Isa Goriot. Honore de Balzac

pärinud temalt härra Goriot’ eluruumi järele. Proua Vauquer ja ta köögitüdruk seadsid end ukse taha kuulama ning püüdsid kinni mõned õrnad sõnad, mis lausuti selle üsna pikale veniva visiidi ajal. Kui härra Goriot läks oma daami saatma, võttis paks Sylvie kohe korvi, tehes, nagu läheks turule, et jälgida armastajapaarikest.

      «Proua,» ütles ta tagasi tulles perenaisele, «härra Goriot peab olema siiski pagana rikas, et suudab neid nii uhkelt ülal pidada. Kujutlege vaid, Estrapade’i tänava nurgal ootas tore tõld, millesse tema astus.»

      Lõunasöögi ajal tõusis proua Vauquer üles eesriiet kohendama, et päikesekiir, mis langes Goriot’le silma, ei tülitaks teda.

      «Härra Goriot, teid armastavad ilusad preilid, päike otsib teid,» ütles ta, vihjates sellega hommikusele visiidile. «Pagana pihta! Maitse on teil hea, ta oli väga ilus.»

      «See oli minu tütar,» vastas Goriot teatava uhkustundega, milles pansionärid tahtsid näha vanamehe edvistamist, kes püüab säilitada väliseid viisakusvorme.

      Kuu aega pärast seda visiiti külastati Goriot’d uuesti. Tema tütar, kes esimene kord oli käinud tänavariietuses, tuli pärast lõunasööki ja õhtutualetis, nagu läheks ta suurilma vastuvõtule. Pansionärid, kes vestlesid salongis, nägid õrna pihaga ilusat blondiini, graatsilist ning liiga peent, et olla kellegi isa Goriot’ tütar.

      «Juba teine!» ütles paks Sylvie, kes ei tundnud teda ära.

      Mõni päev pärast seda küsis härra Goriot’ järele teine neiu, suur, kauni kehaehitusega brüneti, mustajuukseline ning elavasilmne.

      «Juba kolmas!» ütles Sylvie.

      See teine tütar, kes esimene kord oli külastanud isa hommikul, tuli mõni päev hiljem õhtul, ballitualetis ning tõllas.

      «Juba neljas!» hüüdsid proua Vauquer ja paks Sylvie, kes ei leidnud selles tähtsas daamis jälgegi hommikusest lihtsalt riietatud tütarlapsest, kes oli teinud esimese visiidi.

      Goriot maksis sellal veel tuhat kakssada franki. Proua Vauquer’ meelest oli see üsna loomulik, et rikkal mehel on neli või viis armukest, ja leidis selle olevat isegi väga osava, et Goriot nimetas neid oma tütardeks. Ta ei pannud seda põrmugi pahaks, et isa Goriot tõi neid Vauquer’ majja. Ent kuna need visiidid seletasid talle tema pansionäri ükskõiksust tema suhtes, lubas ta enesele teise aasta algul nimetada teda vanaks isakassiks. Lõpuks, kui ta pansionäri arve langes üheksasaja frangini, nähes üht neist daamidest trepist alla minevat, küsis ta Goriot’lt õige häbematult, mis ta õige mõtlevat teha tema majast. Isa Goriot vastas, et see daam olevat tema vanem tütar.

      «Kas teil on neid tütreid siis kolmkümmend kuus tükki?» küsis proua Vauquer lõikavalt.

      «Mul on neid ainult kaks,» vastas pansionär ruineeritud mehe pehmusega, keda vaesus on õpetanud kõigega leppima.

      Kolmanda aasta lõpul piiras isa Goriot veelgi oma väljaminekuid, kolides kolmandale korrusele ning makstes nelikümmend viis franki kuus pansionist. Ta loobus tubakast, ütles ära juukselõikajale ega tarvitanud enam puudrit. Kui isa Goriot ilmus esimene kord puudrita, karjatas perenaine üllatusest, nähes tema loomulikke juukseid, mis olid määrdunult hall-rohekad. Tema nägu, mida salamured olid muutnud päev-päevalt ning tähelepanematult kurvemaks, näis kõige õnnetum nende hulgast, kes ümbritsesid seda lauda. Siis ei olnud enam mingit kahtlust: isa Goriot oli vana elumees, kelle silmad polnud kannatanud arstirohtude lagastavast mõjust, mida ta oli sunnitud tarvitama oma haiguste arstimiseks, ainult tänu arsti osavusele. Tema juuste vastik värvus tuli liialdustest ning droogidest, mis ta oli sisse võtnud, et liialdusi jätkata. Vanamehe kehaline ning vaimne seisukord õigustas neid lobajutte. Pesutagavara kantud, ostis ta kalinguri, neljateistkümne sou eest küünar, et asendada oma ilusat pesu. Tema teemandid, ta kuldne tubakatoos, ta kett, tema ehteasjad kadusid üksteise järel. Ta oli loobunud oma rukkilillesinisest kuuest, kogu oma rikkast kostüümitagavarast ning kandis niihästi suvel kui ka talvel jämedast kalevist kastanpruuni saterkuube, kitsekarvast vesti ja pakse halle villaseid pükse. Ta muutus järk-järgult kõhnemaks; tema sääremarjad kidunesid; tema nägu, mida kodanlik õnn oli paisutanud, läks kipra; otsaesisele ilmusid voldid, tõug tungis esile. Peale nelja-aastast elutsemist Neuve-Sainte-Geneviève’i tänavas ei võinud teda enam äragi tunda. Kuuekümne kahe aastane tüse nuudlivabrikant, kellele ei võinud aastaid rohkem anda kui nelikümmend, suur ning tüse kodanlane, pisut rumalavõitu värske näoga, kelle vallatlev olek valmistas möödaminejatele lõbu, kelle naeratuses oli midagi nooruslikku, näis nüüd töntsina, tudisevana, tuhakarva hallina, seitsmekümne-aastasena. Tema nii elavad sinised silmad olid muutunud tuhmiks ning raudhalliks, nad olid pleekinud, ei pisardunud enam ja nende punane äär näis verd nutvat. Ühtedes tekitas ta õudust, teistes äratas kaastunnet. Noored arstiteaduse üliõpilased, märganud tema rippuvat alumist huult ning mõõtnud tema näonurga kõrgust, tülitasid teda kaua küsimustega, ilma et oleksid temalt midagi kuulnud, ja leidsid, et teda on tabanud kretinism. Ühel õhtul, kui proua Vauquer oli talle pärast õhtusööki pilketoonil öelnud: «Noh, te tütred ei tulegi teid enam vaatama?» ning avaldanud kahtlust tema isaduses, võpatas isa Goriot, nagu oleks perenaine teda torganud tulise rauaga.

      «Nad käivad vahel,» vastas ta liigutatud häälel.

      «Ah-ah! Te näete neid veel vahetevahel?» hüüdsid üliõpilased. «Braavo! isa Goriot!»

      Kuid vanake ei kuulnud pilkeid, mis ta vastus tekitas: ta oli uuesti vajunud mõtiskellu, mida need, kes teda pealiskaudselt tähele panid, pidasid ebaintelligentse rauga nürimeelsuseks. Oleksid nad teda hästi tundnud, oleks neid ehk vägagi huvitanud tema kehalise ning vaimse seisukorra probleem; miski aga ei olnud raskem. Oli kerge teada saada, kas Goriot oli tõepoolest olnud nuudlivabrikant ja kui suur oli tema varanduse koguväärtus, ent vanemad inimesed, kes tundsid huvi tema vastu, ei lahkunud jalagagi kvartalist ja elasid pansionis nagu austrid mingi kivi küljes. Mis puutub teistesse, siis unustasid nad, lahkudes Neuve-Sainte-Geneviève’i tänavast, Pariisi elule omases õhinas oma pilkealuse vaese vanakese. Neile kitsarinnalistele hingedele kui ka neile muretuile noorukitele näisid isa Goriot’ rõõmuta viletsus ning tema rumal hoiak sobimatud igasuguse varandusega või vaimsete võimetega. Mis puutub naistesse, keda ta nimetas oma tütreiks, siis pooldas igaüks proua Vauquer’ arvamist, kes ütles selle range loogikaga, mida harjumus kõike oletada annab vanadele naistele, kes veedavad oma õhtud lobisemisega:

      «Kui isa Goriot’l oleksid nii rikkad tütred, nagu näivad olevat kõik need daamid, kes käisid teda vaatamas, siis ei elaks ta minu majas kolmandal korrusel neljakümne viie frangi eest kuus ega käiks riides nagu mõni kehvik.»

      Miski ei suutnud ümber lükata neid järeldusi. Niisiis oli 1819. aasta novembrikuu lõpul, ajal, mil see draama lõi lõkkele, igaühel oma kindel arvamine vaese vanakese kohta. Kunagi ei ole tal olnud tütart ega naist; liialdused on teinud temast teo, antropomorfse molluski, keda võis liigitada mütsikandjaliste hulka, nagu ütles keegi muuseumiametnik välislõunastajate hulgast. Poiret oli Goriot’ kõrval kotkas, džentelmen. Poiret kõneles, targutas, vastas; õigupoolest ei öelnud ta kõneldes, targutades, vastates midagi, sest tal oli harjumuseks korrata teiste sõnadega seda, mis teised ütlesid; ent ta aitas kaasa vestlusele, elas, näis olevat arukas; isa Goriot aga, nagu ütles jällegi muuseumiametnik, seisis nullil Rèaumuri järgi.

      Eugène de Rastignac tuli Pariisi tagasi meeleolus, mida kindlasti on tundnud kõik üliandekad noormehed või need, keda raske seisukord varustab silmapilkselt eliitinimeste omadustega. See vähene töö, mida ülikooli esimesed astmed nõuavad, oli jätnud talle Pariisis viibimise esimesel aastal palju vaba aega materiaalse Pariisi nähtavate lõbude nautimiseks. Üliõpilasel ei ole liialt aega, kui ta tahab õppida tundma iga teatri repertuaari, uurida Pariisi labürindi väljapääse, kombeid, õppida keelt ning harjuda pealinna eriliste lõbudega, tuhnida häis ja halbades paikades, kuulata huvitavaid loenguid, inventariseerida muuseumide rikkusi. Üliõpilane vaimustub siis lollustest, mis näivad talle grandioossed. Tal on oma suurmees, Collège de France’i professor, kes saab selle eest palka, et vastaks oma auditooriumi nõuetele. Ta kohendab oma kaelasidet ning poseerib Opèra Comique’i alamatel rõdudel kellegi