Isa Goriot. Honore de Balzac

kirjanduse ning õigusteaduse bakalaureuse kraadiga, oli Eugène enese teadmata selle õpiaja sooritanud. Tema lapsepõlve illusioonid, tema provintslikud ideed olid kadunud. Tema muutunud vaated ja tema eksalteeritud auahnus näitasid talle õiges valguses isakodu ning perekonnaolusid. Tema isa, tema ema, tema kaks venda, kaks õde ja tädi, kelle varandus koosnes pajukist, elasid de Rastignacide väikeses mõisas. See mõis, mille aastane tulu tõusis kolme tuhande frangini, kannatas ebakindluse all, mis valitseb tööstuslikuks muutunud viinamarjakasvatuse tulude alal, ja siiski pidi sealt iga aasta välja pressima tuhat kakssada franki tema jaoks. Nähes seda alatist tema eest suuremeelselt varjatud puudust, sunnitud võrdlema oma õdesid, kes näisid talle nii ilusaina lapsepõlves, Pariisi naistega, kelles kehastus tema unistus ilus, selle suure perekonna ebakindel tulevik, kus kõik lootused olid rajatud ainuüksi temale, see säästlik tähelepanelikkus, millega tema nähes hoiti kokku tühisemaidki saadusi, jook, mida valmistati perekonna jaoks pressitud viinamarjade jäänustest, lühidalt, hulk asjaolusid, mida oleks asjata siin mainida, tegid kümnekordseks ta soovi teha karjääri ja äratasid temas janu kuulsuse järele. Nagu kõik kõrgehingelised olevused tahtis ta võlgneda kõik ainult oma annetele. Ent vaimult oli ta täisverd lõunamaalane ning otsuse teostamisel lõi ta kõhklema, nagu see juhtub noormeestega, kes end ulgumerel leides ei tea, kuhu poole juhtida oma jõudu ning mis suunas paisutada oma purje. Algul tahtis ta viskuda kogu ihu-hingega töösse, ent peagi veetles teda tarvidus luua sidemeid. Ta märkas, kui suurt mõju avaldavad naised seltskonnaelus, ning võttis korraga nõuks tungida suurmaailma, et otsida seal protektsiooni: kas võis sellest puudu olla vaimukal ning kuumaverelisel noormehel, kelle vaimu ning indu rõhutasid pealegi elegantne välimus ja teatav närvlik ilu, millele naised nii meelsasti anduvad? Need mõtted ründasid teda põldude keskel, jalutuskäikudel, mis ta muiste oli teinud nii rõõmsalt õdedega, kes leidsid ta olevat väga muutunud. Tema tädi, proua de Marcillac, keda oli kunagi esitletud kuningakojas, oli seal tundnud tähtsamaid aristokraate. Neis minevikumälestustes, milles tädi oli teda nii sageli äiutanud, märkas nüüd noor auahne mees korraga seltskondliku edu eeldusi, mis olid vähemalt niisama tähtsad kui need, mis ta leidis õigusteaduskonnas; ta päris tädilt andmeid sugulussidemete kohta, mida oleks võimalik värskendada. Raputanud genealoogilise puu oksi, jõudis vana daam otsusele, et kõigist isikuist, kes võiksid aidata ta vennapoega rikaste sugulaste egoistlikus killas, oleks proua vikontess de Beauséant kõige vähem tõrges. Ta kirjutas sellele noorele naisele vanamoelise kirja ja andis selle Eugène’ile, öeldes, et kui tal õnnestub meeldida vikontessile, tutvustab see teda ka teiste sugulastega. Mõni päev pärast pealinna saabumist saatiski Rastignac tädi kirja proua de Beauséant’ile. Vikontess vastas ballikutsega järgmiseks päevaks.

      Säärane oli selle perekondliku pansioni üldine seisukord novembrikuu lõpul 1819. Mõni päev hiljem käis Eugène proua de Beauséant’i ballil, tulles sealt tagasi öösel kella kahe paiku. Et võita tagasi kaotatud aeg, oli agar üliõpilane enesele tantsu ajal tõotanud töötada kuni hommikuni. Esimest korda tahtis ta veeta öö selle uinuva kvartali vaikuses, sest kõrgema seltskonna hiilgust nähes oli teda haaranud ülespuhutud energia. Ta ei olnud lõunastanud proua Vauquer’ juures. Seetõttu võisid pansionärid arvata, et ta tuleb ballilt alles järgmise päeva varahommikul, nagu ta oli tulnud vahel Prado pidudelt või Odéoni ballidelt, tehes poriseks oma siidsokid ja tallates ära tantsukingad. Enne ukse riivistamist avas Christophe selle ning vaatas uulitsale. Rastignac ilmus sel hetkel ning võis kära tegemata minna oma tuppa Christophe’i saatel, kes müristas selle eest kahekordselt. Eugène riietus lahti, pani tuhvlid jalga, võttis vana saterkuue, pistis ahjus turba põlema ning valmistus kiiresti tööle; neidki noormehe käratuid ettevalmistusi kattis Christophe’i raskete kingade klobin. Enne oma õigusteaduse raamatusse süvenemist vajus Eugène mõneks minutiks mõttesse. Ta leidis proua de Beauséant’is neid Pariisi salongide tooniandvaid kuningannasid, kelle maja loeti meeldivamaks Saint-Germaini eeslinnas. Ta oli muide niihästi nimelt kui ka varanduselt Pariisi aristokraatliku maailma koorekihi tippe. Tänu tädi de Marcillacile võeti vaene üliõpilane selles majas hästi vastu, ilma et ta oleks aimanudki selle soosingu ulatust. Vastuvõtt neis kuldseis salongides vääris kõrgaadli patenti. Liikudes selles seltskonnas, kõige eksklusiivsemas kõigist, oli ta omandanud õiguse minna kõikjale. Pimestatud sellest hiilgavast inimkogust, vahetanud vaevalt mõned sõnad vikontessiga, leppis Eugène vaatlemisega, eraldades nende Pariisi jumalannade hulgast, kes liikusid sellel raudil, ühe neist naistest, keda nooruk peab esimeses järjekorras jumaldama. Kõrgekasvulist, ilusa kehaehitusega krahvinna Anastasie de Restaud’d peeti kujult ilusaimaks Pariisi naistest. Kujutlege suuri musti silmi, oivalist kätt, hästivormitud jalga, tuldhõõguvaid liigutusi, naist, keda markii de Ronquerolles nimetas puhastverd hobuseks. See närvide peenus ei röövinud talt vähimatki ta sarmist; tal olid täidlased ning ümarikud vormid, ilma et teda oleks võinud süüdistada liigses korpulentsuses. Puhastverd hobune, puhast tõugu naine – need väljendused hakkasid asendama taevaingleid, ossianlikke kujusid, kogu vanaaegset armastuse mütoloogiat, mida põlgas dändism. Ent Rastignacile oli Anastasie de Restaud ihaldatud naine. Ta oli reserveerinud kaks tantsu lehvikule märgitud kavaleride nimekirjas ja oli võinud temaga vestelda esimese kadrilli ajal.

      «Kus võiks teid kohata tulevikus, armuline proua?» oli ta lausunud äkki selle kiresööstiga, mis meeldib nii väga naistele.

      «Aga kõikjal,» vastas ta, «Boulogne’i metsas, Bouffons’is, minu pool – kõikjal.»

      Ja ettevõtlik lõunamaalane oli püüdnud läheneda sellele hurmavale krahvinnale, niipalju kui noormees võib läheneda naisele kadrilli ning valsi ajal. Et Eugène ütles enese olevat proua de Beauséant’i nõo, kutsus see naine, keda ta pidas suureks daamiks, teda enese poole külla ning ta saavutas õiguse ilmuda tema majja. Daami viimase naeratuse järgi pidas Rastignac oma visiiti kohustuslikuks.

      Eugène’il oli õnnestunud kohata meest, kes ei olnud naernud ta teadmatust, surmav viga tolle aja kuulsate ülbete keskel, nagu kõik need Maulincourt’id, Ronquerolles’id, Maxime de Trailles’d, de Marsay’d, Ajuda-Pintod, Vandenesse’id, kes viibisid seal kogu oma edevuse hiilguses elegantseimate naiste seltsis, nagu leedi Brandon, hertsoginna de Langeais, krahvinna de Kergarouët, proua de Sérizy, hertsoginna de Carigliano, krahvinna Ferraud, proua de Lanty, markiis d’Aiglemont, proua Firmiani, markiis de Listomère ja markiis d’Espard, hertsoginna de Moufrigneuse ja Grandlieu’d. Õnneks sattus naiivse üliõpilase teele markii de Montriveau, hertsoginna de Laugeais’ armuke, kindral, kes oli lihtne nagu laps ja kes talle teatas, et krahvinna de Restaud elab Helderi tänaval. Olla noor, januneda kõrgema seltskonna järele, ihaldada naist ning näha enese ees kahte avatud maja! Tõsta jalg Saint-Germaini eeslinna vikontess de Beauséant’i majja, põlvitada Chaussée d’Antinil krahvinna de Restaud’ ees! Heita pilk Pariisi salongidesse ning pidada end küllalt ilusaks poisiks, et loota leida sealt abi ning protektsiooni mõne naise südames! Tunda eneses küllalt auahnust, et karata toreda hüppega pinguletõmmatud nöörile, millel tuleb kõndida akrobaadi kindlusega, kes ei kuku, ning leida šarmantses naises parim tasakaaluhoidja-kepp! Neis mõtteis ning selle naise ees, kes kerkis ülevana ta ette turbatule valgusel, koodeksi ning viletsuse vahel, kes ei oleks mõtiskelus sondeerinud tulevikku nagu Eugène, kes ei oleks seda maalinud säravate värvidega? Tema uitav mõte kujutles talle nii elavalt ta tulevasi rõõme, et ta arvas olevat enese proua de Restaud’ kõrval, kui korraga öist vaikust segas ohe, mis sarnanes Joosepi surmaeelse kaebega, kajastudes niivõrd noormehe südames, et see pidaski seda surija korisemiseks. Ta avas vaikselt ukse ning nägi koridoripaistvat valgusjuga isa Goriot’ ukse alt. Eugène’il tekkis kartus, et ta naaber on haige; ta surus silma vastu lukuauku, vaatas tuppa ning nägi vanameest tegevuses, mis näis talle nii roimarlikuna, et ta luges oma kohuseks seltskonna vastu hästi järele uurida, mis see nõndanimetatud nuudlikaupmees sel öötunnil õieti sepitseb. Isa Goriot, kes oli, nagu näha kinnitanud selilipaisatud laua jalale ülekullatud hõbevaagna ja – kausi, keerutas midagi köietaolist nende rikkalikult voolitud asjade ümber, pigistades neid hirmsa jõuga ja käänates neid arvatavasti selleks, et muuta hõbekangiks.

      «Pagana pihta! Kus on mees!» lausus Rastignac endamisi, nähes vanamehe tugevate lihastega käsivarsi, mis sõtkusid ilma mingi kärata kullatud hõbedat nagu tainast selle köie abil. «Kas on ta mõni varas või varjaja, kes, et julgemalt ajada oma äri,