Külma sõja lõpp 1985-1991. Robert Service

ning et relvajõudude eelarve võimalik vähendamine on ajanud neile tõeliselt hirmu nahka. Nii pääseski võimutsema jäik konservatism. Sõjaväemanöövreid korraldades eeldasid nad kangekaelselt, et Varssavi pakti riikide vägedel on võimalik osavalt manööverdada mööda ringikujulistest radiatsioonialadest. Nii õpetatigi relvajõudusid alt üles kuni kõige kõrgema tasemeni olema üksnes tühjadele lootustele toetudes valmis „ründama hoolimata tuumalöökide äikesemürinast”.81

      Varssavi pakti plaanid käsitlesid sõja puhuks NATO-ga üksikasjalikult ainult esialgseid operatsioone. Jaruzelski andmetel pöörati palju tähelepanu Ida-Saksamaa kaitsmisele. Oletati, et kui rünnakut alustab NATO, võib selle tavajõududel õnnestuda edasi tungida umbes 65 kilomeetrit. Selleks võivat kuluda kolm või neli päeva ja siis peaks Poola relvajõud liituma Nõukogude armeega ning edasitungi peatama. Ei välistatud võimalust, et NATO võib samal ajal alustada operatsioone kaugemal lõunas, alustades edasitungi võib-olla Kreekast või üle Kaukasuse. Varssavi pakti vastumeetmena oli kavandatud oma armeede edasitung Reini äärde. Sõjakäik arvati kestvat kümme kuni viisteist päeva. Vastupanu arvati peagi vaibuvat. Nõukogude armee ja selle liitlaste tankid pidid sissetungijad tagasi lööma ja purustama. Jaruzelski mõistis, et niisuguse sõja tagajärjel võetakse kasutusele enam kui lihtsalt tavarelvastus. Ta oli alati suhtunud skeptiliselt juttudesse, mida rääkisid NSV Liidu kõrgemad väejuhid: „Kui hakkasime selle üle järele mõtlema, siis saime isegi tol ajal aru, et see pole realistlik! NATO võtab kindlasti kasutusele oma tuumarelvad ja siis peame meie kasutama ka omi. Ennustuse kohaselt võis piiratud suurusega alal toimuda mitusada tuumaplahvatust. See oli ju absurdne!”82

      Poola kindral Tadeusz Pióro nõustus niisuguse hinnanguga, kirjeldades Varssavi pakti sõjalisi ettevalmistusi kui „teaduslikku fantastikat”.83 Iga arukas komandör võis näha, et katastroof on sõjaplaani sisse kirjutatud. Aga kui Jaruzelski surus NSV Liiduga koostööd tehes niisugused asjad tahaplaanile, siis leidis kindral Tadeusz Tuczapski, et Poola rahva päästmise nimel tuleb leida mingi alternatiiv. Ta andis enesele aru, et isegi väike hulk tuumaplahvatusi teeb igasugusele inimelule Poolas lõpu.

      Pärast pikemat mõtlemist pakkus ta välja demograafia-alase ettevaatusabinõu, mida saab pidada mitte millekski muuks kui pentsikuks:

      Ükskord mingil õppusi puudutaval nõupidamisel kindralstaabis sai mul hing täis ja ma ei suutnud end enam tagasi hoida, sest selgus, et osa raha läheb valitsusele tagasi. Tõusin püsti ja ütlesin Jaruzelskile: „Kindral, tsiviilkaitsele tuleks anda rohkem raha, et oleks võimalik ehitada hea ja kindel punker. Paneme sinna punkrisse sada poola meest – niisugused tõesti tublid täkud – koos kahesaja naisega ja nii olekski võimalik poola rahvas taastada. Andke selleks ometi raha!” Jaruzelski muidugi solvus ja ütles: „Mis jama te ajate?” Vaatame olukorda realistlikult. Me teame, mis võib juhtuda, mis meid ähvardab. Me anname enesele aru, mida tuumasõda Poolale tähendab. Noh, pärast seda meid pole lihtsalt olemas. Ameeriklased ega venelased seda küll ei kahetse. Me peaksime – ma ei tea – kuidagi valmistuma. Ja tõepoolest, üks korralik punker peaks küll olema ette valmistatud, nii et saaksime lõpuks poola rahva taastada. 84

      Põhjus, miks Jaruzelski Tuczapski peale vihastas, pole selge. Võibolla oli see talle maitse ja sündsustunde küsimus, aga võib-olla käitus Tuczapski tema meelest ninakalt.

      Jaruzelski uskus, et geograafiliste tingimuste ja võimaluse tõttu saada sõjalist abi on Poola juhtidel mõttekas otsida Suur-Venemaa mõistvat suhtumist. Vastuseis Moskvaga oleks viinud rahvuslikule enesetapule. Kui ta oli saanud partei peasekretäriks, ütles ta president Mitterrandile jõhkra otsekohesusega: „Ma kas valin oma rahva saatuseks elada nõukogulaste kanna all või siis püüan saavutada praegusest olukorrast kõik, mis on võimalik. Kas teie läänes olete valmis sõdima Poola saatuse pärast? Ei ole. Noh, peale selle, mida ma teen, muud võimalust siin pole.”85

      Hoopis teisiti lähenes samale probleemile polkovnik Ryszard Kukliński. Poola patrioodina pakkus ta oma teeneid CIA-le, kui oli näinud Varssavi pakti plaanidest, kuidas kavatsetakse sõdida, kui peaks puhkema NSV Liidu ja USA sõjaline konflikt. Temperamendilt oli ta keevavereline ja ohjeldamatu, aga tegutses antud juhul külmalt kaalutledes. Ta tundis üksnes õudust, kui pidi mõtlema sellele, mis niisuguse konflikti puhul juhtub: Poolat tabab paratamatult Ameerika tuumarakettide löök. Kõrges auastmes ohvitserina oli Kukliński teadlik Varssavi pakti strateegilistest seisukohtadest. Ta oli teadlik sellest ja pani pahaks, et Poolal pole isegi mitte võimalust mõjutada otsust sõja alustamise kohta. Kukliński jõudis kainelt kaalutledes järeldusele, et saab kõige paremini aidata oma kodumaad teavitades ameeriklasi sellest, mida ta teab nõukogulaste ründeplaanidest. Ta arutles, et võimaldades Ameerika liidritel ette näha NSV Liidu samme, suudavad nad rakendada ennetavaid meetmeid, mis hoiavad sõja ära, ja Poola pääseb tuumaholokaustist.

      Nõukogude kõrgem väejuhatus polnud üksmeelel, kas väed võiks tõepoolest liikuda läbi kiiritada saanud ala nii, et sellest oleks ka tegelikult kasu. Vitali Tsõgitško andmetel pidasid ainult üksikud tulipead seda võimalikuks.86 Sellegipoolest eeldati Varssavi paktis põhiliselt, et selle maajõud võiks edasi tungida tervelt kuuskümmend kilomeetrit päevas. Ilmselt hõlmas üks plaan sõja esimest kolmekümmet päeva – teine juba järgmist kolmekümmet päeva.87

      Mõlemad, nii Varssavi pakt kui ka NATO pidid sõja võimalikkust kaaludes mõtlema mõeldamatuid asju. Lääne-Saksa väejuhid kuulsid Briti Reini armee ülemjuhatajalt ja NATO armeede põhjagrupi juhatajalt kindral Nigel Bagnallilt kavatsusest ennetavalt hävitada üks piirilinn Lääne-Saksamaal, kus asub sidekeskus. Toonane liitlasvägede ülemjuhataja Kesk-Euroopas Chalupa ründas Bagnalli küsimusega, mis tunded tal oleks, kui ta peaks võitlema samasuguse teadmisega kusagil Newcastle’i ja Carlisle’i vahel.88 Läänesakslastel oli täiesti mõistetav soov säästa oma kodumaa hävingust. Jõuti kokkuleppele koostada nn eelkaitseplaan. NATO jõudude sõjamoon paigutati ladudesse Varssavi pakti riikide piiride lähedale, mis tagas läänesakslastele kindlustunde, et nende maid ei peeta väheoluliseks.89 Ameeriklased ja lääneeurooplased, kui prantslased välja arvata, olid selgelt NATO vägede kohalolust huvitatud. Muidugi ilmnes mõne riigi puhul kummalisi asjaolusid. Hollandlased näisid arvavat, et sõda peetakse iga nädal ainult viiel tööpäeval ja lubasid palju sõdureid nädalavahetuseks koju. Ülejäänud NATO palvetas, et Varssavi paktis kuigi palju kalendrisse ei vaadata.90

      USA asekaitseminister Fred Iklé ei olnud Ameerika valitsuses ainus, kellele tegid muret NATO liidusisesed vastuolulised huvid. Tema isiklikult nägi vaimusilmas stsenaariumi, kus ameeriklased peavad ennetavat lööki NSV Liidu pihta vajalikuks, aga lääneeurooplased ajavad selle mõtte nurja. Suurbritannial, Prantsusmaal ja Lääne-Saksamaal oli tõepoolest põhjust arvata, et nõukogulaste vastulöögi tagajärjel põleb seal kõik täielikult tuhaks. Ja see omakorda võis teha Lääne-Euroopa nntuumašantaaži sihtmärgiks.91

      Kui Rootsi teaduste akadeemia ajakiri Ambio avaldas artikli tuumapommide plahvatustest Maal põhjustatud tulekahjude tõenäolistest tagajärgedest, puhkes 1982. aastal üleüldine vaidlus kolmanda maailmasõja füüsiliste tagajärgede üle. Artikli autorid olid Paul J. Crutzen Max Plancki instituudist ja John W. Birks Colorado ülikoolist. Nad võtsid alguspunktiks sõjalise konflikti, mis puudutab 14 700 lõhkepead kokku 5700-megatonnise plahvatusjõuga. Nende arvestuste kohaselt saab tabamuse enamik rohkem kui 100 000 elanikuga linnu ja pommirünnakute tagajärjel hukkub silmapilkselt umbes 750 miljonit inimest.92 Nende põhitähelepanu oli siiski suunatud ülemaailmsetele probleemidele, mida põhjustavad üksnes suits, tuhk ja tahm. Päikesevalgus maapinnal väheneks drastiliselt. Kõik nii loomse kui ka taimse elu vormid satuvad ohtu.

81

Soviet Intentions 1965–1985, 2. kd: V. N. Tsõgitško intervjuu, 13. detsembril 1990, lk 136–140.

82

Rolf Ekéusi jutuajamine W. Jaruzelskiga Rootsi suursaatkonnas Varssavis, 26. septembril 2002, lk 2: Parallel History Project on Cooperative Security (edaspidi PHPCS).

83

T. Pióro (tunnistus) väljaandes Military Planning for European Theatre Conflict During the Cold War, lk 76–77 ja 92.

84

Kindral T. Tuczapski vestluses teiste Poola ohvitseridega, ‘Nuclear Delusions: Soviet Weapons in Poland’: PHPCS.

85

J. Attali, Verbatim, 3. kd: Chronique des années 1988–1991, lk 67 (F. Mitterrand, 20. juulil 1988); lk 95 (F. Mitterrandi jutuajamine R. Reaganiga, 29. septembril 1988).

86

V. N. Tsygichko (tunnistus), väljaandes Military Planning for European Theatre Conflict During the Cold War, lk 65–66 ja 139.

87

V. N. Tsygichko (tunnistus), samas, lk 67, 79 ja 81.

88

L. Chalupa (tunnistus), samas, lk 57.

89

R. Cirillo (tunnistus), samas, lk 51–52.

90

Samas, lk 53–54.

91

Soviet Intentions 1965–1985, 2. kd: Soviet Post-Cold War Testimonial Evidence: H. C. Iklé intervjuu, 11. detsembril 1991, lk 78.

92

P. J. Crutzen ja J. W. Birks, ‘The Atmosphere after a Nuclear War: Twilight at Noon’, Ambio, nr 2–3 (1982), lk 115–125.