Nepalist võib kõike otsustavalt muuta… Puhkeb tüüfuseepideemia ja kõik! Massilised maalihked ja kariloomade surmataud ühes inimesele ohtliku soolekepikesega. Kõik! Tema elu on ohus. Kes siis saadab vaesekest tüüfusest või katkust haaratud Nepali, kindlasse surma? Ühesõnaga, see kõik võib pikale venida ja senikaua, kuni käib paberijama, kuni asjast asja saab, kuni nepallane tassib üha uusi ja uusi pabereid, mis annavad tunnistust tema kui pederasti, aga ka inimese, sealhulgas Nepali päritolu inimese õiguste karjuvast rikkumisest, kuni ta palub taevastelt, et Nepalis puhkeks kodusõda, toimuks revolutsioon või Hiina okupeeriks äkki Nepali või India või vallanduks päris ehtne tüüfusetaud, kuni sellesse sekkub advokaat, senikaua võisime meie rahulikult siin kükitada, prügimägedel roomata, nurkadest kokku kraapida, nüsida ühisest külmkambrist võõra lambakintsu küljest endale tagasihoidlikuks õhtusöögiks tükikese, korjata taarat ja saada kümne tühja pudeli eest ühe täis rüübatsi, olgugi jälgi, lõppude lõpuks võiks ju, kuni persest pole kinni krabatud, täitsa elada, elu oleks lausa lill, kui vaid poleks seda haisu!”

      Hanuman ütles, et ta oleks valmis elama selles laagris terve igaviku. Ta oli isegi valmis Ameerikast loobuma. See oli tohutu ohver. Ta oli valmis mädanema selles kämpas elupäevade lõpuni. Ta ütles, et on juba harjunud sellega, et öösiti tuleb kõrvu kikitada ja vastu hommikut oodata kõige hullemat nuhtlust, mis illegaali tabada võib. Ta oli leppinud sellega, et serblased laamendasid nagu poolemeelsed ja moslemid leelotasid oma palveid kui zombid. Ta oli harjunud oma viirastusliku eksistentsiga; harjunud sellega, et ta kunagi ei leia endale teist kodumaad; harjunud sellega, et Ameerika jääb pelgalt unistuseks, millele on sihitud kõik tema teod, viimata teda füüsiliselt Ameerikale karvavõrdki lähemale. Ta oli leppinud; ta andis voolule alla; oli valmis selleks, et talle ei sigine kunagi asju, passiandmeid, et tal ei saa kunagi olema legaalselt naist ega lastekarja. Ta ei unistanudki enam isikukoodist ega pangaarvest, kuhu tilguks sotstoetus. Vaat millisteks ohvriteks oli Hanuman valmis! Ta tõukas koguni Jumala ära, sest too oli tema ära tõuganud. Ta oli valmis leppima sellega, et kogu tema elu on vaid kerjakott ja vangirauad; oli valmis taluma kõiki võimalikke ja võimatuid hoope, mis pidid tabama tema vaest pead, millele ta enam ammu tuhka ei raputanud; oli valmis kõigeks. „Tulgu ükskõik mis!” karjus ta ja lisas:

      „Jah, üleüldse ükskõik mis! Ainult mitte seda haisu.

      Ainult mitte seda ilget väetist. Ainult mitte traktorit ja