Külma sõja lõpp 1985-1991. Robert Service

51 Varem olid mõlemad üliriigid asetanud oma lootuse mandritevahelistele (ehk strateegilistele) relvadele. Ameeriklased seadsid uued raketid üles vastuseks nõukogulaste otsusele paigutada oma tuumaraketid SS-20 Ida-Euroopasse. Tagajärg oli, et drastiliselt lühenes otsustamisaeg, kas alustada sõjategevust, kui üks pool alustab ootamatult rünnakut. Euroopa julgeolek, mis oli alati ohustatud, kannatas seeläbi veelgi rohkem. Paari minuti jooksul pärast starti võis Nõukogude rakett tabada mis tahes Lääne-Euroopa pealinna, Ameerika rakett aga Moskvat.

      Reagan ei uskunud eriti, et Brežnevi valitsus reageerib vastutulelikus vaimus. Briti ja Prantsuse relvi see ettepanek ei puudutanud ja polnud üldsegi tõenäoline, et poliitbüroo nõustub sõjalise kokkuleppega, mis jätab NSV Liidu kaitseta Lääne-Euroopast lähtuva ründe eest. Teadaolevalt ei pooldanud keegi Kremli kõrgematest juhtidest mis tahes relvaliigi drastilist vähendamist.52 Niinimetatud 1941. aasta sündroom oli valitsenud poliitikute ja väejuhtide mõtteviisi sellest saadik, kui Hitleri sissetung Nõukogude Liitu tabas Stalinit ootamatult. Järgmised juhtide põlvkonnad olid vankumatult otsustanud vältida igasuguseid samme, mis võiks jätta NSV Liidu ootamatu kallaletungi ohvriks. Eelisõiguse sai totaalne kaitse, millest oli läbi imbunud kõigi mõttemaailm. Poliitbüroo ja kindralstaap olid ühel meelel, eeldades, et suur varu igat liiki moodsat relvastust on NSV Liidu julgeolekuks väga oluline; mitte keegi Kremlis ei usaldanud Reaganit ja kõik kahtlustasid, et nullvariant on tühipaljas propaganda eesmärgiga ajada maailma üldsusele puru silma.

      Moskva ja Washingtoni külmad suhted tardusid jäässe 13. detsembril 1981, kui Poola peaminister, kindral Wojciech Jaruzelski kuulutas riigis välja sõjaseisukorra. 1980. augustis oli Poola kommunistlikule juhtkonnale kinda heitnud mitteametlik ametiühing Solidaarsus, mille eesotsas oli elektrik Lech Wałȩsa. Poola põhjaranniku sadamalinna Gdański Lenini-nimelises laevatehases algasid streigid. See töölisliikumine võitis kiiresti populaarsust kogu riigis ja sellega alustasid koostööd ka kommunismivastase meelsusega haritlased. Juba mitu kuud oli õhus olnud võimalus, et Brežnev võib saata Nõukogude armee Poolat okupeerima. Jaruzelski samm säästis teda sellest vajadusest. Aga samuti hävitas see igasuguse võimaluse, et Ameerika ja NSV Liit asuks lepituse teele. Reagan kutsus kokku riikliku julgeolekunõukogu erakorralise koosoleku. Uudised olid üldiselt halvad, nagu ta kiiruga päevikusse kirjutas: „Meie luure andmetel on kõik kavandatud ja tehtud nõukogulaste käsul. Kui nii, ja ma usun seda, siis on olukord tõepoolest tõsine. Üks asi on kindel: seda teravilja 100 miljoni dollari eest nad eisaa.” CIA ei teadnud veel täpselt, kui suurt survet on Brežnev ja poliitbüroo avaldanud, aga kogu valitsuse kindel soov oli panna Nõukogude juhtkond nende sündmuste eest kõrget hinda maksma. Reagan võttis ühendust paavst Johannes Paulus II-ga ja Vatikani riigisekretäri kardinal Casaroliga; viimaks jõudis ta järeldusele, et Jaruzelski samme pidi kavandatama mitu kuud.53

      Presidendi mõtted, kuidas ajada NSV Liiduga asju, said mõneti selgema vormi riikliku julgeoleku direktiivina number 75, millele ta kirjutas alla jaanuaris 1983. Kümned välispoliitika aastad said ajalooks. Reagan pidi nõukogulasi hämmastama, tahtis ta ju „Nõukogude ekspansionismi ohjeldada ja aja möödudes taanduma sundida”. Samal ajal kavatses ta „meie kasutuses olevate piiratud võimaluste raames aidata kaasa, et Nõukogude Liidus leiaks aset muutused pluralistlikuma poliitika- ja majandussüsteemi suunas”. Ta soovis küll pidada Moskvaga läbirääkimisi, aga see oli võimalik ainult „täiesti võrdsetel alustel ja pakkudes vastastikust huvi”. Tema eesmärk oli teha Moskvale selgeks, et „vastuvõetamatult käitudes tuleb maksta hinda, mis kaalub üles igasugused saavutused”.54 Ameerika pidi hakkama oma relvajõude moderniseerima. Oli oluline tagada kaitsekulutuste kasv pikema ajaperioodi jooksul. Ameerika valitsus pidi igati hoiduma võtmast meetmeid, mis võiks soovimatul kombel leevendada NSV Liidu majandusraskusi. Ehkki Washington mõtles tühistada embargo nisuekspordile, kavatseti müügikeelu all olevate tööstuskaupade loetelu pikendada. Reagan oli kategooriliselt vastu ükskõik missuguse tehnika või tehnoloogia müügile, mida oleks võinud sõjaliselt kasutada.55

      Ameerika poliitika peaks haarama initsiatiivi. „Nõukogude impeeriumis leidub hulk olulisi haavatavaid ja nõrku kohti, mida ameeriklased saavad ära kasutada.” Direktiivi kohaselt kuulusid impeeriumi ka Ida-Euroopa, Afganistan ja Kuuba. Ameerika peaks toetama iga Ida-Euroopa riiki, mis ei lase Moskval kontrollida oma välispoliitikat või astub samme riigi siseelu mõninga liberaliseerimise suunas. Seoses Afganistaniga peaks Ameerika seadma eesmärgiks, et seal olek läheks NSV Liidule võimalikult kalliks ja lõpeks sõjaväe väljaviimisega. On vaja pöörata rohkem tähelepanu Ladina-Ameerikale, Kariibi merele ja Aafrika lõunaosale, et sealt välja tõrjuda Kuuba interventsiooniväed.56 Kommunistlik Hiina ja Jugoslaavia olid protestinud Nõukogude ekspansionismi vastu ning seega võis Ameerika edaspidigi müüa Hiinale sõjavarustust ja suurendada rahalist toetust Jugoslaaviale.57 Mingi „kiire läbimurre kahepoolsetes suhetes Nõukogude Liiduga” pole tõenäoline, kuna see tooks kaasa uusi üleskutseid valitsusele asuda paindlikumale positsioonile: „Seetõttu on oluline, et Ameerika rahvas mõistaks ja toetaks USA poliitikat.” Lääs peab jõudma üksmeelele, kuidas koos tegutseda. Reagan tahtis näidata, et ta soovib „USA-Nõukogude suhetele stabiilset ja konstruktiivset pikka aega kestvat alust”, mitte aga „tähtajatut ja viljatut vastasseisu Moskvaga”.58

      Reagan jättis kõik võimalused lahtiseks. Kui nõukogulased peaks rahvusvahelises elus hakkama käituma halvemini, näiteks tungides Poolasse, „on meil vaja kaaluda äärmuslikke meetmeid”.59 Tegu polnud just kõige suurejoonelisema strateegiaga, et kommunism NSV Liidus maha lammutada.60 Reagan määras ära põhisuunad, mis mõnikord läksid omavahel ka risti. Ta soovis astuda vastu NSV Liidu ülemaailmsele mõjuvõimule ja nõudmistele, aga samas püüdis ta kindlustada rahu. Ta ignoreeris võimalikke raskusi. Ta tahtis, et tema presidendiaeg annaks selles suunas otsustava tõuke.

      2. VIIMSEPÄEVALAHINGU PLAANID

      Nõukogude sõjaline doktriin väitis, et NSV Liit võidab tuumasõja Ameerikaga. Sellest ei tehtud mingit saladust. Kindralstaabi ülem Nikolai Ogarkov koguni kirjutab sellest ühes oma brošüüridest:

      Nõukogude sõjaline strateegia lähtub seisukohast, et kui Nõukogude Liit tõugatakse tuumasõtta, peavad nõukogude rahvas ja selle relvajõud olema valmis äärmiselt raskeks ja pikaajaliseks katsumuseks. Sellisel juhul on Nõukogude Liidul ja vennalikel sotsialistlikel riikidel imperialistlike riikidega võrreldes teatud eelised: kindlad sõjalised eesmärgid ning eesrindlik ühiskonna- ja riigisüsteem. See annab neile objektiivse võimaluse saavutada võit. 61

      Varssavi pakti juhtriigina propageeris NSV Liit kommunismi ja kuulutas, et selle levik on vältimatu. Nõukogude Liit andis abi oma liitlasriikidele, mis tunnistasid tema juhtrolli „kommunismimaailmas”, aga samuti ka jõududele ja parteidele, mis olid haaratud „imperialismivastasesse võitlusse”. NSV Liit kujutas Ameerikat imperialistliku jõuna nii kavatsuste kui ka tegude poolest. Samal ajal kuulutati oma pühendumust rahule ja väideti, et Nõukogude relvajõudude ja poliitika kasvav mõju maailmas teeb maailmasõja vähemtõenäoliseks. Aga Ogarkov rõhutab, et kui niisugune sõda peaks puhkema, on NSV Liidul küllalt jõudu, et väljuda sellest võitjana.

      Kuigi avalikkuse ees esinedes rääkis ta alati võidetava sõjakäigu võimalikkusest ja valmisolekust „piiratud” tuumakonfliktiks, siis eraviisiliselt tunnistas ta selle kõik täiesti ebarealistlikuks. Ta tegi siit järelduse, et NSV Liidul pole muud valikut, kui olla valmis sõdima Ameerikaga kõigest jõust. Ogarkovi asetäitja Sergei Ahromejev polnud temaga sama meelt ja tahtis valmistuda millekski vähemaks kui totaalne konflikt: ta korraldas uuringu selle kohta, kuidas Moskva saaks hädaolukorras kasutada rakette SS-20. Poliitbüroo liige ja kaitseminister Dmitri Ustinov, kes oli juba Stalini ajal olnud

52

Kui poliitbüroo liikmekandidaat Mihhail Gorbatšov midagi niisugust mõtles, siis jättis ta need mõtted enda teada.

53

The Reagan Diaries Unabridged, 1. kd, lk 92–93 (12.–15. detsembril 1981).

54

Riikliku julgeoleku direktiivotsus nr 75, 17. jaanuaril 1983, lk 1: Ronald Reagan Presidential Papers (edaspidi RRPP).

55

Samas, lk 2–3.

56

Samas, lk 4.

57

Samas, lk 5.

58

Samas, lk 7–9.

59

Samas, lk 3.

60

Intervjuu Charles Hilliga, 22. juulil 2011.

61

N. V. Ogarkov, ‘Vojennaja strategija’, Sovetskaja vojennaja entsiklopedija, 7. kd, lk 564.