Külma sõja lõpp 1985-1991. Robert Service

rääkis mulle, et kui nad lahkusid, öelnud suursaadik, et „see võiks olla ajalooline hetk”.189 See oli Reagani ametisse astumisest saadik presidendi esimene kohtumine kellegagi NSV Liidust. Ehkki Dobrõnin polnud kindel, missugused on Reagani tegelikud motiivid, hindas ta niisugust algust kui sammu suhete soojenemise suunas.190 Siis aga pidas Reagan oma kõned, kus rääkis kurjuse impeeriumist ja strateegilise kaitse algatusest, ning kiitis heaks õppused koodnimetusega Able Archer, Nõukogude relvajõud tulistasid aga alla Korea reisilennuki. Pinge oli nüüd veelgi suurem kui enne presidendi ja suursaadiku kohtumist.

      Mõlemad pooled mõistsid olukorra ohtusid. Andropov oli elanud nädalaid suure pinge all; Reaganile ajas hirmu peale mõte, et tema sammud võinuks süüdata tuumasõja. Mõlemad said aru, et vastastikku teineteise kartusi hajutada oleks kõigi huvides, aga nad ei leidnud teed, kuidas seda teha.

      5. SÜMPTOMID ON TUVASTATUD,RAVIST ÖELDAKSE ÄRA

      Partei peasekretärina oli Andropovil piiramatu isiklik võim. Siiski polnud asi nii lihtne. Ehkki kogu riigis polnud kõrgemat ametimeest kui partei peasekretär, piiras tema tegevusvõimalusi kogu nõukogude korra üldine raamistik. NSV Liit oli ühe partei riik ja kommunistlik partei tegutses kõiges nagu valitsus, välja arvatud nimi. 1917. aasta oktoobris toimunud revolutsioonist alates kasutusel olnud ideoloogia rajanes Vladimir Lenini ideedel ehk marksismil-leninismil. Riigi põhiseaduslik ülesehitus oli püsinud muutumatuna kümneid aastaid. Majanduse aluseks oli riiklik omand, kusjuures eelistati rasketööstust, milles omakorda oli eelistatud olukorras sõjatööstus. Suuremaid ministeeriume, julgeolekuorganeid ja relvajõude juhiti ning kontrolliti kohalike territoriaalsete alajaotuste parteikomiteede kaudu. Jossif Stalin kehtestas niisuguse süsteemi 1930. aastatel jõhkralt jõumeetodeid rakendades. Nikita Hruštšov tegi 1950. aastate keskpaiku mõningaid reforme ja leevendas olukorda, aga tema poliitika polnud eliidile meeltmööda ja ta asendati 1964. aastal Leonid Brežneviga. Järgnes pikk stagnatsiooniaeg nii poliitikas kui ka majanduses ja võimusüsteem omandas väga suure inertsi, sest eliit püüdis igati oma huve kaitsta. Andropov oli teadlik, et riik ei suuda rahuldada ühiskonna vajadusi ega võistelda Ameerikaga, aga ta oli vägagi ettevaatlik rakendama meetmeid olukorra parandamiseks.

      Ta andis enesele aru ka vajadusest tõmmata partei juhtkond endaga kaasa. Iga viie aasta järel toimus parteikongress, kus valiti keskkomitee, mille liikmeskonnas oli palju partei, valitsuse, relvajõudude ja KGB juhtivaid tegelasi. Keskkomitee käis harva koos sagedamini kui kaks korda aastas. Plenaaristungite ehk pleenumite vaheajal delegeeris keskkomitee oma võimu väiksemale kogule, mida nimetati poliitbürooks. Peasekretär ei saanud kunagi ignoreerida poliitbüroo kollektiivset seisukohta.

      Poliibüroo käis tavapäraselt koosolekul neljapäeviti kell üksteist hommikul Kremli suure palee Pähklipuusaalis. Selle veidi rohkem kui kümmekond liiget kogunes suure ümmarguse laua ümber ja enne koosoleku ametlikku algust toimus juba eelnev arutelu. Järgiti väljakujunenud rituaali: kõigepealt asus kohale peasekretär koos teiste poliitbüroo täisliikmetega, seejärel tulid liikmekandidaadid ja siis keskkomitee sekretärid. Peasekretär oli ühtlasi eesistuja. Kutsutud ettekandjad rääkisid temast paremal asuvas kõnepuldis.191 Kui hääletati, osalesid ainult poliitbüroo täisliikmed. Harilikult püüdis vilunud peasekretär seda vältida ja saavutada konsensust, tehes kõiki arvamusi hõlmava tasakaalustatud kokkuvõtte.192 Poliitbüroo liikmed juhtisid kogu riiki valitsevaid institutsioone. Niisuguste institutsioonide esireas olid partei, KGB, relvajõud ja eri tööstusharude ministeeriumid. Kõikides neis andis tooni partei. Ehkki ükski NSV Liidu põhiseaduse paragrahv ei kehtestanud sõnaselgelt ühepartei süsteemi, oli see olnud poliitiline reaalsus juba Oktoobrirevolutsiooni aastast alates. Partei oli kõrgeim riigiasutus, ehkki ei olnud seda nimeliselt.

      Poliitbüroo liikme või keskkomitee sekretäri seisund tähendas hüvesid, mis jäid avalikkuse eest varjatuks. Kui keegi nendest sõitis ametiasjus välismaale, tuli seda teha erilennukiga.193 Tema – peaaegu alati oli tegu mehega – käsutusse anti automaatselt suur suvila, teenijad, autojuht, raadiotelefoniga limusiin ZIL ja vähemalt neli alalist ihukaitsjat. Tüüpilise suvila juurde kuulusid soome saun, tenniseväljak ja kinosaal, aga ka kasvuhoone ja viljapuuaed.194 Villa Zarja Krimmis Forose linnas oli nõukogulaste arusaamade kohaselt luksuslik ja see oli antud kasutada peasekretärile. See oli ehitatud ajal, kui peasekretärid polnud võimelised ka kõige tagasihoidlikumaks kehaliseks pingutuseks, mistõttu ka randa pääses eskalaatoriga. Kuulduste kohaselt olevat kogu suvilakompleks maksma läinud astronoomilise summa: 189 miljonit rubla.195 Ametikohaga seotud privileegide suurendamise teel olid küll ka mõned takistused. Kõrgel ametikandjal võis tekkida probleeme, kui ta lasi endale ehitada näiteks erakorteri, ehkki tavaliselt oli niisugustest keeldudest võimalik mööda hiilida.196

      1964. aastal partei etteotsa saanud Brežnevi vaimne allakäik algas 1970. aastate lõpul, kui tema tervis halvenes ja ta võis kuude kaupa elada suvilas Zavidovos Moskva lähistel.197 Tänu seda ümbritsevatele valvuritele ja avarale vaatele ümbritsevatele põldudele – mis olid suvel rohelised ning vene talvel kaetud valge lumega – pakkus see haigele vanale mehele rahu ja vaikust. Kunagi oli ta käinud seal jahiretkedel, nüüd tuli ta Zavidovosse tervist kosutama.

      Brežnevi ümber oli koondunud rühm poliitbüroo liikmeid, kes leppisid peamistes poliitikasuundades omavahel juba vaikselt kokku, enne kui pöörduda nendega tema poole. Üks neist oli Brežnevi isiklik abi Konstantin Tšernenko, kelle ta ise edutas poliitbüroosse. Ülejäänud olid KGB esimees Juri Andropov, kaitseminister Dmitri Ustinov ja välisminister Andrei Gromõko. Püüdes saavutada parteihierarhias võimalikult kõrget positsiooni, sai Andropov 1982. aasta maikuus Brežnevilt loa lahkuda KGB-st ja asuda keskkomitee sekretäri kohale.

      Andropov ja Ustinov olid sõbrad, moodustades omamoodi koostöötelje juhtkonna sõjalis-poliitilise ja julgeolekupoliitilise sektori vahel. Ustinov ja Andropov olid heades suhetes ka Andrei Gromõkoga.198 Nemad arutasidki sageli poliitikaküsimused omavahel läbi, enne kui läksid ülejäänud poliitbüroo ette. Ehkki Gromõko kippus välispoliitikat monopoliseerima, lähtuti siiski alati arusaamast, et ta ei tohiks teha midagi, mis võib kutsuda esile teiste rahulolematuse. Ustinovit teati kui äärmiselt kõva töömeest. Nii oligi ta marssal Gretško surmast 1976. aastal saadik nii kaitseminister kui ka keskkomitee sekretär.199

      Rahvusvahelised suhted olid Nõukogude poliitikaelu kontekstis iseäralik nähtus. Kõik teised ametliku poliitika valdkonnad olid allutatud keskkomitee sekretariaadi jõulisele ja korrapärasele kontrollile. Erandi moodustas sekretariaadi rahvusvaheline osakond, millel polnud välisministeeriumi üle mingit võimu. Üksnes peasekretäril ja poliitbürool oli õigus kutsuda välisminister Andrei Gromõko aru andma.200 Välisministeerium asus Smolenski väljakul kõigest mõneminutilise autosõidu kaugusel Kremlist. Ministri kabinet number 706 asus hoone seitsmendal korrusel.201

      22. novembril 1982 tegi Andropov keskkomitees NSV Liidu majanduse olukorrast sünge ettekande, nii sünge, et selle sõnumit ajakirjandusele ei antudki:

      Seltsimehed! Räägime jälle asjadest, mis on meil saanud alaliseks teemaks: teravilja ja muude toiduainete ostud välismaalt. Jõudsime nii kaugele mitme aasta eest pärast rasket ikalduseaega. Tegime seda kõhklemata. Ja esimene, kes üle pika aja sellega ei nõustunud, oli meie endi kallis Leonid Iljitš: „Kuidas saame meie, teravilja tootev riik, korraga minna ameeriklaste juurde teravilja ostma?” Edaspidi aga harjusime nende ostudega. Kujunes välja omamoodi automaatne protseduur: hakkasime ostma teravilja igal aastal; ostma võid siit või sealt, liha kusagilt mujalt, piima veel mõnest neljandast kohast. 202

      Andropov

189

The Reagan Diaries, lk 131 (15. veebruaril 1983).

190

Dobrynin, In Confidence, lk 516–520.

191

A. G. Kovaljov (intervjuu), HIGFC (HIA), säilik 2, toimik 6, lk 17.

192

A. Dobrynin, In Confidence: Moscows Ambassador to Americas Cold War Presidents, lk 616.

193

Samas, lk 602.

194

Samas, lk 615–616.

195

A. Tšernjajev, Sovmestnõi ishod. Dnevnik dvuhh epohh. 1971–1991 godõ, lk 758 (13. septembril 1988).

196

K. N. Brutents, Nesbõvšejesja. Neravnodušnõje zametki o perestroike, lk 36.

197

V. A. Medvedev, V komande Gorbatšova. Vzgljad izvnutri, lk 34.

198

S. F. Ahromejev väljaandes S. F. Ahromejev ja G. M. Kornijenko, Glazami maršala i diplomata, lk 20.

199

Samas, lk 19.

200

Tšernjajev, Sovmestnõi ishod, lk 606 (8. märtsil 1985).

201

E. Ševardnadze, Moi võbor: v zaštšitu demokratii i svobodõ, lk 85.

202

RGASPI, fond 2, nimistu 3, säilik 614, lk 32.