Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov

järgi. Neil olid peas märkidega nokatsid. Mõned jõid termosest kohvi, mõned rüüpasid ka õlut, kuid salamahti. Kõik need detailid kargasid meile silma, kui olime juba eemale kõndinud ja suutelised olukorda mõtestama. Mitte kainelt, vaid niimoodi enam-vähem…

      Me istusime jaamakohvikus, püüdes välja nuputada, kuidas kraapida kokku piletiraha, et sõita Blomstruppi. Rong pidi minema Frederikshavnist, see oli õhtune rong, mis läks Fredericiasse – kõige ilusam InterCity, mida ma kunagi näinud olen. Ükskord saime Hanniega sellega sõita…

      … Ülemisel korrusel, äriklassis. Meie vastas istus, pronkspruun reis üle kuldse põlve heidetud, siidine taanlanna, lihtsalt golden brown21! Mitte naine, vaid isaslooma magnet. Napis seelikus, ümber pahkluu hõbedane siug, varbas rõngas, käed nii ohtralt ehteid täis, et võttis silme ees kirjuks. Seljas oli tal pintsak ja T-särk, mille all elasid sihukesed rinnad, millistest võib ainult unistada. Tema keha oli trimmis, saanud silmanähtavalt tunda solaariumide, basseinide, massööride, juuksurite, maniküürijate hoolitsust. Ta oli lihtsalt superstaar! Me Hanumaniga istusime ja vesistasime suud. Hannie ostis kohvi, pani suitsu põlema ja küsis naiselt, kas ta sigaretti ei soovi. Naine muigas ja keeldus. Hanuman juurdles ikka veel, kuidas temaga liini ajada, kui astusid sisse kontrollid ja palusid meil lahkuda, sest vähe sellest, et meil ei olnud äriklassi pileteid, meil ei olnud üldse mingeid pileteid, ei InterCityl ega kaubavagunis sõitmiseks! Hannie ei suutnud säärast alandust üle elada, ta oleks äärepealt plahvatanud, näitas neile nördinult kahetsoonikaid, mis kehtisid ainult Kopeni piires ja olid nagunii ammuilma aegunud. Talle viibati tõrjuvalt, tema peale hauguti. Puhiti kuklasse, nügiti nõudlikult selga, ukse poole – võeti pehmesse haardesse, kahelt poolt, kummagi käe alt kinni, ukse poole –, puhiti ja uriseti kummassegi kõrva, nõuti leebelt ja vankumatult, et me kobiksime minema, jah, kobiksime ise minema, enne kui politsei kohale kutsutakse. Muiged sähvisid nagu fotovälgud. Meid tulistati pilkudega. Korralagedus. Kõik ostavad korralikult pileti, aga need… Skandaal. Üle kogu DSB võrgu! Häbi, häbi, püksis käbi! Saaks ainult terve nahaga minema. Ei ole vaja kuhugi helistada! Me hüppame rõõmuga maha. Kiirele asfaldile. Kõverate jalgadega. Milleks probleeme tekitada? Nii tühine asi ju! Meile pole pahandusi tarvis. Palume väga vabandust. Meie apsakas. Ärge pahandage. Magasime oma peatuse maha. Kellega ei juhtuks! Ei saanud sõiduplaanist sotti. Istusime vale rongi peale. Sündisime vale tähe all. Juba kaome. Juba oleme läinud. Me võime ka jala minna! InterCity filmilint kihutas kaugusse. Tõmbasime hinge. Hannie venitas pöialdega trakse. Lükkas alahuule ette. Pikem samm, Euge! Mis sa venid, sindrinahk!.. Noh, visati rongi pealt maha… Kah mul asi!

      … Vältimaks selliseid jamasid, otsustasime seekord mitte riskida; olgu InterCity kui tahes mõnus, oli rongisõit kallis. Ma nägin, kuidas Hanuman limpsas keelt, saates pilguga iga mööda lendavat rongi; ma teadsin, et kiusatus on suur; ta lihtsalt kaifis, kui me kihutasime üle Nyborgi silla… Hanuman vajas InterCityt lausa nagu doosi! Kuid mitte seekord – sillani oli pikk maa –, ei, mitte seekord. Seekord pidi ta end siiski taltsutama, võtma kuulda mõistuse häält! Pealegi ei oleks meil nagunii raha jätkunud, isegi mitte Blomstrupini, rääkimata äriklassist. Isegi mitte tassikese InterCity kohvi jaoks. Isegi mitte lihtsalt perroonil seismiseks. Tema oli valmis seisma – minule see ei sobinud: siit tuli minema pühkida enne, kui pilukil silmad mobiiltelefonidega taskus meid seirama hakkavad!

      Lõime käega ja hakkasime jala minema; tema ajas nagu ikka ülespuhutud jama, leiutas käigu pealt jalakäijate filosoofiat, jälle olime „meie kahekesi kogu ülejäänud maailma vastu” nagu tavaliselt… Ööseks jõudsime kuidagimoodi Løgstørini; murdsime lihtsalt, enam ettevaatusabinõudest põrmugi hoolimata, mingile prügimäele linnaservas kusagil täitsa mere või kanali ääres, ronisime mingisse vanasse furgoonautosse, tõmbasime end pilve, aga vastu hommikut algas mul paranoia.

      Ma keeldusin mitu päeva furgoonist välja tulemast, sest mulle tundus, et kaubikut jälgitakse. Ma mõtlesin enesele välja, nagu käiks keegi väljas taskupeegliga ringi ja tulistaks surmavaid päikesejänkusid. Ma piilusin ühtelugu välja ja mulle viirastusid kõiksugu asjad, kõik oli kahtlane: see, kuidas prügikastid seisid seina ääres otsekui kokku kogunenud vandenõulased, kuidas nende kohale kerkisid sinised, rohelised, pruunid roostes konteinerid; kalda ääres õõtsuvad pargased; pingutusest krõksuvad juhtmed, kivid, võrriplärin ja see, kuidas päike seinale langes, kuidas varjud mööda seina laiali roomasid; kajakakisa lõikas jälle südamesse, nagu ka merekohin, mis võis soovi korral mureneda igati selgelt lausutud fraasideks… Kõik paistis mulle kahtlane, kaasa arvatud Hanuman.

      Tema nägu. See tegi grimasse. Muutus maskiks. Mõnikord meenutas ta mu isa, sellist, nagu ta oli nooruses, ning siis paiskusin ma kakskümmend viis aastat tagasi ja lasin ila jooksma. Kui ta muutus kohutavalt mu tädi sarnaseks, tormasin ma talle rusikatega kallale. Ma karjusin tädile: „Mis õigusega tuled sa mulle ütlema, et ta on mu isa! Ja mis siis, kui ongi? Kui sul oleks sihuke paps, oleksid sa minu asemel ta ammuilma ära mürgitanud! Ma vannun! Kui mu vanamees oleks sind niimoodi kohelnud nagu meid emaga, oleksid sa ammu leidnud viisi, kuidas ta vagaseks teha!”

      Kõik see ajas Hanumani vihale. Ta läks marru. Karjus mu peale. Peksis vastu põski. Nõnda rääkis ta mulle hiljem. Ise ma üksikasju ei mäletanud. Ta keelitas mind, pakkus kurja ja kulda, püüdis aru pähe panna.

      Miski ei toiminud, kõik oli tulutu, ma olin lihtsalt hulluks minemas. Hanuman tõi mulle toitu, kuid kui raha otsa sai, käis ta peale, et ma võtaksin end kokku ja tuleksin välja.

      „Või…” ütles ta. „Või ma lähen üksi minema, nüüd kohe ja alatiseks!”

      Surudes hirmu alla, võtsin ma end kokku, astusin välja, jooksin üle platsi prügikastideni, panin päikeseprillid ette, tõstsin krae üles, mässisin salli ümber kaela, keerasin end sidemetesse nagu Nähtamatu ja me asusime taas teele…

      Me kõndisime kord põldude vahel, mis olid otsast otsani maisi täis, siis jälle üle karjamaade, kus lehmad saatsid meid tühmil pilgul nagu vaimuhaiged psühhiaatriakliinikus. Me kõndisime väikeste teede pervedel, läbi vihma, läbi häda, hambad ristis, end tuule eest sisse mähkides, käsi taskusse peites, sõrmi kaenalde all soojendades, longates kõike nelja jalga.

      Kott põntsus puusal, rihm soonis õlga, saapad olid jalad villi hõõrunud. Mu jalalabad olid kanged, varbad tuimad, kannad kattunud surnud naha koorikuga, kõik liigesed naksusid. Vasaku jala suurel varbal oli küüs murdunud.

      Me peatusime järve ääres. Hanuman läks tühjendama soolikat mingisse kemmergusse tühjalt seisvate suvitajaid ootavate majakeste juures. Ta käskis mul vaadata, kas mõnes neist võiks öö veeta. Ronisin ühte suvemajakesse sisse, nuuskisin vähe ringi, leidsin vana ja haisva teki, kuivanud spermaplekid peal (nii ma arvasin), ja otsustasin miskipärast, et seal võib öö veeta küll.

      Aknal oli karupoeg Puhhi pilt, seisid kruusid, ühes oli hambahari. Ma leidsin, et tuleks kingad ära võtta, ja heitsin puust lavatsile pikali. Ja ehkki oli väga külm, võtsingi kingad jalast, jope seljast ja samal hetkel nägin, et lakke, otse minu kohale olid riputatud mingid tilinad. Ma jäin neid silmitsema, kratsides vasaku jala suure varba küünega parema jala korpas kanda. Riputis oli vahva, kohev, mingite niitide, sulgede ja klaasist kulinatega.

      „See on unenäopüüdja,” ütles Hanuman haigutades. „Ameerika indiaanlaste leiutis. Täna magame tolteekide ebausu kaitse all…”

      Ta hakkas end magama sättima, aga mina uurisin oma varbaküünt, millega olin kanna verele kratsinud. Küüs oli kohutav. Ma küsisin Hanumanilt, kas tal on alles tangid, millega sarvnahka või vana kuivanud nahakude eemaldada. Ta ütles, et need on ainult käte jaoks ja ainult tema käte jaoks.

      „See on ju isikliku hügieeni vahend,” lisas ta kerge etteheitega hääles. „Tead ju küll, kui pedantne ma olen kõiges, mis puudutab isiklikku hügieeni…”

      Ma sain aru, et edasi pole mõtet temaga sellest rääkida; ta ei raatsi midagi anda, mitte midagi. Ta ei lubanud oma raseerijaga mul habet ajada, mistõttu ma kasvasin habemesse kui metsakoll. Ta ei andnud mulle oma odekolonni, mistõttu ma haisesin kui tõhk. Ta ei andnud mulle oma seebitükki, mistõttu ma olin must kui sunnik. Ma imestan, kuidas ta üldse

21

Kuldpruun – ingl k. Viide The Stranglersi samanimelisele laulule.