Külma sõja lõpp 1985-1991. Robert Service

1983–1984 artikli „Tuumasõda ja kliimakatastroof ”, milles väidab, et mis tahes konflikt tuumarelvade osavõtul vallandab ülemaailmse keskkonnakatastroofi. Pole mingit vahet, kui toimub ainult vähe niisuguseid plahvatusi. Sagan esitas küsimuse, et kui Reagan tahab tõepoolest rahu, siis mispärast andis ta kaitseministeeriumile 10 000 korda rohkem raha kui relvastuskontrolli ja desarmeerimise agentuurile.94

      Kui Edward Teller hakkas teda hurjutama kui propagandisti, kes ei tea, mida räägib, vastas Sagan kirjaga, milles väidab, et Teller on ise kirjutanud, nagu oleks ballistiliste tuumarakettidega peetava sõja ainus võimalik tagajärg nn tuumatalv, ja süüdistab Tellerit soovis algatada poleemikat isiklikul pinnal.95

      Sagani artikkel oli Nõukogude juhtkonnale ja propagandistidele otsekui taevamanna. Juba märtsis 1980 oli 654 Ameerika teadlast pöördunud president Carteri ja Brežnevi poole üleskutsega. Selle pealkiri oli „Hädaoht – tuumasõda” ja see kutsus üles keelama kõik tuumarelvad. Üleskutse toimetati Brežnevi kätte, kes avaldas poliitbüroo nimel selle üle heameelt. Ta õnnitles allakirjutanuid „humaanse ja õilsa ürituse” eest ning Pravda märkis, et lääne uudisteagentuurid kirjutavad sellest konstruktiivses vaimus.96 Sagan andis nende seisukohale teadusliku aluse. Tal endal olid head suhted niisuguste Moskva teadlastega nagu Jevgeni Velihhov: ta tänas Velihhovi ja tolle kolleege, et nad võtsid iseseisvalt testida ja kinnitada tema hüpoteesi. Naiivne ja entusiastlik Sagan ei teadnud midagi sellest, missugused tingimused oleks pidanud NSV Liidus olema, et Velihhov saanuks mingeid uuringuid iseseisvalt teha. Tervishoiuministri Jevgeni Tšazovi brošüür „Tuumasõda: meditsiinilised ja bioloogilised tagajärjed” polnud põrmugi ausam kui Velihhovi toodetud materjal. Tšazov rõhus palju lääne allikatele ega esitanud kuigi palju nõukogulaste empiirilisi andmeid.97

      Velihhov propageeris edaspidigi tuumajõu kasutamist tsiviilelus, eraviisiliselt aga ei varjanud ta oma kahtlusi, öeldes hiljem näiteks asevälisminister Anatoli Adamišinile, et maailm oleks turvalisem paik, kui see avastus oleks tehtud sada aastat hiljem. Ükski riik polevat selleks veel valmis, igatahes mitte NSV Liit. Velihhov on juhtinud tähelepanu sellelegi, et sel ajal kui Obninskisse rajati esimest Nõukogude tuumaelektrijaama, künti sealsamas kõrvalasuvas kolhoosis maad puuatradega; ta polnud rahul ka Nõukogude arvutitööstuse olukorraga.98 Mingeid niisuguseid mõtteid ei olnud lubatud ajakirjanduses avaldada. Partei juhtkonna nõudel pidid kõik üheselt selgitama, et nii välis- kui ka julgeolekupoliitikas peab NSV Liit silmas üksnes rahumeelseid eesmärke ja on kehtestanud karmid turvanõuded tsiviilkasutuses olevatele tuumaelektrijaamadele. Tegelikkus polnud kaugeltki nii ilus. 1979. aastal, kui ta oli veel KGB esimees, kandis Juri Andropov ette, et Kesk-Ukrainas Tšornobõli jaama reaktorite ehitamisel pole rakendatud olulisi turvameetmeid.99 Ka energeetikaministeerium pidi tunnistama, et olukord pole täiesti rahuldav, aga kinnitas samas poliitbüroole, et kohapeal korraldatud inspektsiooni tulemusena on probleemid likvideeritud.100 Velihhov pidas muidugi silmas nii sõjalisi kui ka tööstuslikke ohte. Ta tundis muret selle pärast, et riigijuhid võivad osutuda võimetuks kontrollima seda suurt võimu, mille tuumaenergia nende käsutusse annab; oli palju teisigi, kes jagasid tema muret, aga ei saanud seda väljendada trükisõnas.

      1981. aastal sai Reagan paavstilt läkituse, milles juhiti tähelepanu asjaolule, et ükskõik mida tuumasõda ka kaasa ei too, igatahes on haavatute põetamiseks ette nähtud võimalused täiesti puudulikud.101 President osutus arusaajaks lugejaks: Vatikani rõhuasetus oli täiesti kooskõlas tema enda mõtetega vajadusest vältida iga hinna eest niisugust sõda. Kohtudes kardinal Casaroliga rõhutas Reagan, kui vastik on talle tuumasõda.102 Häda oli aga selles, et tal ei läinud korda veenda enamikku inimesi oma siiruses. Kõikjal üle maailma peeti teda endiselt sõjaõhutajaks.

      3. REAGANAUDID

      Kõik, kelle Reagan oma valitsuse juurde tööle võttis, olid seisukohal, et NSV Liidule ei tohi teha asjatuid järeleandmisi. Nad ei pooldanud nn ohjeldamispoliitikat ja jagasid presidendi põlgust pingelõdvenduse vastu ning tema otsusekindlust edestada teist üliriiki võidurelvastumises. Reaganaudid, nagu neid mõnikord nimetati, tahtsid, et Ameerika näitaks kogu maailmale uut palet ja heidaks Nõukogude juhtidele kinda igas valdkonnas. Mitte keegi Reagani välja valitud inimestest ei arvanud, et Washingtoni suhted Moskvaga võivad kujuneda vastuvõetavaks, enne kui Ameerika pole saavutanud sõjalist ülekaalu. Sellest lausungist sai kogu Valge Maja kreedo, mida nii president kui ka tema ametnikud ikka ja jälle kordasid. Vaevalt oli see mingi üllatus, et kui Reagan kuulutas oma eesmärgiks soovi ära hoida maailmasõda ja hävitada kõik tuumarelvad, siis ei suutnud ta Kremlit selles veenda. Tegelikult uskus peaaegu iga Reagani meeskonna liige, et just lihtlabane hirm tuumapommide ees on pärast 1945. aastat aidanud rahu säilitada ja kui tuumarelvad keelatakse, muutub olukord maailmas otsekohe ebakindlaks, mis viib peagi maailmasõjani. Reagani kava suhtes kõik tuumarelvad hävitada ei ilmutanud Ameerika relvastuskontrolli tegelased vähimatki entusiasmi. Alles pärast seda, kui Reagan valiti teist korda presidendiks, kuulis riigisekretär George Shultz mõningaid neist sellel teemal mõtteid vahetamas.103

      Nõukogude Liidu juhid hindasid presidenti tema ähvarduste ja tegude, aga ka selle põhjal, missuguseid inimesi ta valis kõrgetesse riigiametitesse. Reagan oli pidanud valimisvõitlust kui mees, kes ei lase end mõjutada NSV Liidu mõttetust retoorikast. Pole siis imestada, et poliitbüroo ei pidanud teda mingiks rahusobitajaks.

      1976. aastal, veidi enne seda, kui ta alustas võitlust presidendikoha pärast demokraadi Jimmy Carteriga, oli Gerald Ford lubanud revideerida suhtlemisel NSV Liiduga aetavat poliitikat. Tema koos toonase CIA direktori George Bushiga tegi seda eriti iseäralikul viisil, tellides kaks võistlevat ettekannet, millest ühe tegi meeskond A ja teise meeskond B. Meeskond A koosnes CIA ekspertidest ja nende analüüsiga samal meelel olevatest uurijatest; meeskond B, mida juhtis Harvardi Venemaa ajaloo professor Richard Pipes, ei nõustunud CIA hinnanguga, et Nõukogude Liidu majanduslik allakäik ei võimalda Moskval saavutada Ameerikaga võrreldavat sõjalist võimsust.104 Pipesi enda meelest polnud isegi mõtet Kremli juhtidega läbirääkimisi pidada. Tema arvates võimaldanuks mis tahes strateegiliste relvade piiramiselepe Brežnevil ja poliitbürool lihtsalt lõplikku kriisi edasi lükata. Ameerika poliitika peakskes kenduma „Nõukogude režiimi olemusele”. Kuni NSV Liidu juhid ei tee riigisiseses võimusüsteemis radikaalset reformi, ei olevat Ameerikal võimalik saavutada nendega suheldes midagi ka rahvusvahelises elus. Pipesi hoiatuse kohaselt võisid Nõukogude juhid jõuda seisukohale, et kommunistliku korra lagunemisele tuleks eelistada sõda Ameerikaga. Järelikult polnud reform kaugeltki mitte paratamatu. B meeskonna argumendid jätsid Reaganile hea mulje ja ta määras Pipesi riikliku julgeolekunõukogu Nõukogude ja Ida-Euroopa büroo etteotsa. Pipes nõustus töötama valitsuse juures ainult presidendi valitsemisaja esimese poole, sest ei tahtnud loobuda oma töökohast Harvardis.105 Riikliku julgeoleku nõunik Richard Allen lausa imetles tema „sõjakaid kalduvusi” ja tervitas tema tulekut samas vaimus.106

      Valgesse Majja tulles toetus Reagan nendele rühmitistele, kes vastustasid relvastuse üle peetavatel kõnelustel igasuguseid ebasoodsaks peetavaid järeleandmisi NSV Liidule. Kõige paremini organiseerunud ühendus oli nüüdisaja ohtude komitee, mille juhtivad tegelased olid David Packard firmast Hewlett-Packard Company ja Lane Kirkland organisatsioonist Ameerika Tööföderatsioon – Tööstusorganisatsioonide Kongress. Veel üks liige oli Reagani nõunik välispoliitika küsimustes Richard Allen. Nemad juhtisidki tähelepanu asjaoludele, milles nähti Ameerika ja NSV Liidu sõjalist ebavõrdsust. Nende väitel oli Ameerika lasknud end Kremlil ninapidi vedada. Nüüdisaja ohtude komitee kõrval tegutses veel teisigi organisatsioone, näiteks Madisoni rühmitis (Madison Group) ja pärandifond (Heritage Foundation). Reagan leidis niisugustest

94

C. Sagan, ‘Nuclear War and Climatic Catastrophe: Some Policy Implications’, Foreign Affairs, nr 2 (talv 1983–1984), lk 259–260 ja 291.

95

C. Sagan E. Tellerile, 23. veebruaril 1984: Edward Teller Papers (HIA), säilik 283, toimik: Carl Sagan.

96

Pravda, 23. märtsil 1980, lk 4.

97

Gouré, “‘Nuclear Winter” in Soviet Mirrors’, lk 25.

98

A. L. Adamishin Papers (HIA), säilik 1: Diaries 1987, 27. veebruaril 1987.

99

J. V. Andropov keskkomiteele, 21. veebruaril 1979, lk 1–2: Dmitri A. Volkogonov Papers (HIA), helilint 18.

100

Energeetika ja elektrifitseerimise ministri asetäitja P. P. Falalejev keskkomiteele, 16. märtsil 1979: samas.

101

R. Reagani ja A. Casaroli töölõuna, 15. detsembril 1981: M. Anderson ja A. Anderson, Reagans Secret War: The Untold Story of His Fight to Save the World from Nuclear Disaster, lk 81.

102

G. P. Shultz Ameerika suursaatkonnas Roomas, 16. jaanuaril 1982: RRPL, Executive Secretariat, National Security Council (edaspidi NSC), Head of State Files: USSR: The Vatican, Pope John Paul II: Cables, säilik 41.

103

Charles Hill, päevik (8. detsembril 1984): Molly Worthensi märkus.

104

R. Pipes, Vixi: Memoirs of a Non-Belonger, lk 134; W. R. Van Cleave (intervjuu), The Konzak Report, jaanuaris 1990, lk 1. Vt ka C. Unger, The Fall of the House of Bush, lk 48–50.

105

R. E. Pipes R. V. Allenile, 30. märtsil 1981: Richard V. Allen Papers (HIA), säilik 46, toimik 15.

106

R. V. Allen R. E. Pipesile, 6. aprillil 1981: samas.