Külma sõja lõpp 1985-1991. Robert Service

ameeriklased soovivad jõuda olukorrani, kus nad „saavad elada ise ja lasta elada” ka NSV Liidul. See oli juba liig ajalehe Wall Street Journal konservatiivsete vaadetega kolumnistile Irving Kristolile, kes küsis kohe, mis valitsuses õieti toimub.107

      Tuntuim mees Reagani valitute hulgas oli Alexander Haig. Ehkki kaaluti ka Caspar Weinbergeri, William Casey ja George Shultzi kandidatuuri, oli just Haig see, kes sai riigisekretäriks. Haig oli olnud president Nixoni kantseleiülem, kes tõusis NATO Euroopa vägede ülemjuhatajaks.108 Erinevalt paljudest teistest kõrgematest ametnikest suhtles ta NSV Liiduga väga ettevaatlikult. Tema terav mõistus lahendas edukalt palju nii välis- kui ka siseprobleeme. Kehaliselt heas vormis ja sõjaväelasliku hoiakuga Haig käituski igas ametis nagu väejuht.

      Reagan leidis peagi, et Haigiga on raske asju ajada. Ta imetles Haigi võimet analüüsida keerulisi rahvusvahelisi olukordi ja Haig hakkaski tasapisi eelistama pingete vähendamist suhetes NSV Liiduga, aga tema retoorika ei andnud sellekohast sõnumit alati õigesti edasi. Ta oli veendunud nõukogudevastane ja tegi Moskvale ühemõtteliselt selgeks, et nõukogulaste tegevus Angolas, Etioopias, Kambodžas, Afganistanis, Kuubal ja Liibüas takistab suhete paranemist Washingtoniga.109 Paraku ei tulnud tema pahuralt kõrk käitumisviis talle välisministrina kasuks. Haigi suutmatus ükskõik kellega valitsuses hästi läbi saada pani Reagani kukalt kratsima: tema sagedased tiraadid tundusid presidendile paranoilistena.110 Haig tahtis juhtida kogu välispoliitikat. Ta alahindas Reaganit, kelle väline käitumine oli küll võluv, aga seesmiselt oli president teraskõva. Kui Haig vaidles talle vastu, lausus president kindlalt: „Hüva, aga kuidagi teisiti me seda küll ei tee.” Haig saadeti asju ajama selge käsuga: „Noh, mine nüüd ja aja see joonde.”111

      Vastuolud seoses Haigi käitumisega saavutasid haripunkti siis, kui Reagan oli pärast atentaadikatset haiglas. Kuulnud tulistamisest, kuulutas Haig ninakalt, et nüüd on ohjad tema käes. Tema soovis ameeriklastele teada anda, et võimuhoovad on endiselt kindlates kätes; üleriigilises televisioonis esinedes teatas Haig: „Mina olen praegu otsustaja.” Teised valitsuse liikmed pidasid seda pööraseks ja võimuiha ilminguks. Pärast tervenemist jõudis Reagan samasugusele järeldusele. Teised ametnikud soovitasid Haig vallandada, enne kui ta jõuab teha rohkem kahju. See oli asi, mida presidendil oli alati raske teha. Talle ei meeldinud isiklikud konfliktid. Aga ta ei ilmutanud seoses Haigi tegevusega enam erilist entusiasmi ja sellest oli küllalt, et riigisekretäri eneseuhkust riivata. 5. juulil 1982 astus ta ise ametist tagasi. Reagani sõnakasutus oli salvav: „Tegelikult olid erimeelsused ainult selles, kas poliitika määran mina või riigisekretär.”112

      Pärast Haigiga tehtud viga oli Reagan talle järeltulijat valides väga ettevaatlik. Valik langes George Shultzile, kes oli Richard Nixoni ajal olnud rahandusminister. Shultz võttis pakkumise vastu. Tema sõber Henry Kissinger torkas: „George ei tea välispoliitikast midagi, kohe mitte midagi; veelgi hullem on see, et tal pole selle vastu huvi.”113 Shultz erines Haigist sellega, et tunnistas üht meest ja see üks mees sai olla ainult president. Uus riigisekretär võis olla räme ja otsekohene, aga tema käitumise varjus oli tegelikult mõtlev intellektuaal, kes oli õpetanud Chicago ülikoolis majandusteadust ning kellel oli kogemusi nii äritegevusest kui ka tööst valitsuses. Shultzile meeldis katsetada oma poliitikaalaseid mõtteid valitsuses, esitades küsimuse: „Kas ma võin kaitsta seda seisukohta Chicago ülikoolis seminaril?”114 Ta oli riigiametnik selle sõna parimas mõttes ja tundis Washingtoni võimukoridore paremini kui enamik karjade kaupa koos Reaganiga pealinna tulnud californialasi. Teises maailmasõjas lahinguid näinud USA merejalaväelane Shultz oli pragmaatiline ja sihikindel. Ministrikohta pakuti talle niisugusel karjäärihetkel, kui ta oli juba võimeline tööst tulenevaid pingeid valitsema. Tal oli teinegi eelis, mida Henry Kissingeril ja Alexander Haigil polnud: tema meelest poleks see olnud sugugi kõige hullem asi, mis võib juhtuda, kui ta peab riigidepartemangust lahkuma. Ta oli kindel oma väärtushinnangutes ja teadis iseenda väärtust ning nõustus enamikuga presidendi eesmärkidest.

      Shultz oli peaaegu ainus Reagani valitsuses, kellel oli mingeidki kogemusi läbirääkimistelt Nõukogude juhtidega: president Nixoni rahandusministrina oli ta käinud 1973. aastal Moskvas rahandusalastel kõnelustel.115 Ta oli kindel oma suutlikkuses haarata kinni kõikidest avanevatest võimalustest, et saavutada presidendi seatud eesmärgid. Ta jälgis avatud pilguga maailma poliitikaelu ja majandust ning oli kirjavahetuses Milton Friedmaniga, keda ta võis pidada oma sõbraks.116 Friedman eelistas vältida arutlusi külma sõja teemal, aga majandusteadlasena ei näinud ta mingit mõtet NSV Liidule järeleandmisi teha: ta selgitas Shultzile, et maailma ja iseäranis Lääne-Saksamaa suurpangad vähendavad saamatule Nõukogude majandusele laenu andes maailma kogukapitali. Maailmas oli ainult piiratud kogus kapitali. Ja seda raisati NSV Liidu peale.117 Shultz jagas tema muret maailma majanduse ning selle praeguste arenguväljavaadete pärast.118

      Samuti mõistis Shultz vajadust saavutada Reagani valitsuses välispoliitika asjus teatud konsensus. Haigi riigidepartemang oli nagu gaasi täis lastud ruum: mitte keegi ei osanud öelda, millal kärgatab järgmine plahvatus. Sellest väga hästi teadlikuna hakkas uus riigisekretär korraldama laupäeviti rühmanõupidamisi, kus arutati jooksvaid päevaküsimusi ja kuhu võidi kutsuda ka asepresident George Bush ning Ed Meese, aga ka juhtivaid ametiisikuid riiklikust julgeolekunõukogust, kaitseministeeriumist või CIA-st.119 Korra nädalas sõi Shultz lõunat Weinbergeriga, kelle Reagan oli kutsunud kaitseministriks.120 Bushiga polnud tal mingeid probleeme. Reagan oli valinud ta 1980. aastal oma asepresidendikandidaadiks seetõttu, et ta oli vabariikliku partei poliitikas keskpärasel positsioonil. Bush oli nõus ettepanekuga alustada NSV Liiduga läbirääkimisi. Ülejäänud valitsuse liikmed olid teist meelt ja Shultz teadis, et tal tuleb nende vastupanu murda. Samuti oli ta teadlik Weinbergeri-suguste meeste kangekaelsusest. Nad mõlemad olid töötanud koos Bechtel Corporationis San Franciscos ja polnud kunagi eriti läbi saanud. Shultzi meelest oli Weinberger asjaajamisel liiga paindumatu, Weinbergeri arvates oli Shultz liiga kergesti valmis nõustuma protsessimishimuliste kaeblejatega.121

      President usaldas oma kaitseministrit, ehkki too ei ilmutanud seoses tuumarelvade likvideerimisega erilist indu.122 Nad olid sõbrad sellest ajast, kui Reagan ilmus California poliitika näitelavale, ja Weinberger teadis, missugused mõtted võivad presidendile kõige rohkem meeldida. Samuti jälgis ta hoolikalt, et mitte segada presidenti tema vabal ajal. Weinberger soovis Nõukogude juhtidele selgeks teha, et kaitseministeeriumis istub tõeline sõdalane. Ta oli tõepoolest olnud Teise maailmasõja ajal väeteenistuses, aga tema valitsustöö kogemused piirdusid juhtimis- ja eelarveameti direktori ning hiljem Nixoni ja Fordi ajal tervishoiu-, haridus- ja hoolekandeministri ametis õpituga. Weinberger oli lühikest kasvu, hoolitsetud ja vilgas. Käitumiselt oli ta viisakas, aga ka kannatamatu ja tal peaaegu puudus huumorimeel.123 Tal polnud eriti aimu, kuidas võita enda poole inimesi, kes polnud juba temaga ühel meelel. Ta sai hästi hakkama kerge intervjuuga televisiooni õhtustes uudistesaadetes, aga osutus abituks pressikonverentsil, kui esitati tülikaid küsimusi.124 Ajakirjanikud kippusid teda kui sõjaõhutajat mitte sallima. Püüdes oma kuvandit parandada, andis Weinberger New York Timesile intervjuu: „Me ei planeeri ühtki sõda, kui saame seda ära hoida. Me planeerime heidutust, et sõda ära hoida … Oleme öelnud palju kordi, et meie arvates pole tuumasõda võidetav.”125

      Weinbergeri eesmärk oli saavutada Ameerika vaieldamatu sõjaline üleolek ja ta

107

I. Kristol, ‘An Auto-Pilot Administration’, Wall Street Journal, 14. detsembril 1984.

108

E. Meese III, With Reagan: The Inside Story, lk 64–45; Martin Andersoni intervjuu, 11.–12. detsembril 2001, lk 105: RROHP.

109

A. L. Adamishin Papers (HIA), säilik 1: Diaries 1981, septembris 1981.

110

The Reagan Diaries, lk 88 (14. juunil 1982).

111

Martin Andersoni intervjuu, 11.–12. detsembril 2001, lk 105: RROHP

112

The Reagan Diaries Unabridged, 1. kd, lk 139 (25. juunil 1982).

113

A. M. Schlesinger Jr, Journals, 1952–2000, lk 537.

114

Charles Hill, päevik (3. jaanuaril 1985): Molly Worthensi märkused.

115

G. P. Shultzi intervjuu P. Robinsonile, 10. juunil 2002, lk 5: Peter Robinson Papers (HIA), säilik 21.

116

Vt M. Friedmani kirjad G. P. Shultzile: Milton Friedman Papers (HIA), säilik 179, toimik: Shultz, George P., 1969–2006.

117

M. Friedman G. P. Shultzile, 30. juulil 1982: samas.

118

G. P. Shultz M. Friedmanile, 26. novembril 1982: samas.

119

Matlock Files, ‘Saturday Group: late 83 – early 84’ (RRPL): Jim Mann Papers (HIA), säilik 56, toimik: Memoirs/Letters 1986–7.

120

Autori intervjuu Charles Hilliga, 20. juulil 2012.

121

C. W. Weinberger, In the Arena: A Memoir of the Twentieth Century, lk 259.

122

Wall Street Journal, 8. juulil 1982.

123

Autori intervjuu Charles Hilliga, 22. juulil 2011.

124

George C. Wilsoni iseloomustus, Washington Post, 25. augustil 1982.

125

New York Times, 24. augustil 1982.