Külma sõja lõpp 1985-1991. Robert Service

Nende näol oli tegu võitlejatega, kellel sihikindlusest juba puudust ei olnud, küll aga oli puudus relvadest. Reagan tahtis neid aidata. Oli siiski tark tegu korraldada see salaoperatsiooniga. Juba 1981. aastal kasutati ühe Kanadas registreeritud kullerfirma teeneid. Saadetised liikusid Omaani kaudu Pakistani, kusjuures selleks tuli Islamabadist hankida president Zia-ul-Haq’i luba. Osteti kakskümmend Cessna väikelennukit, et sooritada korrapäraselt lende Afganistani. Mudžahiidid ei kavatsenud relvade vähesuse tõttu kunagi loobuda.159 Weinberger läks isiklikult Islamabadi vaatama, kuidas sõda edeneb. Oktoobris 1983 kohtus ta Loodepiiriprovintsi kuberneri Fazl-e-Haq’iga ja arutas suurt Afganistani põgenike probleemi.160

      Nõukogude liidrid ei lasknud end pealtnäha maailma arvamusest häirida, aga isegi välisministeeriumis andis rahulolematus end Gromõko raudsest käest hoolimata tunda. Diplomaat Anatoli Kovaljov keeldus vastu võtmast Lähis-Ida bürood, sest ei tahtnud Afganistani segapudruga üldse tegemist teha. Kui Gromõko talle selgitas, et ameeriklased kavatsevad hakata Afganistani baase rajama, keeldus Kovaljov veelgi resoluutsemalt.161 Kovaljov säilitas oma senise ametiposti, aga teistel ametnikel polnud kaugeltki alati lihtne võimumeestele tõtt rääkida. Relvajõudude luuretalituse GRU eksperdid koostasid raporti, mis ennustas ees ootavaid äärmiselt tõsiseid probleeme. Nõukogude Liit näis olevat asunud kordama Suurbritannia 19. sajandil läbikukkumisega lõppenud avantüüri. GRU ülem sai poliitbüroo käest noomituse ja teatas alluvatele: „Keetsite mulle paraja supi kokku!”162 Tegelikult hakkas Gromõko ka ise varsti sissetungi kahetsema. 1982. aastal esines orientalistikainstituudi direktor Jevgeni Primakov Moskvas välisministeeriumis ja näitas, kui mõttetu on loota edu katsetest aidata Afganistanis kaasa „revolutsioonilistele muutustele”. Kõikidele üllatuseks oli Gromõko Primakovi kriitikaga nõus.163

      18. augustil 1983 ütles Andropov Moskvat külastavaid USA senaatoreid vastu võttes, et lõpetab NSV Liidu moratooriumi tehiskaaslaste hävitamiseks mõeldud relva katsetustele, kui Ameerika läheb strateegilise kaitse algatusega edasi.164 Igatahes oli vaenukinnas heidetud. Samal ajal oli Andropov teadlik, et Nõukogude asjatundjatel on suuri kahtlusi, kas ameeriklastel on üldse eduväljavaateid, ning kõik teadsid, et NSV Liidu eelarvest võtaks ähvarduse teokstegemine „astronoomilise rahasumma”.165

      Reagan heitis Carteri hoiatused kõrvale ja asus Hiina kaarti välja mängima kõikjal, kus see näis end ära tasuvat. Juulis 1981 andis Pentagon teada Ameerika valmisolekust võtta kaalumisele Hiina palve osta kaasaegset relvastust. Otsused lubati langetada konkreetsete üksikjuhtumite kaupa.166 Ameerika korporatsioonid olid meelsasti valmis asutama ühisettevõtteid, ilma et toimuks tehnoloogia üleandmist. Valitsus avaldas soovi teha koostööd Hiina rahumeelse tuumaenergeetika arendamisel. Arvestus seisnes selles, et Hiina tõus võimaldab Ameerikal NSV Liitu rohkem pigistada. Riigidepartemangu soov oli, et hiinlased hakkaks oma mõju maailmas laiendama, sest arvati, et kui nad lähevad Aafrikasse, võiks see vähendada NSV Liidu võimalusi midagi halba teha.167 Kuigi inimõiguste rikkumisi Hiinas mainiti, ei hakatud neid kuigi sageli esile tõstma. Ameeriklased nägid Hiinas kaitsevalli NSV Liidu mõju vastu Kagu-Aasias, samuti oli neile meeltmööda asjaolu, et Peking suutis siduda Nõukogude-Hiina pikale piirile kümneid Nõukogude diviise.168 Kõrgetasemelise sõjatehnika müügiga Hiinale Ameerika valitsusel erilisi muresid ei olnud: kõik olid kindlad, et Hiina ei reeda mingil juhul saladusi oma vaenlastele, NSV Liidule ja Varssavi paktile. Juunis 1983 tunnistas Reagan Hiina ametlikult „sõbralikuks mitteliitlasriigiks” ja töötas edasi kaubavahetusele kehtestatud piirangute lõdvendamise nimel.169

      Samal ajal püüdsid president ja tema meeskond igati takistada kõikide niisuguste kaupade müüki Nõukogude Liidule, mis võisid leida kasutust sõjalistel eesmärkidel. Ameerika ja selle liitlaste embargot korraldas 1949. aastast alates ekspordi kontrolli koordineerimiskomitee (Coordinating Commitee for Export Controls ehk CoCom). Nende kaupade loetelu, kus kasutati eesrindlikku tehnoloogiat, kontrolliti korrapäraselt. Ameerika lisas uusi, veelgi karmimaid piiranguid 1975. aastal, kui president Ford kirjutas alla nn Jacksoni-Vaniku seaduseparandusele. Senaator Henry Jackson ja kongresmen Charles Vanik püüdsid leida võimalusi, kuidas karistada riike, mis ei võimaldanud oma kodanikel vabalt välja rännata. NSV Liit, mis ei lubanud juutidel riigist lahkuda, oli paranduse peamine sihtmärk. USA kompaniid täitsid üldjuhul CoComi koostatud keelatud kaupade loetelu nõudeid, aga 1980. aastal nõustus Jaapani firma Toshiba Corporation salaja müüma Moskvale sõukruvisid, mis võimaldavad allveelaeval liikuda vees peaaegu kuuldamatult. Tegu oli reeglite jõhkra rikkumisega ja see läks vastuollu ka Jaapani riigikaitse huvidega. Pole siis üllatav, et Ameerika poliitikud ähvardasid rakendada ulatuslikke piiranguid Toshiba õigusele müüa oma kaupa Ameerikas.170 Järgnes aastaid kestnud nägelemine, kui USA kaitseministeerium tõstis esile sellest tekkinud kahjulikke tagajärgi. Isegi mitte Ameerikal polnud küllalt võimu, et takistada välismaa korporatsioone rikkumast nagu kord ja kohus alla kirjutatud lepingut. Küll aga said Ameerika liitlased õppetunni, et Reagani-aegne Valge Maja ei vaata järgmistele embargo rikkumistele sugugi leebe pilguga.

      Ameerika valitsus ise ei kasutanud kaubavahetust Kremli võimaluste piiramiseks kuigi järjekindlalt. Teraviljamüügi embargo lõpetamine 1. aprillist 1981 leevendas Nõukogude majandusprobleeme. Paar nädalat varem, kui selgusid järjekordse viletsa teraviljasaagi tagajärjed, andis partei kõrgem juhtkond välja korralduse, mis kaotas piirangud kolhoosnike individuaalkasutuses oleva põllumaa suurusele. Samuti kaotati piirangud koduloomade ostuks eraomandisse ja riigipank pidi hakkama andma selleks sobivat laenu. Pole põhjust kuigivõrd kahelda, et Carteri põllumajandusembargo avaldas siin oma mõju. Kui Reagan selle tühistas, tühistati otsekohe ka eelnimetatud korraldus.171

      Hoolimata sellest, et NSV Liidus leinati peasekretär Brežnevit, külastas novembris 1982 Moskvat Ameerika kaubandusdelegatsioon, mille koosseisus oli 250 äritegelast. Loodi uusi ärisidemeid ja nelikümmend Nõukogude kaubandustegelast pidi mais 1984 tegema New Yorki vastukülaskäigu. Olid aastad, kui Ameerika kaubavahetusbilansi kasvav puudujääk tegi üha rohkem muret. 1983. aastal oli see saavutanud rekordilise 69,4 miljardi dollari taseme ja ennustuste kohaselt võis see järgmisel aastal kahekordistuda. Hulk suurkompaniisid tahtis, et valitsus tuleks neile appi ja tühistaks kaubavahetusele kommunistlike riikidega kehtestatud piirangud. Ameerika ja NSV Liidu kaubavahetuse maht vähenes 1979. aasta 4,5 miljardilt dollarilt 1983. aastaks 2,3 miljardile. Ameerika ärimehed juhtisid tähelepanu asjaolule, et Lääne-Euroopa hakkab juba kasutama võimalusi, mida Moskva pakub.172 28. juulil 1983 antigi NSV Liidule luba suurendada oma teraviljaostusid Ameerikast eelmise aastaga võrreldes viiskümmend protsenti, kusjuures see maht kehtis ka järgmiseks viieks aastaks. Riigisekretär Shultz ja kaubandusminister Baldrige nägid selles esimest sammu gaasi- ja naftatööstuse seadmete müügi embargo tühistamise suunas.173

      Shultz ja Baldrige järgisid vabariikliku partei traditsiooni, mis eelistas piiranguteta kaubavahetust hoolimata ideoloogiaalastest vaidlustest ja isegi riigiga, mille valitsust peeti totalitaarseks. Weinberger oli järjekindlalt selle mõtte vastu: tema tahtis avaldada Kremlile survet kõikide käepärast olevate vahenditega peale sõja. Kuigi Nõukogude väliskaubanduse ministeerium soovis osta eesrindlikku tehnoloogiat, ei olnud Ameerika riiklikes huvides seda müüa. Nafta ja gaas olid NSV Liidu majanduse määrava tähtsusega ekspordiartiklid. Nendeta varisenuks Nõukogude eelarve kokku.174

      Reagan ei võtnud Weinbergeri nõuannet detsembris 1983 kuulda.175 Merepõhjas puurimiseks vajalikud seadmed jäid CoComi müügikeelu all olevate artiklite hulgast välja.

159

W. D. Suit G. H. Bushile, 5. märtsil 1981, lk 1–2: William J. Casey Papers (HIA), säilik 566, toimik 10.

160

USA suusaatkond Islamabadis riigisekretärile, 4. oktoobril 1983: ISLAMA 17012: Digital National Security Archive.

161

Intervjuu A. G. Kovaljoviga: Novaja Gazeta, juulis 1996.

162

V. N. Tsõgitško (tunnistus), väljaandes Military Planning for European Theatre Conflict During the Cold War: An Oral History Roundtable, Stockholm, 24.–25. aprill 2006, lk 184.

163

Y. Primakov, Russian Crossroads: Towards the New Millennium, lk 124–125.

164

.‘Problema protivosputnikovogo oružija’ (kuupäevata), lk 1: Vitalii Leonidovich Kataev Papers (HIA), diskett 1, IS-M.

165

V. N. Tsõgitško (tunnistus), väljaandes Military Planning for European Theatre Conflict During the Cold War, lk 115.

166

Washington Post, 11. juulil 1981: Jim Mann Papers (HIA), säilik 8.

167

Abiriigisekretär P. Wolfowitz riigisekretär G. Shultzile, 27. jaanuaril 1983 – briifingu märgukiri (RRPL): Jim Mann Papers (HIA), säilik 8.

168

Trip Report. Visit of the United States Military Technology Delegation to the People’s Republic of China. 6.–19. septembril, 1980, lk 1: Jim Mann Papers (HIA), säilik 3.

169

U.S. Export Controls and Technology Transfer to China, lk 1: samas, säilik 19.

170

B. Crawford, Economic Vulnerability in International Relations: East-West Trade, Investment, and Finance, lk 16, 139–144.

171

M. S. Bernstam ja S. M. Lipset, ‘Punishing Russia’, The New Republic, nr 3, 5. augustil 1985.

172

Thomas H. Naylor, ‘For More Trade With the Russians’, New York Times, 17. detsembril 1984.

173

New York Times, 2. augustil 1983.

174

Samas.

175

Samas, 7. märtsil 1984.