Isa Goriot. Honore de Balzac

de Beauséant, pöörates pea ning heites pilgu markiile. «Me läheme ju «Bouffons’i»?»

      «Ma ei või,» vastas portugallane, haarates ukse nupu järele.

      Proua de Beauséant tõusis üles, kutsus ta enese juurde tagasi, pööramata vähimatki tähelepanu Eugène’ile, kes, seistes pimestatuna selle imesteldava rikkuse sätendusest, uskus araabia muinaslugude tõelisusse ega teadnud, kuhu end peita, viibides naise ees, kes ei näinudki teda. Vikontess tõstis oma parema käe nimetissõrme ja näitas kauni liigutusega markiile koha enese ees. Selles žestis avaldus nii äge kiredespotism, et markii laskis ukselingi lahti ja tuli tagasi. Eugène ei suutnud vaadelda teda kadeduseta.

      «Seal ongi see tõlla omanik!» lausus ta endamisi. «Nii peab siis omama tuliseid hobuseid, lakeisid ja kullahunnikuid, et saavutada Pariisi naiselt ainsa pilgu?»

      Luksusedeemon lõi oma kihva ta südamesse, rahateenimise palavik võttis võimust ta üle, kullajanu kuivatas ta kõri. Tal oli sada kolmkümmend franki kogu veerandaastaks. Ta isa, ta ema, ta vennad, ta õed, ta tädi ei kulutanud kahtsada frankigi kuus ühtekokku. See kiire võrdlus oma praeguse seisukorra ning eesmärgi vahel, kuhu ta tahtis jõuda, aitas kasvatada tema hämmeldust.

      «Mispärast,» küsis vikontess naerdes portugallaselt, «ei või teie tulla Itaalia ooperisse?»

      «Äriasjad! Lõunastan Inglise saadiku juures.»

      «Te jätate äriasjad.»

      Kui mees petab, on ta möödapääsematult sunnitud kuhjama valet valele. Härra d’Ajuda vastas siis naerdes:

      «Te nõuate seda?»

      «Jaa, muidugi.»

      «Seda tahtsingi lasta enesele öelda,» vastas markii, heites talle ühe neist tähendusrikkaist pilkudest, mis oleksid rahustanud iga teist naist.