Isa Goriot. Honore de Balzac

ometi …»

      «Öelge: «Häbematu!»» algas Vautrin uuesti. «Noh, öelge ometi! Noh, kas ütlete? Oodake, ma aitan teid laua katmisel! Ah, ma olen ju kena! Eks ole tõsi? …

      Hellitada pruuni, blondi,

      armus õhata …

      Ma nägin midagi iseäralikku …

      Oo, juhus.»

      «Mida?» küsis lesk.

      «Isa Goriot käis kell pool üheksa Dauphini tänavas kullassepa juures, kes ostab pruugitud lauahõbedat ja metalltresse. Isa Goriot müüs talle kena hinna eest ülekullatud hõbenõu, päris ilusasti kokku väänatud mehe kohta, kes ei ole sellega harjunud.»

      «Ohoh! Kas tõesti?»

      «Jah muidugi. Tulin parajasti sõpra saatmast, kes lahkus kodumaalt kuningliku ühingu laevaga, ja kohtasin isa Goriot’d; ootasin teda huvi pärast, nii naljaviluks. Ta tuli meie kvartalisse ning läks mööda Grès’ tänavat, kus astus tuntud liigkasuvõtja Gobsecki majja – suur kõrilõikaja, kes lõikaks oma isa kontidestki doominokive; ta on juut, araablane, kreeklane, mustlane, mees, keda oleks väga raske paljaks riisuda, sest kõik ta raha on pangas.»

      «Mida see isa Goriot ometi teeb?»

      «Ta ei tee midagi,» vastab Vautrin, «ta annab. See on üks neist üsna rumalaist narridest, kes ruineerib enese, armastades tüdrukuid, kes …»

      «Seal ta ongi!» ütles Sylvie.

      «Christophe,» hüüdis isa Goriot, tule minuga üles!»

      Christophe järgnes isa Goriot’le ning tuli peagi tagasi.

      «Kuhu sa lähed?» küsis proua Vauquer oma teenrilt.

      «Härra Goriot’ ülesannet täitma.»

      «Mis see on?» küsis Vautrin, kiskudes Christophe’i käest kirja, millelt ta luges: «Proua krahvinna Anastasie de Restaud’le. Ja sa lähed …?» küsis ta, ulatades Christophe’ile kirja tagasi.

      «Helderi tänavasse. Mul on käsk anda see ainult isiklikult proua krahvinna kätte.»

      «Mis on seal sees?» küsis Vautrin, hoides kirja valguse ees. «Pangatšekk? Ei.» Ta avas ümbriku. «Tasutud veksel!» hüüdis ta. «Tuline tuhat! Pagana galantne vanamees. Mine, mu poiss,» ütles ta, surudes oma laia käe Christophe’i pealaele ning keerutades teda nagu värtnat. «Hea jootraha ootab sind.»

      Laud oli kaetud. Sylvie keetis piima. Proua Vauquer pani ahju küdema, kuna Vautrin abistas teda selle juures ja ümises ise laulda:

      «Olen kaua ilmas rännand,

      igas kandis nähtud mind …»

      Kõik toimes, astusid sisse proua Couture ja preili Taillefer.

      «Kust te ometi tulete nii vara hommikul, mu kaunike,» küsis proua Vauquer proua Couture’ilt.

      «Käisime palvetamas Saint-Étienne du Mont’i kirikus; läheme ju täna härra Tailleferi poole. Vaene väike! Ta väriseb nagu haavaleht,» jätkas proua Couture ahju ees, seades selle suu ette oma auravaid kingi.

      «Soojendage end ometi, Victorine,» lausus proua Vauquer.

      «On ju üpris kena, preili, et palute armast jumalat, et ta võtaks liigutada teie isa südant,» ütles Vautrin, nihutades tooli vaesele orvule. «Kuid sellest ei ole küllalt. Te vajaksite sõpra, kes ütleks tõtt sellele meriseale, vanale metslasele, kes öeldakse olevat kolm miljonit rikas ja kes ei anna teile kaasavara. Praegusel ajal vajab ilus tütarlaps kaasavara.»

      «Vaene laps!» ütles proua Vauquer. «Minge, mu kallis, teie range isa kogub teadlikult jumala viha oma pea peale.»

      Nende sõnade juures täitusid Victorine’i silmad pisaraist ja lesk peatus märguandel, mis tuli proua Couture’ilt.

      «Kui võiksime teda vaid näha, kui võiksin kõnelda temaga, anda talle edasi tema naise viimse kirja,» kõneles arvekomissari lesk. «Ei ole kunagi julgenud seda postiga saata; ta tunneb minu käekirja …»

      «Oh, süütud, õnnetud, tagakiusatud naised!» hüüdis Vautrin jutu vahele. «Või seda on teile vaja! Mõne päeva pärast võtan te asja enda kätte, ja kõik läheb hästi.»

      «Oh, minu härra!» ütles Victorine, heites niiske ning põleva pilgu Vautrinile, keda see põrmugi ei liigutanud. «Kui leiaksite abinõu pääseda minu isa juurde, siis öelge talle, et tema armastus ja mu ema au on mulle kallimad kui kõik maailma varandused. Kui suudaksite pisutki pehmendada tema rangust, paluksin teie eest jumalat. Olge kindel minu tänulikkusele …»

      «Olen kaua ilmas rännand,»

      laulis Vautrin iroonilisel häälel.

      Sel hetkel ilmusid Goriot, preili Michonneau, Poiret, keda võib-olla meelitas kohale pruuni võikastme lõhn, mida Sylvie valmistas eilsest säilinud lambaprae juurde. Kell lõi parajasti kümme, kui kõik seitse lauakaaslast asusid lauda, soovides üksteisele head hommikut, ja tänavalt kuuldus üliõpilase sammude kõmin.

      «Ah, härra Eugène,» ütles Sylvie, «täna einestate koos teistega.»

      Üliõpilane tervitas pansionäre ja võttis istet isa Goriot’ kõrval.

      «Ennist oli mul imelik seiklus,» ütles ta, tõstes enesele rikkalikult lambapraadi ning lõigates leivatüki, mille suurust proua Vauquer alati mõõtis silmaga.

      «Seiklus?» küsis Poiret.

      «Noh, ja mispärast teie siis imestate, vana toru,» lausus Vautrin Poiret’le. «Härra Rastignac on selleks just nagu loodud.»

      Preili Taillefer heitis argliku pilgu noorele üliõpilasele.

      «Jutustage meile oma juhtumus,» palus proua Vauquer.

      «Olin eile ballil ühe oma nõbu, proua vikontess de Beauséant’i pool, kel on hunnitu maja, siidiga kaetud ruumid, ühe sõnaga, kes andis meile toreda peo, kus lõbustasin end nagu kuninga …»

      «…kene,» katkestas teda Vautrin poolelt sõnalt.

      «Mu härra,» ütles Eugène elavalt, «mida tahate sellega öelda?»

      «Ma ütlen kene sellepärast, et kuningakesed lõbustavad end palju rohkem kui kuningad.»

      «See on õige. Mina oleksin pigem väike muretu kuningakene kui kuningas, sellepärast et …» ütles Poiret.

      «Lühidalt,» katkestas teda üliõpilane, «ma tantsisin ballil ilusaima naisega, hurmava krahvinnaga, kaunima olevusega, keda iial olen näinud. Pea oli tal ehitud virsikuõitega, küljele oli kinnitatud ilusaim lillekimp elavatest lõhnavatest lilledest. Ah! te oleksite pidanud teda nägema, võimatu on kirjeldada tantsust õhetavat naist! Ja mõelge ometi, täna hommikul kohtasin seda jumalikku krahvinnat kella üheksa paiku jalgsi Grès’ tänavas. Oh, süda peksis mul, kujutlesin …»

      «Et ta tuleb siia,» lausus Vautrin, heites tähendusrikka pilgu üliõpilasele. «Ta läks arvatavasti liigkasuvõtja papa Gobsecki juurde. Kui tuhnite Pariisi naiste südames, leiate sealt alati kõigepealt liigkasuvõtja ja siis alles armsama. Teie krahvinna nimi on Anastasie de Restaud ja ta elab Helderi tänavas.»

      Selle nime juures silmitses üliõpilane teravalt Vautrini. Isa Goriot tõstis äkki pea, heitis mõlemale kõnelejale särava pilgu, täis rahutust, mis üllatas pansionäre.

      «Christophe jõuab liiga hilja pärale, tähendab, ta läks juba sinna!» hüüdis Goriot valuliselt.

      «Ma aimasin,» ütles Vautrin, kummardudes proua Vauquer’ kõrva juurde.

      Goriot sõi masinlikult, isegi teadmata, mida ta sõi. Sel hetkel näis ta totram ning rohkem enesesse suletud kui iialgi enne.

      «Kes pagan võis teile öelda ta nime, härra Vautrin?» küsis Eugène.

      «Ahah! Mis seal öelda ongi!» vastas