Isa Goriot. Honore de Balzac
Читать онлайн.| Название | Isa Goriot |
|---|---|
| Автор произведения | Honore de Balzac |
| Жанр | Зарубежная классика |
| Серия | |
| Издательство | Зарубежная классика |
| Год выпуска | 2013 |
| isbn | 9789949515486 |
«Noh, härra Poiret,» küsis muuseumiametnik, «kuidas käib teie auväärt terviseraama?»
Siis, vastust ootamata:
«Minu daamid, te olete kurvad,» ütles ta proua Couture’ile ja Victorine’ile.
«Kas saab juba lõunat?» hüüdis Horace Bianchon, arstiteaduse üliõpilane, Rastignaci sõber. «Mu pisikõtukene on usque ad talones (ladina k. vajunud alla jalakandadeni).»
«Täna on tore külmaraama!» lausus Vautrin. «Liigutage end ometi, isa Goriot. Pagana pihta! Teie jalg katab kogu ahjusuu.»
«Kuulsusrikas härra Vautrin,» ütles Bianchon, «mispärast ütlete külmaraama? See on viga, peab olema külmraama.»
«Ei,» ütles muuseumiametnik, «peab ütlema külmaraama, nagu seda nõuab reegel: «Mu jalad tunnevad külma.»»
«Ahah!»
«Seal ongi tema ekstsellents markii de Rastignac, ebaõigusteaduse doktor!» hüüdis Bianchon, haarates kinni Eugène’i kaelast ning surudes teda peaaegu lämbumiseni. «Ohoi! Kus on siis teised? Ohoi!»
Preili Michonneau astus vaikselt tuppa, teretas sõnalausumata lõunalisi ja istus kolme naise lähedusse.
«See vana nahkhiir ajab mulle ikka külmavärina peale,» kõneles Bianchon tasasel häälel Vautrinile, osutades preili Michonneau’le. «Uurin praegu Galli süsteemi ja leian tal juudakühme.»
«Kas olete tutvust teinud Juudaga, mu härra?» küsis Vautrin.
«Kes ei oleks kohanud teda!» vastas Bianchon. «Ausõna, see kahvatanud vanapiiga mõjub minusse nende pikkade usside sarnaselt, kes pikapeale ära närivad kogu palgi.»
«Näe, milleni jõutakse lõpuks, noormees!» ütles Vautrin, siludes oma põskhabet.
«Ja roos, ta õilmitses, kuis õilmitseb üks roos,
vaid ainsa hommiku.»
«Ahah! Milline tore supiraama!» ütles Poiret, nähes Christophe’i sisse astuvat, supitirin aupaklikult käes.
«Vabandage, mu härra,» lausus proua Vauquer, «see on kapsasupp.»
Kõik noored inimesed pahvatasid naerma.
«Sisse kukkunud, Poiret.»
«Poirrrette’ikene, sisse kukkunud!»
«Mamma Vauquer’le kaks punkti juurde!» hüüdis Vautrin.
«Kas keegi pani täna tähele hommikust udu?» küsis ametnik.
«See oli pöörane, enneolematu udu,» vastas Bianchon. «Morn, melanhoolne, roheline, ängistav udu, gorioolik udu.»
«Gorioraama,» ütles maalikunstnik, «sest oli kottpime.»
«Hei! milord Goriotte, jutt olevat teist.»
Isa Goriot istus laua madalamas otsas ukse lähedal, kust toidud sisse kanti; ta tõstis pea, nuusutades leivatükki, mis oli pandud suuräti alla, vana kaupmehelik harjumus, mis tungis mõnikord esile.
«Noh, mis on?» hüüdis proua Vauquer talle teraval häälel, mis kattis lusikate ja taldrikute klõbina ning kõikide teiste hääled. «Kas leiate vahest, et leib ei ole hea?»
«Vastuoksa, proua Vauquer,» vastas vanamees, «see on küpsetatud esimest sorti Étampes’i jahust.»
«Millest seda näete?» küsis Eugène.
«Heledast toonist ning maitsest.»
«Ninamaitsest, sest et nuusutate seda,» ütles proua Vauquer. «Te lähete nii kokkuhoidlikuks, et varsti leiate abinõu, kuidas toita end ainult köögiõhu nuusutamisest.»
«Võtke siis leiutuspatent!» hüüdis muuseumiametnik. «Võite teenida ilusa raha.»
«Jätke ometi, ta teeb seda selleks, et veenda meid, et ta on olnud kunagi nuudlikaupmees,» lausus maalikunstnik.
«Tähendab, teie nina on siis retort?» küsis jällegi muuseumiametnik.
«Re … kuidas?» hüüdis Bianchon.
«Rekord.»
«Resultaat.»
«Revolutsioon.»
«Repertuaar.»
«Refleks.»
«Reform.»
«Refrään.»
«Reklaam.»
Need kaheksa vastust lendasid kiirtulena saali igast nurgast ja ajasid seda enam naerma, et isa Goriot vahtis lõunastajaid lollil ilmel nagu mees, kes püüab mõista võõrast keelt.
«Re …» küsis isa Goriot Vautrinilt, kes istus tema läheduses.
«Reejalad, vanamees!» vastas Vautrin, surudes isa Goriot’le ainsa plaksuga pähe kübara, mis vajus talle silmile.
Vaene vanake, jahmunud sellest äkilisest rünnakust, püsis viivukese liikumatult. Christophe viis ära vanamehe taldriku, arvates, et ta on supisöömise juba lõpetanud; nii et kui Goriot oli kohendanud oma kübarat ning haaras lusika järele, kolksas ta sellega vastu lauda. Kogu laudkond pahvatas naerma.
«Mu härra,» ütles vanake, «te teete halba nalja, ja kui te veel kord lubate enesele sääraseid tembutusi …»
«Mis siis, papa?» katkestas teda Vautrin.
«Siis tasute selle eest kord kallilt …»
«Põrgus, eks ole tõsi?» küsis maalikunstnik. «Selles mustas urkas, kuhu pannakse halvad lapsed!»
«Mis on siis, preili,» lausus Vautrin Victorine’ile, «teie ei söö ju? Kas papa oli siis jällegi tõrges?»
«Päris koletis!» ütles proua Couture.
«Vaja talle mõistus pähe pista,» lausus Vautrin.
«Preili võib ju kostiraha tagasi nõuda,» sõnas Rastignac, kes istus Bianchonile kaunis lähedal, «sest ta ei söö ju sugugi. Eh! eh! Vaadake ometigi, kuidas isa Goriot uurib preili Victorine’i.»
Vanake unustas söömise, vaadeldes vaest noort tütarlast, kelle näol ilmnes tõsise valu, hüljatud lapse valu, kes armastab oma isa.
«Armas sõber,» sosistas Eugène tasasel häälel, «oleme eksinud isa Goriot’s. Ta ei ole totter ega närvideta. Tarvita tema juures oma Galli süsteemi ja ütle mulle, mis temast mõtled. Nägin teda käänavat täna öösel kullatud hõbeanumat, nagu oleks see olnud vaha; ja praegusel hetkel avaldab ta nägu erakordseid tundeid. Ta elu näib mulle nii saladuslikuna, et selle uurimine tasuks kindlasti vaeva. Jah, Bianchon, sa võid naerda, kui tahad, ma ei naljata.»
«Olen nõus, see mees on arstiteaduslikult huvitav,» ütles Bianchon. «Kui ta soovib, lahkan tema.»
«Ei, katsu ta pead.»
«Aga võib-olla on ta lollus nakkav?»
Järgmisel päeval riietus Rastignac väga elegantselt ja läks peale lõunat kella kolme paiku proua de Restaud’ poole, andudes teel oma pööraselt hulludele lootustele, mis teevad noorte inimeste elu nii kauniks: nad ei arvesta siis takistusi ega hädaohte,