Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov

ja suitsu, kui serblane välja lülitus; või kui ta oli oma prügimäel valves, helistas Hannie Svenaage’le ja too tõi kõike, mida Hannie tellis, aga tellis ta südamest! Kuid tal oli selleks õigus, kõik see tasus end ära, tuli sajakordselt tagasi. Hanuman töötas ööd ja päevad läbi. Ka sellepärast, et hoolimata apaatsusest ei saanud jugokas jagu oma ahnusest, mis teda toibudes valdas. Ta sundis Hanumani tööle. Niipea, kui ta toibus, tassis ta kahekordse energiaga arvuteid muudkui juurde. Isegi neid, mis ei töötanud. Siis ütles ta Hanumanile: „Siit saaks varuosi, on ju?”

      Jajah, ohkas Hanuman ja saatis jugoka poodi Johnnie Walkeri järele, väites, et on harjunud Iiri kohviga ega suuda ilma selleta tööd teha…

      Ja too kõmpiski poodi, podisedes käigu peal miskit enda ette. Ta jootis Hanumanile viskiga kohvi, segas ise kokku, vaata et kallas suhu ja kallas nii, nagu teine valab autosse bensiini. Kallas vihaselt, nohinaga, ja vaatas, vaatas, kuidas kuvaril käis üleslaadimine, kuidas numbrid jooksid. Ta vaatas seda mingisuguse lapseliku vaimustusega. Justkui olnuks ekraanil toimuv Hanumanile viski kõrri kallamise efekt. Veel vaatas ta nii, justkui tunneks, et sellest laadimise kasvust sõltub tema pangaarve kasv.

      Nõnda siis jäime serblase juurde ankrusse. Säärane elu muutus peagi Hanumanile koormaks… Iga päev sonkis ta arvutikorpustes, õngitses sealt midagi, kontrollis, proovis tööle saada, mitu arvutit võisid korraga olla ametis üleslaadimisega, aga tema tuias nagu kuutõbine punetavate silmadega mööda tuba ringi, otsides ei tea mida. Igal pool vedeles jublakaid, paljajalu ei saanud kõndida (ma astusin kaks korda omal jala katki), seinte ääres seisid virnades arvutikastid.

      Tuba oli väike. Nagu hauakamber. Ja meie selle sees kui kaks muumiat. Hanuman tõstis korpuseid ja muud kola juba koridori, õigemini palus minul tõsta. Ütles, et pole õhku hingata, ja tal oli õigus – tolm heljus õhus kihtidena. Koridor oli täis kuhjatud kaste ja karpe. Öösiti WC-sse minnes komistasime me nende otsa. Lambipirnid olid igal pool läbi põlenud. Varsti hakkasid karbid vähehaaval kööki siginema. Maja täitus järjest uute arvutitega, samal ajal osteti neid üha vähem. Ja mida vähem osteti, seda rohkem tõi serblane kola, mis oli hoopiski rämps, lihtsalt vanaraud!

      Kuid mul oli ükspuha: ma ei teinud üldse midagi, lihtsalt vedelesin päevade viisi voodis, vahtisin telekat ja jõin midagi. Mul oli ükskõik, mis toimub, ükskõik! Toimugu mis iganes, peaasi, et keegi ei nõuaks mult vaid üht asja: dokumendi ettenäitamist!

      Serblane ei julgenud arvutikorpusi välja viia. Igatahes päevavalges ta neid välja ei viinud. Ainult öösel, salaja, tassisid Svenaage’ kaubikusse, et visata prügimäevalve ajal minema. Aga hiljem, nagu meile Hanniega hakkas tunduma, tõi neidsamu jälle tagasi. Mida napakast ikka tahta!

      Need korpused kuhjusid tema arguse tõttu, tema konspiratsiooni tõttu, sest jumal hoidku, kui naabrid peaksid sellest haisu ninna saama. Ta oli uskumatult arg, kartis aina, et tal võetakse selle äri pärast kõri pihku. Sosistas mingist komisjonist, kartis puhastust, oma keissi ülekontrollimist. Ta ju ka müüs arvuteid ajalehekuulutustes Svenaage’ kaudu, ei julgenud oma telefoninumbrit panna.

      „Paljugi mis,” rääkis ta, „ma töötan prügimäel ja nüüd äkki arvuti…”

      Seepärast tegeles Svenaage ise arvutimüügiga ja napsi ostmisega sadamas laevadelt, kus serblane ei julgenud samuti nägu näidata.

      „Paljugi, kes seal laevas olla võib,” rääkis ta. „Äkki mõni serblane või bosnialane, suskab noaga ja oledki kutu! Kes teab, mis mõtted neil mustlastel meeles mõlguvad!”

      Seda enam, et ta polnud puhas serblane ega pidanud end üldse serblaseks. Ta ütles, et serblane on ta vaid poolenisti. Isa poolt oli ta serblane. Aga isa oli tal olnud joodik, pummeldas nii, et ei näinud selget päeva, ja suri viinasurma. Ema oli pärit Ungarist ja tema enda nimeks oli Laszlo. Nime poolest, nagu ta ütles, oli ta ehtne ungarlane. Ent kui läks labrakaks, siis ärkasid temas isa geenid, siis muutus ta tõeliseks serblaseks, lausa põhjatuks! Ta kukkus laua alla viimasena, laskus aeglaselt nagu allveelaev, kuid viimasena. Ent see-eest mäletas eilset päeva kõigist teistest vähem ja kannatas kõige rohkem pohmeluse käes.

      Mõnikord ööbisime me Svenaage’ pool, Blomstrupis.

      Üsna Farsetrupi lähedal. Tema maja seisis künka otsas suure rahnu peal, rõdult avanes vaade sadamale ja hommikuti kisasid kajakad, tekitades minu pohmas peas nostalgilisi tundeid. Mõnikord, kui ma polnud veel päris üles ärganud, viirastus mulle kinnisilmi kajakakisa kuulates, et ma olen kodus.

      Kord läksime Svenaage’ga kahekesi laevale salaviina ja – suitsu ostma. Sadamasse oli tulnud Vene laev ja Svenaage võttis mind tõlgiks kaasa, igaks juhuks, et mitte petta saada. Ja ega vene meremehed, ütles ta, inglise keelt palju tönkagi, how much and okey – ja ongi kõik, ja nii kui miskit ei meeldi, keelduvad aru saamast, nicht verstehen, tee või tina! Ja ma läksin temaga kaasa. Aga poisid seal mitte ainult ei teinud meiega kaupa, vaid ka rääkisid meid nõusse nendega jooma. Kellelgi oli sünnipäev. Aga võib-olla käis lihtsalt jooming – sihuke, et karju appi! Me lasime end lolli peaga kampa meelitada ja jäimegi laeva.

      Õigemini mina ei mäletanud, kuidas ma sinna jäin. Ei mäletanud, kuidas Svenaage ära läks. Ei mäletanud üldse mitte midagi. Ainult ärkasin kajutis, nägin mingeid koisid, nägin illuminaatorit, nägin madrusesärki, tundsin õõtsumist, ahaa… Mul hakkas õudne hirm: äkki läksid minema? Äkki läksid merele? Äkki ma unustasin kaldale minna? Mis nüüd saab? Ja mida ma kellele tõestan? Ma tundsin metsikut õudu. Hakkasin paanitsema, pistsin jooksu, paisutades oma hirmu jalgade müdinaga, ja mu süda tagus kõigis suundades, kapates mu jalgadest kiiremini. Tagus ja kartis. Nagu ma isegi, olles selles konservikarbis nagu rott labürindis. Müdistasin kõminaga läbi kõikide koridoride. „Kuhu me sõidame?” tagusin ma kõiki uksi. „Kus me oleme?!”

      Ja alles siis, kui ma tormasin tekile, kui nägin Blomstruppi, kui sain aru, et me polnud sadamast lahkunud, tõmbasin ma hinge, kuid ei rahunenud. Aga kui olin juba sadamast välja jõudnud ja kõndisin Blomstrupi kitsastel tänavatel, kui nägin neidusid, kes veeretasid pöördstangedele rippuma pandud pluuse-pükse poodidest tänavale, kui nägin kirjakandjat helepruuni rattaga, punase kuuega, raske nahkpaunaga raamil – alles siis andis süda järele. Kuid veel pikka aega ajasid kajakate läbilõikavad kiljed ja karjed mind ärevusse, pikka aega ei roninud ma serblase urust välja, muudkui istusin ja suitsetasin, suitsetasin ja mõtlesin…

      Varsti hakkas äri vaibuma. Miskipärast hakati tehnikat vähem tooma; see, mis toodi, kõlbas ainult varuosadeks, sellest ei andnud enam midagi kokku mätsida. Ette oli tehtud suur varu ja asi oli vaid müügi taga, kuid miskipärast keegi ei helistanud, keegi ei tahtnud kasutatud tehnikat osta. Aga võib-olla unustas Svenaage lihtsalt kuulutuse panemata. Mida temast tahta! Eks serblane oli meist tüdinud ja meilgi oli serblasest ja tema paranoiast kõrini.

      Me hakkasime üha sagedamini urust väljas käima. Ilm oli paranenud, sajud lakanud, õhk klaarunud, patt olnuks nii ilusa ilmaga punkris arvutite ja napakate seltsis kükitada.Kord sõitsime me Aalborgi hašiši järele. Seal kohtasime coffee shop’is vana Hugh’d; ta müüs meile mingit imelikku puru, mis viis meid nii pilve, et me hakkasime jalgsi Blomstrupi poole kõmpima.

      See oli väga veider, sest bussiga on Aalborgist Blomstruppi vähemalt kaks tundi sõitu, aga jalgsi, jalgsi võib minna terve ööpäeva. Kuid meie kõndisime terve nädala. Seda, mismoodi me sihukese rännaku ette võtsime, võis seletada üksnes puruga. See oli tuumarohi, nagu öeldakse, Tšernobõli kama! Me ei mäletanud Hugh’ lahkumist; ma mäletasin ainult seda, et me Hanniega kõndisime mööda Aalborgi lõputut tänavat, ulatasime teineteisele pirakat sigarit, mis keeldus suitsemast ja oli samuti lõputu, ja veel närisime me seejuures mingisugust idamaist maiust. Hanuman ei mäletanud hiljem ei sigarit ega maiust, kuid mina mäletasin, mäletasin maiust sellepärast, et mul hakkas tookord magusast hammas valutama.

      Me kõndisime väga kaua. Sest bussid jäid äkitselt seisma. Algas mingisugune streik. Hugh hoiatas meid selle eest veel enne, kui me temaga lilli grillisime. Ta ütles, et neljast algab streik. Hanuman ütles, et teda see ei koti, ja Hugh läitis porgandi…

      Bussijuhid nõudsid juurde kas puhkust või palka, aga võib-olla nii ühte