Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov

särgi, tema pornoajakirjade riiulil, tema vana akulaadija. Mitte midagi, kui ehk vaid konid ja tuhk tuhatoosis. Mitte midagi, kui ehk vaid tema odekolonni lõhn, mille põldudelt tulev lehk kiiresti välja sõi; mitte midagi, ainult tema käega seinale joonistatud väike Batman. Kõik.

      Ja ehkki ma arvasin, et ta ei tule tagasi, ei järgnenud ma talle kunagi. Mitte sellepärast, et mul polnud Ameerikast ammuilma sooja ega külma, õigemini mitte ainult sellepärast… Põhiliselt siiski sellepärast, et ma ei saanud kõndida. Mu armetute Poola kingadega ärapiinatud jalad keeldusid maha astumast; maapind oli mulle vastunäidustatud. Hanuman ise ütles mulle kord: „Kui sa kirjutad luuletusi, siis pole sul maale asja. Ela taevas! Mis Ameerika? Unusta ära!”

      Tal oli õigus. Jah, tal oli tuline õigus… Maa peal elada ma ei saanud. Minus puudus midagi, millega maapind inimest enda ligi tõmbab, see miski, millega inimene võiks temast kinni haarata… Ma ei suutnud lihtsalt füüsiliselt mööda maad käia! Ma ei saanud isegi sokke jalga tõmmata, mis siis veel jalatsitest rääkida. Aga Ameerikast unistada olnuks suisa naeruväärne. Seal on nii otsatud teed, aga bensiin on ju kallis… Ja läheb iga päevaga kallimaks – selleks ajaks, kui me Ühendriikidesse jõuame, kerkivad hinnad sellisteks, et… Ah, mis seal rääkida! Ma ei õppinudki ju autot juhtima… Peaksin omal jalal kööberdama… Oo, mu vaesed jalad! Kui paistes nad olid, kuidas nad valutasid… Ei, kes kuidas, aga mina küll Ameerikasse ei kippunud, minul ei olnud seal midagi teha, sihukeste jalgadega, nalja teete! Jumal küll, mulle tundus, et ma võinuksin kuulda nende oigamist! Seega ei teinud ma midagi, lihtsalt lebasin ega julgenud isegi mõelda, et peaks kuhugi minema hakkama.

      Enne kui me sellesse laagrisse maandusime, olin ma maha kõmpinud vist kakssada kilomeetrit ja prügimäelt leitud käimad olid mu jalad päris ära lõhkunud, viies lõpule selle, mida kunagi oli alustanud jalgpall. Mistõttu, kui nepallane ja tamil lubasid meil enda juures peatuda, kobisin ma kohe narivoodi ülemisele lavatsile ja viskasin seal siruli, et olla kõrgemal, maapinnast kaugemal. Ning katsusin jalavarjudest üldse mitte mõelda. Iga kord, kui Hanuman putku pani, arvasin ma, et ei näe teda enam kunagi. „Hüvasti, Hanuman,” mõtlesin ma endamisi ja asusin oma piipu toppima.

      Kuid Hanuman tuli tagasi, mõne päeva möödudes tuli ta ikkagi tagasi. Ja kannatas veel rohkem. Ta ütles, et tuli tagasi ainult sellepärast, et temas hingitses mingi loll lootus: äkki on hais haihtunud ja kõik on samasugune nagu varemalt. Ent niipea kui Løgstøri kommuun jäi seljataha, algasid põllud ja need ajasid haisu – nagu varemalt.

      Hais kerkis põldudelt üles ja linnakest tihke müürina ümbritsedes mürgitas seda nagu keemiarelv või gaas. Nagu toda küla, mille Saddam, nagu kurdid väidavad, olevat hävitanud (see küla figureeris iga kurdi toimikus, iga kurd meie kämpas meenutas aeg-ajalt looritatud häälega mõnda oma sugulast, kes olla seal surma saanud, kuid tolle küla nimi mulle meelde ei jäänudki). Igast küljest põldudega sisse piiratud, oli sellesse lõksu püütud Hanuman suremas nagu gaasimaskita sõdur.

      „Mine siin linnas ükskõik kuhu, igal pool haiseb,” kirus ta. „Neetud talunikud! Igal pool on majakesed ja nende ümber aiakesed ilusate lillekestega. Mimoosid ja lupiinid ja rododendron, mida kõike pole! Silmad näevad üht, aga hais on sihuke, et oho-hoo! Selles riigis on kõik niimoodi. Näed üht, aga saad hoopis vastupidist. Nad ütlevad isegi arve niiviisi, tagurpidi. Enne ühelised ja siis kümned. Viis ja kakskümmend. Kolm ja kaheksakümmend. Sada kuus ja kolmkümmend. Aga seitsetkümmet ei ole üheksakümnest üldse võimalik eristada. Kodeeritud riik. Siia oleks vaja Gulliveri! Gulliveri!”

      „Ah, mis siin ikka ilkuda,” haigutasin mina. „See pole veel midagi… Saksamaal öeldakse arve samamoodi, aga Prantsusmaal on üldse… Tahad öelda üheksakümmend kolm, siis keerad enne keele sõlme, kuni saad öeldud „neli-korda-kakskümmend-ja-kolmteist”, kuidas sulle see meeldib?”

      „Tühiasi,” mõmises ta vastu. „Prantsusmaal… Prantsusmaal vähemalt ei lubata midagi. Seal isegi ei vaadata su keissi läbi. Seal ei imeta sinust tilkhaaval verd välja. Seal lükatakse kohe lennukisse või laeva ja saadetakse tagasi. Ja see on aus, vähemalt aus. Mõned kohalikud araablased ja neegrid ei julge lennujaama niisama sisse astudagi: äkki peetakse illegaaliks, aetakse kellegagi segi ja saadetakse kuskile. Aga siin… Räägitakse ja lubatakse üht, aga välja tuleb hoopis muu. Alustades nende kuradi keelest. Ära usu oma silmi! Ja kõrvad tuleks üldse vaha täis valada! Kirjutavad üht, aga kui hakkad lugema, ei saa mõhkugi aru. Ja kui sulle öeldakse, siis ei teagi, kuidas kirjutada. Tahad osta pileti Frederikshavnisse, kuid satud lõpuks Fredericiasse. Frederikshavnist veel kaugemale, kui enne olid. Siin on linn, mis kirjutatakse „Mariager”, aga hääldatakse „Maia”, raisk! Kirjutavad „nogen”, aga ütlevad „nuen”. Ja selliseid sõnu, mis kõlavad nagu „noin”, on neil vähemalt kümme. Eks püüa aru saada, millal see mida tähendab. Ja nüüd veel see hais… Frederikshavn lämmatas mind nagu jaksas, tahtis päris ära tappa, kuid ma jäin ellu. Kopenhaagen jälitas, piinas, ässitas võmme kallale, kuid ma sain tulema. Aga see lutikaküla… Hea, kui siin on tuhat hingelist. Kui palju kaunite nimedega tänavaid: Kløvervej, Anemonevej, Margueritevej, Industrivej, Fabriksvej, Brandstationvej, koguni Benzinstationvej… Aga igavus tahab ära tappa ja pealekauba on igal pool sihuke hais, et tõmba või oksa!”

      See rõhus ka mind, kuid mitte nii tugevasti, ent temale oli kõik see hirmsaks piinaks. Ta nägi hallukaid, oli mõistust kaotamas. Päriselt. Ta ei suutnud süüa, sest teda ajas öökima. Ta langes sügavasse melanhooliasse, vahtis tundide kaupa oma kolme naise fotosid ja valas nende kohal pisaraid. Ta ei suutnud magada. Ja kui magaski, siis sonis. Sellest, mis ta unes rääkis, ma muidugi aru ei saanud. Aga nepallane naeris. Naeris ja ei äratanud Hanumani. Lamas muumia kombel sisse mähituna, kuulas Hanumani jampsimist ja itsitas. Tema sai küll aru, mida oimetu indialane unes rääkis. Tema sai aru, sellepärast itsitaski. Ja veel itsitas nepallane seetõttu, et tema talus seda lehka külma rahuga. Ta elas džunglis, päris mädasoos, malaariasääskede hammustused teda ei morjendanud, mis siis veel mingitest väetistest rääkida. Roisulehk oli tema jaoks kodune keskkond. Sellepärast ta mõnuleski, jälgides indialase kannatusi.

      Kui Hanuman juhtus ärkama ja märkas nepallase näol naeratust, tõusis ta üles ja asus otsekohe teist peksma, vandudes seejuures niimoodi, nagu ei vandunud isegi mu kadunud paps. Ajapikku lakkas ta nepallase näol isegi naeratusevinet otsimast. Talle polnud ettekäänet enam tarvis. Ta lihtsalt kohtas tema pilku ning, uratades „mis vahid?”, kukkus teda sandaaliga taguma, säästes oma õrnu käsi. Nepallane harjus sellega kuidagi imekähku ära ning asus ise varmalt sellele pidevalt alandatava, allalastu positsioonile, nagu oleks ta seda koguni tahtnud. Hanumani jaoks aga muutus nepallase klohmimine omamoodi kohustuseks, rituaaliks, ilma milleta ei möödunud ühtegi päeva. Andnud väikesele nadikaelale kere peale, hakkas Hannie häälekalt suitsetama, et lehka matta. Suitsetas ja kõndis toas edasi-tagasi; suitsetas, kõndis ja vandus; mõnikord, kui ei vandunud, siis kaebas peavalu, needis talunikke, maisi… Kuid akent ei pannud kunagi kinni. Akent hoidis ta ikkagi lahti. Alati. Hoolimata kõigest.

      Hais tuli, kui ma lamasin ja lakke põrnitsesin. Ei. Ma lamasin, silmad kinni, ja magama jäävas, rohust juba päris häguses ajus ujusid postkaardilikud mälestused läbisegi selle laagri pentsiku reaalsusega. Ja järsku ma taipasin: midagi oli teisiti, midagi oli valesti. Midagi oli muutunud. Nendele harjumuspärastele tunnetele, mille vastikusega ma olin juba kohanenud, oli lisandunud veel miski. Minu valulike reisidega minevikku alati kaasnevasse kibestumusse oli puistatud veel üht vürtsi, mida varem polnud. Minu minevikku, kuhu ma pöördusin tagasi kord viirastuse, kord deemoni, kord täiesti kõrvalise isikuna (Herbalife’i müügiagendina või Jehoova tunnistajana koos pataka ajakirjadega), oli hiilinud veel üks madu. See oli hais.

      Ma mõtlesin kohe: keegi on kuskil ära kärvanud, Potapovite juures, kass või rott. Kuid see oli põld, õigemini väetis.

      See oli nii jälk. Hanuman tundis samuti, ärkas, ütles „öäkk!” ja lisas: „Kas meie nepallane sittus end täis? Hei, lurjus, tõuse üles!”

      Hakkas teda jalahoopidega üles peksma; läks veenvuse mõttes hindi keelele üle; kõik see lõppes nepallase jaoks mõistagi keretäiega (ja Hannie tegi jälle oma sõrmele haiget).

      Lehk oli tapvalt tugev. Kääritatud