Külma sõja lõpp 1985-1991. Robert Service

seadmeid ei müü, võivad teised riigid jõuda Nõukogude Liiduga kokkuleppele ja Ameerika kannab majanduskahju. Samal ajal töötas Shultz selle nimel, et saavutada NSV Liiduga vähem ohtlikke suhteid. Üks rühm senaatoreid eesotsas William L. Armstrongiga Colorado osariigist polnud sündmuste arengu niisuguse pöördega üldse rahul. Nad olid vastu igasugustele katsetele suurendada niisuguste kaupade sissevedu, mis võisid olla toodetud Nõukogude Gulagis. Senaatorid avaldasid nimekirja peaaegu neljakümnest tootest, mis võisid olla valminud sunnitöö tulemusena. Kui rahandusminister Donald T. Regan sõnas, et tema on valmis kuulama väiteid embargo kehtestamise poolt, juhtisid Shultz ja Baldrige tähelepanu ohule, et suhted Moskvaga võivad veelgi halveneda. Nad viitasid ka võimalusele, et NSV Liit võib kättemaksuks enam mitte osta Ameerika põllumajandussaadusi.177 Kõik teadsid, et president tahtis säilitada oma valijaskonna toetuse Kesk-Lääne põllumajandusosariikides.

      NSV Liit ehitas vägevat nafta- ja gaasijuhet Siberist Euroopasse ja see oli juba põhjustanud Washingtonis mõningaid värinaid. Mitterrand andis ameeriklastele edasi Prantsuse luure ettekanded nõukogulaste tööstusspionaaži kohta. Ameerika tehnoloogiateadmisi oli varastatud koormate kaupa. See, kui sügavale Ameerika uurimisprogrammidesse oli KGB tunginud ja kui palju ostnud seadusevastaselt Kanada elektroonikaseadmeid, mõjus äärmiselt häirivalt ja riiklik julgeolekunõukogu võttis nõuks panna Nõukogude juhtkond selle eest kallist hinda maksma. Selle asemel et spioonide tegevus paljastada, otsustati sööta neile ette vigane tehnoloogia. Esimeseks sihtmärgiks valiti Siberi torujuhe. Kohe pärast seda, kui seadmed olid Siberis paigaldatud, registreerisid turbiinid, pumbad ja ventiilid ülemäärase rõhu ja torud lõhkesid. Toimus nii suur plahvatus, et Põhja-Ameerika õhukaitse komandokeskuse oletust mööda oli Andropov andnud loa tuumaraketi stardiks salajasest stardipaigast. Ainult Reagan ja mõned vähesed tema ametimehed teadsid, mis oli katastroofi põhjus.178 Kui kahju oli juba sündinud, asusid CIA ja FBI tegutsema ning arreteerisid kümneid agente, kes olid paljastatud tehnoloogiaalaste saladuste varguselt.179

      Reagan oli varjamatult kommunismivastane, aga mõnikord läks ta sellega ka liiale. Üks vahejuhtum on jäänud meelde väga paljudele. Asi juhtus 11. augustil 1983, kui ta oli alustamas oma iganädalast raadioesinemist. Mikrofoniproovis heitis Reagan nalja: „Kallid kaasmaalased! Mul on hea meel teile teatada, et kirjutasin täna alla õigusaktile, mis kuulutab Venemaa igaveseks ajaks lindpriiks. Pommitamine algab viie minuti pärast.” Need sõnad läksid kohalikku Valge Maja raadiovõrku. Ja kui asi lekkis Ameerika ajakirjandusse, põhjustas see palju poleemikat. Reagani mahategijatele tundus, et ta on kogemata välja pahvatanud oma valitsuse tõelise eesmärgi. Poliitbüroo oli raevus: uudisteagentuur TASS tegi mitu vihast avaldust. USA riigidepartemangu ametnikel tuli teha kõvasti ületunnitööd, et leevendada ameeriklaste ja välismaalaste muret, mille olid põhjustanud presidendi huultelt lipsanud sõnad.

      NSV Liidu ja Ameerika diplomaatide ning ajakirjanduse sõnasõda kestis kogu järgnenud aasta. Eriti solvanguterohkeks läks asi, kui Jaapani mere kohal Sahhalini saare lähistel tulistati alla Lõuna-Korea reisilennuk. Lennuk oli kaldunud Nõukogude õhuruumi ja kohalikud õhukaitse ülemused tõlgendasid seda kui vaenlase spionaažioperatsiooni. Kõik lennul KAL007 olnud 269 inimest hukkusid. Nõukogulaste pressiesindaja jä ikindlaks spionaažisüüdistusele ja pesi sõjaväe igasugusest süüst puhtaks. Järgmistel päevadel kajas see sündmus vastu kogu maailmas. Reagan ja Shultz mõistsid juhtunu kui riikliku barbaarsuse täielikult hukka. Järk-järgult hakkas NSV Liidu seisukoht muutuma ja lõpuks tunnistati, et on tehtud viga. Tegu polnud siiski vabanduse, vaid pigem poliitilise kimbatuse väljendusega. Kõik oleks võinud minna teisiti, kui Andropov olnuks täie tervise juures. Ta sai KAL007 allatulistamise eest Nõukogude väejuhatuse peale väga tigedaks, kuna nii nulliti tema pingutused parandada suhteid USA-ga.180 Välisministri esimene asetäitja Georgi Kornijenko oli teda hoiatanud valetamast, et Nõukogude relvajõud intsidendi eest ei vastuta. Kornijenko helistas Andropovile haiglasse, et just seda rõhutada. Põdur Andropov polnud aga selleks võitluseks võimeline ja ehkki Kornijenkole tehti ettepanek viia asi poliitbüroosse, said Ustinov ja Gromõko oma tahtmise.181

      Raketid Pershing-2 saabusid Lääne-Saksamaale ja tiibraketid Suurbritanniasse 23. novembril 1983. NSV Liit oli võitluse nende paigaldamise vastu ilmselgelt kaotanud ja selle tagajärjed olid poliitbüroole äärmiselt ebameeldivad, kui asuti sõjalist eelarvet suurendama. Pravda heitis Valgele Majale ette, et too on alustanud ristikäiku sotsialismi vastu.182 Raketid SS-20 ei küündinud Ameerikani, küll aga jäid kõik Euroopa riigid nende tegevusulatusse. Poliitbüroo ei osanud Ameerika meelekindlat reaktsiooni ette näha. Kui Nõukogude relvajõud kavatsevad välja tuua keskmaa tuumaraketid, siis ähvardas Ameerika paigutada oma Lääne-Euroopa baasidesse tiibraketid. Lääne-Euroopa riigijuhid kartsid kogu aeg, et Ameerika võib oma kohustustest NATO vastu lahti öelda. Nende arvates võis tekkida olukord, kus ameeriklased leiavad, et Bonni, Rooma või Londoni kaitseks rakettide SS-20 rünnaku eest pole mõtet saata Ameerikast teele strateegilisi rakette. Just seepärast nõustus hulk riike tiibrakettide ja Pershingitega. Nende eesmärk oli, et Ameerika jääks alliansi aktiivseks liikmeks. Kovaljov rääkis Gromõkole, et rakettide SS-20 ülesseadmine ei toonud mingit kasu, küll aga kahjustas NSV Liidu julgeolekut.183

      Üliriikide suhted olid halvemad kui kunagi varem. Reagani võimalikud eesmärgid tegid Andropovi närviliseks: ta pidas Reaganit küllalt pööraseks, et too võikski anda käsu alustada tuuma-välksõda NSV Liidu vastu. Novembris 1983 korraldati NATO staabiõppused – Able Archer 83 –, et harjutada toime tulema Ameerika ja selle liitlaste ning Varssavi pakti riikide suhete võimaliku teravnemisega. Muuhulgas oli kavas katsetada uudseid helituid kommunikatsioonimeetodeid, samuti selgitada välja, mis asjaoludel lääneriigid võivad valida võimaluse Nõukogude Liitu rünnata. Kui Moskvasse jõudsid teated, mis on teoksil, hakati seal kohe kahtlustama, et õppused võivad tegelikult olla ettekääne, mille taga varjatakse ettevalmistusi tegelikuks sõjaks. Terve hulk Ameerika varasemaid väljaütlemisi ja samme näisid kinnitavat poliitbüroo kõige süngemaid kartusi.

      Andropov andis oma järeltulijale KGB esimehe kohal Viktor Tšebrikovile käsu asuda kampaania korras koguma igasuguseid tõendeid, mis näitaks, kas Ameerika tõepoolest midagi niisugust kavandab. Kõik Nõukogude luurajad Ameerikas ja Lääne-Euroopas said korralduse lülituda operatsiooni RJN.184 KGB residendid eri riikide pealinnades andsid infot sealsetele suursaadikutele. Andropov ei tahtnud, et riiki tabataks une pealt, nagu juhtus juunis 1941.185 Kindralstaabi veteranid meenutavad seda aega kui kõige murettekitavamat pärast 1962. aasta Kuuba raketikriisi.186 Siiski mitte kõik nendest polnud arvamusel, et maailm oli tõepoolest sõja künnisel. Kindralpolkovnik Andrian Danilevitš selgitas hiljem, et „KGB võis pinge suurust üle hinnata, sest üldjuhul pole nad sõjaväe asjades eriti asjatundlikud ja kipuvad liialdama, kui millestki aru ei saa”.187 Partei keskkomitee riigikaitseosakonnas, kui mitte kindralstaabis, võeti sõja puhkemise võimalust väga tõsiselt ja sealsete ametnike töö korraldati nii ümber, et osa neist jäi töökohale ka öötundideks.188 NSV Liidus kehtestati kõrgeim häireseisund. Ka kõige tühisem vaenulikult tõlgendatav vahejuhtum võis olla Andropovile ajendiks anda käsk löögiks enne, kui ameeriklased ründavad. Kõnealuse pingelise olukorra ja Kuuba raketikriisi erinevus oli selles, et 1983. aastal Moskva ja Washington omavahel peaaegu ei suhelnudki ning see erinevus tegi ohu veelgi suuremaks.

      Kahe pealinna vahet lendas hulk kiireloomulisi sõnumeid, enne kui mingigi rahu taastus. Varem samal aastal oli president Reagan – keda ärritas see, et suhted NSV Liiduga kuidagi ei paranenud – püüdnud olukorra täielikult kontrolli alt väljumist ära hoida, kutsudes suursaadik Dobrõnini Valgesse Majja. Shultz korraldas nii, et Dobrõnin saabus märkamatult tagaukse kaudu. Kõik toimus täiesti salaja, sest Reagan tahtis säilitada maine, nagu

177

Samas, 17. mail 1984.

178

T. C. Reed, At the Abyss, lk 266–269.

179

G. S. Weiss, The Farewell Dossier: Duping the Soviets (CSI Publications: Studies in Intelligence); vt aadressil www.cia.gov/library/center-for-the-study-ofintelligence/kent-csi/vol39no5/pdf/v39i5al4lpdf, lk 125.

180

A. Dobrynin, In Confidence: Moscow’s Ambassador to Americas Cold War Presidents, lk 537.

181

G. M. Kornijenko väljaandes S. F. Ahromejev ja G. M. Kornijenko, Glazami maršala i diplomata, lk 49–50.

182

Pravda, 24. novembril 1983.

183

Intervjuu A. G. Kovaljoviga: Novaja Gazeta, juulis 1996.

184

Venekeelne lühend РЯН – Ракетно-Ядерное Нападение (Tuumarakettide rünnak). Tõlkija

185

Dobrynin, In Confidence, lk 523.

186

Soviet Intentions 1965–1985, 2. kd: Soviet Post-Cold War Testimonial Evidence: intervjuu G. V. Bateniniga, 6. augustil 1993, lk 10.

187

Samas, A. A. Danilevitši intervjuu, 21. septembril 1992, lk 26.

188

Samas, V. L. Katajevi kommentaar intervjuus V. V. Korobušiniga, 10. detsembril 1992, lk 107.