Külma sõja lõpp 1985-1991. Robert Service

Aga ausalt öeldes olin üllatunud leides, et olukord on nii halb, kui ta oli. Kaitseministeerium meenutas mulle äriettevõtet, mis on liiga kauaks ära unustatud.”126 Ta korraldas nõupidamise eesmärgiga rookida raiskamine Ameerika relvajõududest välja ning asuda innukalt kokkuhoiuteele. Seda eesmärki pidas ta alati silmas, ehkki rõhutas oma kindlat soovi, et Ameerika jõuaks Nõukogude sõjalisele ründevõimsusele järele.127 Seda silmas pidades nägi ta suurt vaeva, et kaitseministeeriumi aastaeelarvet suurendada. Koguni senati sõjaväeteenistuse komisjoni vabariiklased hakkasid seda kommenteerima ja Virginia senaatorist John W. Warnerist sai 1985. aastal Weinbergeri nõudmiste peamine arvustaja.128 Kogu Reagani esimese presidendiaja ja hiljemgi kardeti üha rohkem, et need kulutused võivad kergesti osutuda raharaiskamiseks.129

      Kaitseministri abi oli Richard Perle. Henry Kissinger iseloomustas Perle’i hiljem kui „destruktiivset koerapoega”.130 Nõukogude diplomaadi Teimuraz Stepanov-Mamaladze meelest nägi ta välja nagu „Tifliisi armeenlane”. Kuna ta oli päritolult pooleldi grusiin, siis polnud see just kompliment. Tifliis oli Venemaal enne revolutsiooni kasutusel olnud Thbilisi nimi ja nondel kaugetel aegadel oli Gruusia pealinna majanduses jäme ots suure armeenia kaupmeeskonna käes. Grusiinide ja armeenlaste suhted olid nii halvad, et Gruusia kommunistlik juhtkond võttis 1920. aastatel ette etnilise puhastuse.131 Perle’i iseloomustas peaaegu ebamaine rahu, ta ei karjunud kunagi, et saada oma tahtmist,132 aga ta oli nii raevukalt nõukogudevastane, et see tõi talle Ameerika liberaalsetes ringkondades hüüdnime Pimedusevürst. Niisugune maine teda ei häirinud, kui üldse midagi, siis pigem see meeldis talle.

      Ei Weinberger ega Perle leidnud aega kellegi jaoks, kes otsis võimalust leevendada pingeid suhteis poliitbürooga. Weinberger oli maruvihane enne teda kaitseministri kohal töötanud Robert McNamara peale, sest too nõudis sõjadoktriini uuendamist. McNamara ja tema sõbrad väitsid, et tuleb lahti öelda NSV Liidu vastu esimesena tuumarelva kasutamise põhimõttest ja isegi sellest, mis sai tuntuks kui „kiiruga teisena kasutamise” printsiip. Weinberger polnud nõus, et niisugune poliitika võiks parandada riigi julgeolekut, tema arutles, et kui Kreml saab tekitada probleeme, riskimata sealjuures kiire kättemaksuga, ei maksa oodata selle käitumises midagi, mis meenutaks paranemist. Ta kiitis heaks presidendi ütluse, et tuumarelvastuse külmutamise liikumist NATO riikides manipuleerivad need, kes tahavad Ameerikat nõrgestada. Weinberger leidis, et Ameerika relvastuskontrolli spetsialistid on iseenesest probleem. Tema meelest olid nad huvitatud kõneluste venitamisest, sest kui Ameerika ja NSV Liit sõlmivad lõpliku lepingu, satub nende töökoht ohtu, kusjuures nad ei tarvitse seda enesele isegi teadvustada.133 Weinbergeri arvates pidid Nõukogude Liidu juhid taipama, et kui nad alustavad sõda, võitleb Ameerika nii kaua, kui on vaja vaenlase purustamiseks. Ta andis mõista, et tema ministeeriumil on vajalikud plaanid ka pikaleveninud konflikti puhuks.134

      Weinbergeril läks kohe hari punaseks, kui tuli juttu eesrindliku tehnoloogia müügist NSV Liidule. Riiklikus julgeolekunõukogus tõrjus ta tagasi kõik jutud ärevusest NATO-s:

      Peame võtma arvesse meie liitlaste seisukohta, aga peame ka mõtlema, kas tahame aidata nõukogulasi või mitte, ja me ei tohi võtta hoiakut, et kui meie neile ei müü, siis keegi teine müüb. Mõnikord ongi see tõsi, aga meie poliitika peaks olema väga piirav. Peaaegu kõik on abiks nende sõjaväele ja aitab nende majandust. Me teame, et neid rahuldab ainult tooniandev seisund kogu maailmas, ja me ei tohi lepitust otsides neile kaasa aidata. 135

      Kui kaubandusminister Baldrige võttis sõna, et võiks lubada nende kaupade eksporti, mis on vabalt müügil jaekauplustes, asus CIA direktor Casey kohe Weinbergeri poolele: „Oleks viga aidata nõukogulasi eksportides neile asju, mida nad vajavad.” Casey tuletas kõigile meelde, et Ameerika oli müünud vahetult enne Teist maailmasõda Jaapanile vanarauda.136

      Casey oli ühel meelel Weinbergeriga ka usus, et läbirääkimistest NSV Liiduga ei saa midagi head tulla. Tema arvates tuli Kreml panna otsese surve alla. Casey määrati CIA direktoriks küll Reagani ametiaja alguses, aga ta oli luureagentuuri veteran. Teise maailmasõja ajal oli ta töötanud strateegiliste teenistuste ametis „Metsiku Bill” Donovani käe all ja tõusnud selle salaluure Euroopa-haru juhiks. Casey oli üks sõjajärgsete aastate lärmakamad külmasõdalasi. Tema veendumust mööda pakkus Kreml maailma kurjusejõududele kõige viljakamat pinnast. Katoliiklasena tundis ta seda suuremat soovi tõkestada ateistliku kommunismi levikut. Pärast õigusteaduskonna lõpetamist hakkas ta vabariiklikus parteis aktiivselt tegutsema siis, kui töötas suurtes korporatsioonides. President Nixon määras ta 1971. aastal julgeolekuja börsikomisjoni esimeheks. Casey lootis alati leida presidenti, kes astub NSV Liidule vastu, ja ta suhtus skeptiliselt pingelõdvenduse võimalustesse. Ta uskus, et Reagani näol on ta leidnud otsitava, ja pakkus talle oma teenuseid 1980. aasta presidendikampaania juhina. Ta pidas Nõukogude juhtkonda ülemaailmse revolutsioonilise vandenõu keskuseks, mis on vastutav enamiku Ameerika ja tema liitlaste vastu toime pandud terroritegudes. Ta kavatses arendada CIA organisatsiooniks, mis tahab ja suudab Moskva eesmärgid nurjata.137 Casey teavitas Reaganit kogu aeg oma jõupingutustest, et „taaselustada salatalitused” ja leida ametikohtadele kandidaadid, keda ta võib usaldada.138

      Mitte kõik NATO liidrid ei käsitlenud kontakte ja kaubavahetust Nõukogude Liiduga nii nagu Weinberger ja Casey, kes astusid Siberi nafta ja gaasi jaoks läbi Lääne-Saksamaa rajatava torujuhtme vastu välja: nad ei hoolinud ka Haigi väitest, et Ameerika NATO-liitlased Lääne-Euroopas lihtsalt ei loobu sellest äritehingust. Haigi kokkuvõte oli järgmine:

      Me vähendasime kontrolli kaubavahetuse üle nõukogulastega kolmveerandi võrra, kui lõpetasime teraviljamüügi embargo. Poleks sugugi järjekindel avaldada neile survet, samas kui me ise leevendame piiranguid. 139

      Weinberger polnud nõus tolligi järele andma:

      Oleme ühemõtteliselt torujuhtme ehituse peatamise poolt. Juhtkond ei hakka meie liitlaste arvamusi kokku võtma ja siis otsustama, et olete kaotanud. Teie otsustate, mis on vajalik, ja siis teete seda. Eurooplastele peaks see selge olema. Teie otsustate, mis on vajalik, ja siis teete seda. 140

      9. juulil 1981 peetud koosolek lõppes tulemusteta.141

      Casey vihjas, et president lasi teraviljaembargot tühistades võimaluse käest:

      USA-st, Kanadast, Austraaliast ja Argentinast koosnev kartell kontrollib 78 protsenti kogu maailma nisukaubandusest, 87 protsenti kõikide teraviljade ja 90 protsenti sojaubade kaubandusest. Kui võrrelda, siis kolmteist OPEC-i riiki kontrollivad 71 protsenti naftakaubandusest. Praeguste hindade puhul võiks USA osta 20 miljardi dollari – mis on vähem kui kümnendik riigikaitse eelarvest – eest maailmaturult kokku iga viimasegi buššeli teravilja. Kuluks üksnes murdosa sellest summast, et Ameerika ja Argentina põllumehed ei saaks kahju, kuna Nõukogude Liidule ei tohi teravilja müüa. See oleks tõepoolest väga tõhus mõjutushoob, aga see oleks ka erakordne abinõu, mida ei tohi kergesti rakendada. Maailma silmis oleks see õigustatud ainult siis, kui seda teha väga spetsiifilisel ja tähtsal eesmärgil. 142

      Ehkki Reagan seda konkreetset ideed ei pooldanud, kutsus ta Casey ikkagi riiklikku julgeolekunõukogusse kui „meeskonnamängija”, mis on mõnevõrra tavatu iseloomustus mehele, kes hakkas kohe kõigutama iga paati, mis tema meelest seilas vales suunas.143

      Eugene

126

C. P. Weinberger, ütlused California kaubanduskojas, Los Angeles, 11. augustil 1982: News Release, lk 1: Committee on the Present Danger (HIA), säilik 136, toimik: Weinberger: 1982.

127

C. W. Weinberger, avaldus Ameerika Ühendriikide Senati eelarvekomisjonis, 3. märtsil 1982: samas.

128

New York Times, 5. veebruaril 1985.

129

F. Hiatt, Washington Post, 1. veebruaril 1985.

130

K. Skinner, ülestähendused kõnelusest H. Kissingeriga, 20. veebruaril 1992: Charles Hill Papers (HIA), säilik 60.

131

T. G. Stepanov-Mamaladze päevik, 19. septembril 1986: T. G. Stepanov-Mamaladze Papers (HIA), säilik 5.

132

James Manni intervjuu Jack Matlockiga, 27. aprillil 1987, lk 14: Jim Mann Papers (HIA), säilik 58.

133

C. Weinberger (intervjuu), HIGFC (HIA), säilik 3, toimik 4, lk 30–31.

134

New York Times, 10. augustil 1982; Defense Daily, 12. oktoobril 1982.

135

National Security Council, 6. juulil 1981, lk 3: CIA Papers.

136

Samas, lk 4 ja 8: CIA Papers.

137

Soviet Support for International Terrorism and Revolutionary Violence, riikliku eriluureagentuuri hinnang, 27. mail 1981.

138

W. J. Casey R. Reaganile, märgukiri, 6. mail 1981: CIA Papers.

139

Riikliku julgeoleku nõukogu, 9. juulil 1981, lk 3: samas.

140

W. J. Casey R. Reaganile, G. W. Bushile ja teistele, märgukiri, 8. juulil 1981: CIA Papers; riikliku julgeoleku nõukogu, 9. juulil 1981, lk 3–5: samas.

141

Riikliku julgeoleku nõukogu, 9. juulil 1981, lk 11–12: samas.

142

W. J. Casey R. Reaganile, riikliku julgeoleku nõukogu, 25. märtsil 1982, lk 7: CIA Papers.

143

R. V. Allen R. Reaganile, 5. veebruaril 1981: riikliku julgeoleku nõukogu koosolekul 6. veebruaril 1981, lk 2: samas.