Külma sõja lõpp 1985-1991. Robert Service

oli ta väga osav vaidleja ning tema ütleski suursaadik Anatoli Dobrõninile, et Ameerika ei kirjuta alla mingitele lepingutele, kui NSV Liit ei võimalda ameeriklastel nende täitmist kontrollida. Ta rõhutas, et ameeriklastel on palju infot rahvusvaheliste kokkulepete rikkumistest, sealhulgas ka Nõukogude biorelvade arendusprogrammi kohta.144 Genfi relvastuskõnelustel, mida juhtis Rostow, esindas staabiülemate ühendkomiteed kindralleitnant Ed Rowny. Ta oli läinud Carteri valitsusajal erru, soovimata heaks kiita strateegilise relvastuse piiramise kõneluste teise leppe (SALT II) tingimusi.145

      Weinbergeri väitel oli tõelisi reaganaute Valges Majas väga vähe. Peale iseenda nimetas ta nende hulgas Ed Meese’i, Jeane Kirkpatrickut, Bill Caseyt, William Clarki, Richard Allenit ja George Shultzi. Torkab silma, et ta arvas loetelusse ka oma rivaali Shultzi. Weinbergeri arvates ilmutas Shultz tööle asudes mitte kuigi soovitavat valmisolekut võtta omaks riigidepartemangus sissejuurdunud tõekspidamised. Weinbergeri nägemust mööda jõudis Shultz edaspidi aga välispoliitika asjus Reaganiga samasugustele seisukohtadele. Hiljem möönis Weinberger, et nad olid üldsust puudutavates asjades kuuekümne kuni seitsmekümne protsendi ulatuses ühel meelel, samuti tunnistas ta, et riigidepartemangu professionaalsed töötajad võisid olla paras pähkel igaühele. Ta oli nõus, et Shultz toetas järjekindlalt strateegilise kaitse initsiatiivi.146 On vaieldamatu, et Ameerika valitsuses oli poliitika pärast suuri erimeelsusi, aga vajaduses NSV Liidule vastu seista valitses üksmeel. Reaganaudid astusid ametisse selge kavatsusega matta mõte lihtsalt pingelõdvendusest lõplikult maha. Jimmy Carteri endine valitsus oli samas suunas läbi käinud pika tee ning Reagani meeskond tahtis minna kaugemale. Valmistuti Nõukogude Liidu juhtidele vastu astuma.

      4. AMEERIKA HEIDAB KINDA

      Reaganil ja tema ametimeestel ei olnud täpselt sõnastatud ideid, kuidas kommunistlik kord Moskvas kukutada või NSV Liit lammutada.147 Nad andsid enestele aru, et Nõukogude liidrid jäävad maailmas endiselt hirmuäratavaks jõuks. Jeane Kirkpatrick on meenutanud, et Reagan lootis „nad surnuks väsitada”.148 See oli tõepoolest üks tema peamisi eesmärke ja CIA ettekanded kinnitasid tema tegevuse tulemuslikkust. Need ettekanded rõhutasid järjekindlalt Kremli eelarvet koormavaid pingeid, mille põhjuseks olid selle kohustused välismaal. Afganistan ja Poola olid Kremlile uus koorem, sest juba varasemast ajast abistati Kuubat, Vietnami ja Aafrika klientriike.149

      Kui ta oli olnud kaks aastat presidenditoolil, pidas Reagan kaks kõnet, mis pälvisid maailmas suurt tähelepanu. 8. märtsil 1983 üleriigilise evangeelse assotsiatsiooni koosolekul Orlandos nimetas ta NSV Liitu kurjuse impeeriumiks ja kirjeldas totalitaarvõimu kui „maailma kurjusejõudude keskpunkti”.150 Reagan selgitas:

      Esimesel pressikonverentsil presidendina ütlesin vastuseks otsesele küsimusele, et tublide marksistide-leninlastena on Nõukogude juhid otsesõnu ja avalikult kuulutanud, et ainus kõlblus, mida nad tunnistavad, on niisugune, mis aitab edendada nende üritust, see tähendab maailmarevolutsiooni. Nähtavasti oleksin pidanud viitama, et ma kõigest tsiteerisin nende juhtvaimu Leninit, kes ütles 1920. aastal, et nad ei tunnista ühtki kõlblust, mis lähtub üleloomulikkuse ideedest – niiviisi nimetavad nad religiooni – või ideedest, mis ei toetu klassipõhimõtetele. Kõlblus allutatakse täielikult klassisõja huvidele. Ja kõik on moraalne, mis on vajalik vana, ekspluateerimisel rajaneva ühiskondliku korra hävitamiseks ja proletariaadi liitmiseks.

      Hüva, minu meelest illustreerib asjaolu, et palju mõjukaid inimesi ei tunnista seda nõukogulaste doktriini algtõde, ajaloolist vastuseisu totalitaarsele korrale just seepärast, mida see enesest kujutab. Nägime seda 1930. aastatel. Näeme seda liigagi sageli ka tänapäeval. 151

      Reagan kordas oma üleskutset vähendada strateegiliste tuumarakettide arvu viiekümne protsendi võrra ja keelata keskmise tegevusulatusega relvad.152

      Maailma ajakirjandus ei pööranud tähelepanu kõne mõtterikkamatele ja usuga seotud osadele. Eelistati rõhutada presidendi kommunismivastaseid sõjakaid mõtteid ja Reagani vastastel oligi põhjust arvata, et nende kõige hullemad kartused on kinnitust leidnud. Ta oli rääkinud NSV Liidust tuliselt enne Valgesse Majja tulekut. Kõne Orlandos oli üle mitme aasta jälle samas vaimus.

      23. märtsil 1983, pärast pool kuud kestnud vaidlusi, pöördus Reagan televisioonis rahva poole ja tutvustas kava rajada väliskosmosesse kaitsesüsteem rakettide vastu. See oli strateegilise kaitse algatus, mis pidi võimaldama ameeriklastel tulistada alla kõik ründeraketid. Weinberger teavitas sellest NATO kaitseministreid kõigest paar päeva varem.153 Reagan ei andnud peaaegu üldse aega arutada seda valitsuses. Võib-olla ta tunnetas vastuseisu. Kui riikliku julgeolekunõuniku abi Robert McFarlane sai presidendi mõtetest aimu, hoiatas ta oma ülemust William Clarki: „Peate teda takistama. Ta ei tohi seda kõnet veel pidada. Asja pole veel arutama hakatudki.”154 Shultzilgi oli kahtlusi, mis ei leevenenud ka pärast nõupidamist kindral Abrahamsoniga, kes seda programmi juhtis. Riigisekretär jõudis järeldusele: „Mulle on kas valetatud või siin polegi midagi!”155 Reagan oli tülis „kogu Ameerika kaitseküsimustega tegelevate ringkondade koorekihiga”.156 Aga ta jäi oma mõttele kindlaks ja sellest sai kogu tema välispoliitika nurgakivi. Ta kinnitas, et peab Ameerikat tabamatuks teha püüdes silmas üksnes rahumeelseid eesmärke. Strateegilise kaitse algatus pidi tagama, et kui NSV Liit peaks alustama sõda tuumarelvadega, suudavad ameeriklased need avakosmoses tabada ja hävitada, enne kui jõuavad tekitada mingitki kahju.

      Ehkki Reagan rõhutas oma rahumeelseid kavatsusi, ei läinud tal kunagi korda summutada kahtlusi, et projekt annab Ameerikale tehnoloogiaalase edu, ja seda peetigi tõestuseks, et ta paugutab püstolit eesmärgiga minna võidurelvastumise järgmisele ringile. Mõte avakosmoses paiknevast relvasüsteemist meenutas inimestele tähesõdade filmisarja, millele George Lucas 1977. aastal aluse pani. Lucase filmid räägivad hea ja halva võitlusest maailmaruumis. Relvade hulgas kasutati seal ka laserkiiremõõkasid. Reagani strateegilise kaitse algatust hakati kiiresti hüüdma tähesõdade algatuseks.

      Kui ükskord üllatusest jagu oli saadud, hakkasid valitsuse juhtivad tegelased leidma strateegilise kaitse algatuse juures ka häid külgi. Andropov ja tema poliitbüroo mõistsid otsekohe Ameerika militaristid hukka ning kirusid igati uurimisprogrammi, mis lisavat võidurelvastumisele järgmise etapi. Reagani kõne oli nad ilmselt ärevile ajanud ja ei leidunud ühtki reaganauti, kes oleks ilmutanud rahulolematust. Weinbergerile meeldis strateegilise kaitse algatus juba kas või seepärast, nagu ta oma töötajatele selgitas, et see suurendab veelgi majanduslikku survet NSV Liidule ja teeb Ameerikast „pelgupaiga tuumapommide eest”. Samas kutsus ta üles suurendama samaaegselt ka riigi strateegilise ründerelvastuse mahtu.157 Edward Teller oli neid juhtivaid teadlasi, kes olid innustanud Reaganit uurimisprogrammi välja kuulutama. Teller teadis, kuidas presidendi kujutlusvõimet köita. Ta alustas õhutustööd ja kirjutas 23. juulil 1983 presidendile, et tuleb kiiresti tegutseda, sest NSV Liit võib selles valdkonnas olla juba ette jõudnud.158 Reaganit ei olnud vaja veenda. Strateegilise kaitse algatus andis talle lootuse, et tal lähebki korda leida oma kodumaale kaitse ballistiliste tuumarakettide rünnaku eest. Tõsiasi, et see tekitas Kremlile peavalu, oli täiendav pluss.

      Samal ajal oli Nõukogude Liit hõivatud sõjaga Afganistani kommunismimeelse valitsuse poolel. Ameerika valitsus astus samme, et saata sõjavarustust kommunismivastastele jõududele – mudžahiididele–, kelle hulgas oli väga palju islami, rahvusliku sõltumatuse ja võõraste uskmatute väljakihutamise eest sõdivaid fundamentaliste. Ameeriklastel jäi kahe silma vahele oht, mida fundamentalistlikd žihadism enesest

144

E. Rostow suursaadik W. J. Stoesselile, 10. juulil 1981: Richard V. Allen Papers (HIA), säilik 46, toimik 21.

145

E. Rowny staabiülemate ühendkomiteele, 21. mail 1979, lk 1–3: Committee on the Present Danger (HIA), säilik 112, toimik: SALT II.

146

C. Weinberger (intervjuu), HIGFC (HIA), säilik 3, toimik 4, lk 32–33.

147

Intervjuu Caspar Weinbergeriga, 19. novembril 2002, lk 10: RROHP

148

James Manni intervjuu Jeane Kirkpatrickuga, 3. märtsil 2005, lk 2: Jim Mann Papers (HIA), säilik 60.

149

CIA direktori märkmed valitud presidendi välispoliitikaanalüüsi komisjonile, 21. novembril 1980: CIA Papers.

150

Ütlused evangelistide aastakonverentsil Orlandos, 8. märtsil 1983: R. Reagan, Speaking My Mind, lk 178–179.

151

Samas, lk 176–177.

152

Samas.

153

C. Weinberger (intervjuu), HIGFC (HIA), säilik 3, toimik 4, lk 40.

154

P. Robinson intervjuus G. P. Shultziga, 10. juunil 2002, lk 5: Peter Robinson Papers (HIA), säilik 21.

155

Autori intervjuu Charles Hilliga, 22. juulil 2011.

156

Samas.

157

C. Weinbergeri ettekanne kaitseministeeriumis, 25. novembril 1983, lk 1–4: RRPL, John Lenczowsky Files, säilik 1.

158

E. Teller R. Reaganile, 23. juulil 1983: Jim Mann Papers (HIA), säilik 55.