Külma sõja lõpp 1985-1991. Robert Service

Oscarile ja Carlale

      EESSÕNA

      Külma sõja lõpust on tänapäeval juttu lugematutes ameeriklaste isiklikes paberites, trükimaterjalides ja internetiallikates. Nii mõndagi alles hakatakse uurima. Nõukogude materjale Venemaa varakambritest on ka päris palju, ehkki kättesaadavad on need üksnes välismaa raamatukogudes. Päevikud ning koosolekute ja jutuajamiste üleskirjutused aitavad täpsustada toonase maailmapoliitika pilti. Näiteks osutus võimalikuks täpselt jälgida, kuidas valmisid järgemööda Ronald Reagani 1987. aasta nn Berliini müüri kõne variandid, või kuidas Nõukogude liidrid kohendasid oma sõnu, enne kui partei keskkomitee istungite protokollid said lõpliku vormistuse.1 Kirjalikke ülestähendusi tuleb uskuda mõningase ettevaatusega, eeskätt just seetõttu, et poliitikud valivad, mida nad lubavad üles märkida. Siiski on parem, kui kasutada on pigem rohkem kui vähem arhiivimaterjale. Need teevadki võimalikuks pilguheidud, mis on käesoleva raamatu vundamendiks.

      Nõukogude poole partei poliitbüroo protokollide nn töömärkmed on hoiul keskkomitee sekretariaadi üldosakonnas. Palju nendest märkmetest leidub ka Hooveri instituudi RGASPI (Venema sotsiaalpoliitilise ajaloo riiklik arhiiv) 89. fondis ja Dmitri Volkogonovi paberite hulgas (Volkogonov tegi 1990. aastate alguses presidendi arhiivist koopiaid). Edasi, mitu Gorbatšovi abilist – Anatoli Tšernjajev, Georgi Šahnazarov ja Vadim Medvedev – ignoreerisid keeldu märkida üles seda, mille tunnistajaks nad olid. Nende tööd on ilmunud trükis ja Tšernjajevi puhul oli mul võimalus tutvuda tema paberitega Oxfordis St Anthony kolledži vene raamatukogus. Olulise tähtsusega on ka Stanfordi ülikooli partei keskkomitee protokollide kogu, kus leidub ka protokollide mustandeid ja koguni tekste kõnedele, mis küll valmistati ette, aga jäid esitamata.

      Hooveri instituudi kogud juhtivate Nõukogude tegelaste kohta pakuvad kõige rohkem infot külma sõja viimastest aastatest. Kolm kogu on iseäranis tähelepanuväärsed. Välisminister Eduard Ševardnadze palus oma abil Teimuraz Stepanov-Mamaladzel teha regulaarselt ülestähendusi tema kohtumistest ja kõnelustest. Selle tulemuseks on võrratu ülevaade Nõukogude välispoliitika mõttekäikudest ja otsustest ning on väga meeldiv tuua see esmakordselt avalikkuse ette.2 Vitali Katajev partei keskkomitee sekretariaadi riigikaitse osakonnas dokumenteeris usinasti Nõukogude juhtkonna mõttevahetusi seoses relvastuse vähendamisega. Sellest materjalist on erakordselt palju abi poliitikute ja sõjalis-tööstusliku kompleksi sidemete selgitamisel. Anatoli Adamišin, kes juhtis välisministeeriumi esimest Euroopa osakonda ja määrati edaspidi välisministri asetäitjaks, pidas 1980. aastatel ja hiljemgi päevikut. Tema tähelepanekud kujutavad enesest paeluvat ja enamasti senitundmatut allikat NSV Liidu sisepoliitika ja välissuhete kohta.

      Ameerika poolelt olen kasutanud Californias Simi Valleys asuva Ronald Reagani presidendiraamatukogus leiduvaid materjale. Samuti leidub Hooveri instituudi arhiivis rikkalikult materjali nüüdisaja ohtude komitee ja CIA direktori William J. Casey ning nõuniku riikliku julgeoleku asjus Richard V. Alleni kohta. Oluline tähtsus on siin arvukatel märkmetel, mida tegi Charles Hill, kui ta töötas riigisekretär George Shultzi juures: olen neile väga tänulik, et nad võimaldasid mul tsiteerida seda erakordset allikat. Lisaks leidsin palju olulist George Washingtoni ülikooli riikliku julgeoleku arhiivist nii kohapeal kui ka elektrooniliselt. Samuti kasutasin George H. W. Bushi presidendiraamatukogu ja informatsioonivabaduse seaduse alusel kättesaadavaid materjale internetis. David Holloway Stanfordist jagas lahkelt minuga oma koopiaid CIA dokumentidest. Molly Worthen Põhja-Carolina ülikoolist Chapel Hillis andis minu käsutusse mõningaid lehekülgi Charles Hilli tööpäevikust; samuti võlgnen tänu Suurbritannia suursaadikule NSV Liidus ja Vene Föderatsioonis aastail 1988–1991 Sir Rodrick Braithwaite’ile, kes võimaldas mul tutvuda oma päevikuga sellest ajast, ning samuti tänan perestroika ajal samuti Briti suursaatkonnas töötanud ja hiljem Briti suursaadikuks Venemaal saanud Sir Roderick Lyne’i meenutamast, kuidas asjade areng näis toona kulgevat.

      Hooveri instituudi töötajad osutasid mulle igakülgset abi, kusjuures käesoleva raamatu puhul sain iseäranis palju abi nõuannetest, mida jagasid Lora Soroka, Carol Leadenham, David Jacobs ja Linda Bernard. Nii arhiivi kui ka raamatukogu personaliga töötada on olnud kogu aeg puhas rõõm. Reagani raamatukogus jagas kogudega tutvumisel hindamatuid juhtnööre Ray Wilson. Riikliku julgeoleku arhiivis näitasid Tom Blanton ja Svetlana Savranskaya, kuidas leida nende kogudest tähtsaid dokumente. Richard Ramage St Anthony kolledžist oli väga abivalmis otsima välja raamatuid ja artikleid kolledži vene raamatukogust.

      Tänud George Shultzile, et ta võttis pikalt rääkida oma tööajast riigidepartemangus. Samuti tahan mitme teaberohke kõneluse eest tänada neil aastail riigisekretär Shultzi tegevabina töötanud Charles Hilli. Kuna minu analüüsi olulise osa moodustab seisukoht, et George Shultz – koos Eduard Ševardnadzega – oli üks olulisemaid otsustajaid rahu kujundamise protsessis, on tema suulised selgitused hindamatu väärtusega. Võlgnen palju tänu Harry Rowenile, kes rääkis oma mälestusi, ja Jack Matlockile ning Richard Pipesile, kes lahkesti vastasid küsimustele kirja teel. Nõukogude poolelt on mul olnud rõõm vahetada viimastel aastatel mõtteid Mihhail Gorbatšovi abide Anatoli Tšernjajevi ja Andrei Gratšoviga, endine asevälisminister Anatoli Adamišin aga vastas heatahtlikult küsimustele seoses tema päevikuga ja jagas oma ideid võimalike uurimissuundade kohta. Lord (Des) Browne, Suurbritannia kaitseminister hilisematel aastatel, ja Steve Andreasan organisatsioonist Nuclear Threat Initiative aitasid mul paremini mõista ohtu, mida tuumarelvad kujutavad enesest pärast külma sõda.

      Mul oli Hooveri instituudis sageli arutelusid Robert Conquesti, Peter Robinsoni ja Michael Bernstamiga. Kõik nad on avaldanud vaadeldavast ajajärgust mõjukaid töid. Nende valmisolek selgitada Ameerika poliitikasüsteemi eripärasid ja selle asjaajamisi NSV Liiduga oli mulle suureks abiks. Samuti tahan tänada Joerg Baberowskit, Tim Garton Ashi, Paul Gregoryt, Mark Harrisoni, Jonathan Haslami, Tom Hendrikseni, David Hollowayd, Stephen Kotkinit, Norman Naimarki, Silvio Ponsi, Juri Slezkini ja Amir Weinerit mõttevahetuste eest külma sõja üle koosviibimisel San Francisco lahe ääres. Hooveri instituudi direktori John Raisiani aastaid kestnud soe ja püsiv toetus ning Sarah Scaife’i fondi rahaline tugi sellele ja teistelegi projektidele väärivad kõrget hinnangut.

      Vestlused Roy Gilesiga St Antony kolledžis andsid mulle hindamatuid sissevaateid 1980. aastate läänemaailma sõjalisse mõtteviisi. Samuti tänan Laurien Crumpi soovitusi, kust leida allikaid Varssavi pakti kohta, mida ta jagas meie ühise uurimistöö ajal. Väga suur abi oli Archie Browni, Julie Newtoni, Alex Pravda ja Sir Adam Robertsi bibliograafiaalastest nõuannetest. Richard Davy jagas oma mõtteid Euroopa julgeoleku ajaloo kohta. Norman Daviese kommentaarid Venemaa ja Euroopa asjus on paljude aastate jooksul lisanud meie partnerlusele Londonis ja Oxfordis uut elu.

      Kasutasin ka nõuandeid nendelt kolleegidelt, kes olid lahkesti nõus lugema läbi kogu lõpliku käsikirja: David Holloway, Geoffrey Hosking, Bobo Lo ja Silvio Pons. Olen nende arvukate hindamatute soovituste eest suur tänuvõlglane. Sama tuleb öelda ka Anne Deightoni, Paul Gregory, Andrew Hurrelli, Sir Robert Lyne’i, Melvyn Leffleri ja Hugo Service’i kohta, kes vaatasid läbi üksikuid peatükke. Minu kirjandusagent David Godwin aitas läbi arutada raamatu põhiideed, kui tulin Californiast tagasi suures õhinas Hooveri instituudi arhiivist saadud materjalidest. Hindan kõrgelt tema julgustavaid sõnu. Georgina Morley kirjastusest Pan Macmillan abistas mind kogu aeg, et anda raamatule õige vorm. Kõige rohkem võlgnen tänu aga oma abikaasale Adelele, kes luges mustandi kaks korda läbi ja tegi loendamatu hulga parandusettepanekuid. Annan enesele täiesti aru, et nii mõnigi minu leidudest osutub vastuoluliseks, sest on võimatu sellel teemal tõsiselt kirjutada kedagi ärritamata. Igal juhul oli nauding seda raamatut ette valmistada ja kirjutada. Vigade, ebaõigete hinnangute ja kohatute järelduste eest vastutan mina ja üksnes mina.

Robert ServiceLondon N16juunis 2015

      SISSEJUHATUS

      Külm sõda oli Teisele maailmasõjale järgnenud kümnenditel Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu suhetes välja kujunenud olukord, mida ei saa nimetada ei sõjaks ega rahuks. 1945. aastal Saksamaa ja Jaapani üle saavutatud võidu järel olid need kaks ülemaailmse tähtsusega üliriiki, mille ajapikku välja kujunenud vastasseis võis igal ajal üle

1

Keskkomitee pleenum, 19. septembril 1989: RGASPI, fond 3, nimistu 5, säilik 295, lk 32 (tugevasti redigeeritud lehekülg Gorbatšovi protokollitud kõnest).

2

T. G. Stepanov (intervjuu), Hooveri instituudi ja Gorbatšovi fondi kogu (edaspidi HIGFC): Hooveri instituut, Stanfordi ülikool, CA (edaspidi HIA), säilik 3, toimik 1, lk 40–41.