Hanumani teekond Lollandile. Andrei Ivanov

ehtne Nepali ostutšekk ja ei midagi muud), ilmub ta politseisse, et avada oma toimik uuesti. Kuid pool aastat tuleb tal oma tagumikust kupüüre õngitseda ja rahapakk hakkab kuu kuu järel kahanema ning ta tunneb seda sõna otseses mõttes oma persega. Oo, ma kujutasin ette, kui valus oli tal sellest mõelda. Ma nägin, kuidas ta mõnikord näost halliks läks, kui talle säärased mõtted peale tulid. Mul kiskus süda valust kokku, kui ma teda nägin…

      Ta oli kontkõhn. Ta haises vürtside ja sita järele, sest kui ta ronis oma pärakusse säästusid täiendama või üle lugema, siis pühkis ta pärast käed pükstesse. Püksid olid alati kortsus, lihtsalt uskumatult kortsus püksid, ära nätsutatud nagu nass vana usbeki suus; need polnud mitte püksid, vaid nartsud, räbalad, ta ei võtnud neid magadeski jalast. Juuksed olid tal pikad; ise oli ta lühike, lausa jupats, nagu neljateistaastane poisipabul.

      Ta tundus alati räpane olevat. Ta oligi alati räpane. Isegi kui ta duši alt tuli, oli ta nahk samasugust porist ja roheka varjundiga tooni nagu enne pesema minekut. Ja sellel ei olnud seletust… Sest ta ei teinud midagi sellist, et end niimoodi ära määrida. Sellegipoolest oli tema nahal alati selline laukaroheline varjund, kohati läikis see rasuselt, ketendas nagu lemmel.

      Ja hommikul hakkas siis pihta. Nepallane libistas end kõigi oma hunnikuks kuhjatud tekkide alt välja, viskas kaltsud ümbert ära, kargas pükstest välja ja püüdis kassina pugeda Hanumani voodisse, kes oli kord kõikuma löönud või mõista andnud, et saaks küll, kui väga tahaks, ja üldse, mõnikord võiks ju ka poisiga, miks mitte?

      Õigupoolest just niiviisi oligi Hannie veennud Nepalinot meid end juurde elama võtma, lubades kosti eest täiel määral lihalikke rõõme, aga tamilile rääkis Nepalino ise augu pähe. Tegelikult polnud tarvis rääkidagi, sest tamil laagris peaaegu ei elanudki.

      Kuid Hanuman ei rutanud nepallast lihalike rõõmudega hellitama, mistõttu too üritas ise, ja ikka hommikuti.

      Ma olin kindel, et ta valis hetke teadlikult, kuna tundis füsioloogiat. Kindla peale. Ja mitte enda järgi. Ise oli ta kindlasti iga kell valmis tonksutama, ainult et mitte alati ei õnnestunud kedagi kampa saada, oma auguga ahvatleda. Nii ta siis pingutaski hommikuti, nii et nahk seljas märg.

      Jah, varahommikul, kui üksiku meesterahva vedru sirutub millegi sellise poole, mis unes korraks vilksatab ja sedamaid haihtub, ja sirutub inertsist, pealegi nii, et tundub – kas pole ükskõik, mille poole. Nepalino, ilmselt seda teades, arvas, et võiks hetke ära kasutada, ja hiilis Hanumani voodi poole pärdiku kombel, neljakäpukil. Hanuman lükkas teda eemale, nügis jalgadega, sülitas näkku, nähvas midagi hindi keeles ning too seisis põlvili, käekesed anuvalt kokku pandud, ja mulises hindi keeles vastu mingeid naljakaid sõnu, haledalt, solvunult, nutuselt. Pärast kobis oma tekkide alla ja toimetas seal kuidagi ise, kuid jällegi kuidagi üpris häälekalt, ja rõhutatult häälekalt, et mitte lasta magada, justkui etteheiteks Hanumanile; sina, näed, ei lasknud mind ligi, aga mina ei lase sul nüüd magada.

      Aga mõnikord lasi Hannie Nepalino ligi, tuli talle vastu ning siis algas lätsutamine, mingi urinaga. See juhtus tavaliselt siis, kui Hanumanil polnud jaksu vastu punnida, kui ta oli liiga purjus või liiga pilves või mõlemat korraga.

      Kuid tol ajal ei juhtunud seda kuigi tihti, sest me olime vaesed ja polnud veel nii leidlikud, et raha hankida. Isegi himu alkoholi järele ei pannud meid midagi ette võtma. Me olime nii laisaks jäänud, et ei viitsinud isegi pudeleid korjata. Viimane kangelastegu, millega me hakkama saime, oli televiisor. See oli poolesaja kilo raskune kirst. Me tassisime seda prügimäelt terve öö, käed otsast kukkumas, seljad kanged. Kolm sammu – seisame. Ja niiviisi kõik kümme kilomeetrit. Aga siis panime mängima ega lülitanud nädal otsa välja, sest kui ta välja lülitatud sai, kulus sisselülitamiseks tund aega: teda tuli oma kolmveerand tundi fööniga soojendada (Hanumani leid); sellistel puhkudel pandi Nepalino seisma ja ta seisis kui kivikuju, soojendas fööniga telekanuppu. Ja siis vahtisime filme, päevade ja ööde kaupa, lihtsalt päevad ja ööd jutti… Ja nii valjusti, et võinuks kurdiks jääda. Valjusti sellepärast, et ei saanud vaiksemaks keerata.

      See oli depressioon, mille lõhnaks oli maisipõllu lehk. Ja siis kord haarangu ajal olime sunnitud aknast välja hüppama ja värskelt väetatud maisipõllule roomama. Me viskusime sinna pikali, tardusime paigale, julgedes vaid sosistada, otsekui varjudes pommide eest; ja lamasime seal seni, kuni mendid ära sõitsid. Aga väetis ei olnud ainult keemiline, vaid ka looduslik (ökomahetoode); seesama sitt, mida koguti kämpa juures spetsiaalsetesse tünnidesse, see oli asülantide, nendesamade moslemite sitt.

      Ning vaat seal põllul ma lebasin, nägupidi sitas, ja mõtlesin, et kui paljudel päevadel ma olin hommikuti kuulnud, kuidas moslemipaganad oma sitta maha pesevad, kuid ma polnud arvanud, et tuleb nägupidi selle sita sisse heita, ja heita üksnes sellepärast, et tahtsin pikendada oma efemeerset eksistentsi selles riigis. Aga kas see oli seda väärt? Kas mu mõttetu illegaalne elutsemine selles laagris oli seda väärt, et selle nimel viskuda näoli moslemite sita sisse? Või ükskõik kelle sita sisse! Kelle oma see iganes ka polnud! Mis vahet, kelle sitt see on, kui sa näoli selle sees lamad!

      Just tollest päevast peale hakkasin ma esitama enesele selliseid küsimusi nagu „Miks ma nii imelikku elu elan?”, „Mida ma ootan?”, „Mis kala ma selles kämpas püüan?”.

      Eriti rusuvad mõtted vajusid mulle peale just nimelt hommikuti, kui neetud Nepalino roomas voodist, pükstest, T-särkidest välja, keris end lahti otsekui muumia; kui araablane kõndis mööda koridori, pudelikesega, ümisedes mingit oma kurba laulujoru; kui paukus Mihhail Potapovi sõim ja kostis väikese Liza summutatud nutt või ulg.

      2

      Selleks ajaks, kui me Jyllandile jõudsime, olime nõela otsast juba maha roninud ja isegi hakanud oma tervise pärast muret tundma (Hanuman hakkas jutlustama kolme toidukorda päevas ja loobus burksidest). Algul soodustas seda keskkond. Me jäime natukeseks ajaks pidama jugoslaavlase juurde, kes töötas prügimäel vastuvõtjana. Meid tegi temaga tuttavaks Svenaage. Aga Svenaage’d teadsime me juba varasemast ajast, ta töötas Farsetrupi põgenikelaagris ja me saime temaga tuttavaks samasuguste hulguste kaudu, nagu isegi olime. Ta tegeles laagris laste, spordi, vaba aja sisustamisega, kurat teab millega. See tähendab, imiteeris hõivatud olemist; tänu energilisusele tuli see tal päris hästi välja. Ta tekitas nii hoogsa tegevuse mulje, et keegi ei saanud töö toimumist kahtluse alla seada. Ta jõi palju, nii palju, et ükskõik kui palju poleks Rist talle maksnud, ei oleks talle ikkagi piisanud, mistõttu nad serblasega panid käima oma vaikse, illegaalse äri.

      Nad müüsid kõiksugu tehnikat, peaasjalikult arvuteid. Ja Hanuman, kes suutis neid kahe lausega veenda, et ta mitte lihtsalt ei jaga arvutiasjandust, vaid teab arvutitest suisa kõike, asus prügimäele viidud kompuutreid parandama. Selleks vedasime me neid salaja prügimäelt ära, olles eelnevalt kontrollinud, kuivõrd kasutuskõlblikud nad veel on, ning seejärel tegi Hanuman nagu ehtne spetsialist sitast saia, pani mälu juurde, installis Windows 98, toppis sinna mänge ja muud seesugust, täitis kõige sellega, millega teda varustasid Svenaage ja Laszlo…

      Me elasime jugoslaavlase majakeses, väikeses toas. Jugokas, kes oli samapalju serblane kui ungarlane, oli üksildane, juba täitsa hall, krimpsus, ahne, üleni kulunud, nägu kaetud vana joodiku kapillaaridevõrgustikuga, nina lausa lilla, silmades õline läige. Tõsi küll, ta tegi hästi süüa. „Naist pole, õppisin ära,” selgitas ta lühidalt. Ta oli napisõnaline, morn, isegi karm ja veidrustega. Võis niisama heast peast nutma puhkeda, nimetada mind või Hanumani imeliku nimega, võis iseendaga rääkida, meid märkamata, ja siis hakkas natuke õudne nagu spiritistlikul seansil. Mõnikord langes ta tardumusse, omamoodi vaimsesse halvatusse. Ta võis tundide kaupa istuda, täiesti tegevusetult, mitte lihtsalt mitte midagi tegemata, vaid seejuures ka midagi adumata. Sellistel juhtudel pidin mina vaaritama. Ma keetsin talle vene borši ja praadisin kartuleid steigiga. Söönud kõhu täis, võis ta toibuda, isegi midagi oma keeles öelda, kuid oli ikkagi veel tükk aega täiesti jõuetu.

      Svenaage rääkis, et see on normaalne, mees olevat lihtsalt sõja ajal tugevasti põrutada saanud ja nii peabki olema. Tema, Svenaage’ jaoks oli see tõesti muutunud igapäevaseks asjaks. Sellepärast, et tal polnudki vaja, et keegi teda kuulaks, millestki temaga räägiks, talle