Isa Goriot. Honore de Balzac

te näete seda vana koid,» lausus proua Vauquer Vautrinile, «kuidas ta silmad lõkkele löövad.»

      «Ta peab siis teda ülal?» küsis preili Michonneau tasasel häälel üliõpilaselt.

      «Oh! Ta on pööraselt ilus,» kõneles Eugène, keda isa Goriot ahnelt silmitses. «Poleks seal olnud proua de Beauséant’i, oleks minu jumalik krahvinna olnud pidukuninganna: noormeestel olid silmad ainult tema jaoks, mina olin kaheteistkümnes ta nimekirjas, ta tantsis kõik kadrillid kaasa. Teised naised olid päris vihased. Kui keegi inimene oli eile õnnelik, siis oli see tema. On täiesti õigus, kui öeldakse, et ei ole midagi ilusamat kui täies purjes fregatt, galopeeriv hobune ja naine, kes tantsib.»

      «Eile õnne tipul, hertsoginna palees,» ütles Vautrin, «täna hommikul alumisel redelipulgal, liigkasuvõtja juures: sihukesed on need pariislannad. Kui nende abikaasad ei suuda rahuldada nende piiritut luksusehimu, müüvad nad end. Kui nad ei oska end müüa, lahastaksid nad oma ema, et otsida sealt, millega hiilata. Ühe sõnaga, nad on valmis kõige hirmsamaks. Vana lugu!»

      Isa Goriot’ nägu, mis oli löönud üliõpilase sõnadest särama nagu päike selgel päeval, tumenes Vautrini julma märkuse puhul.

      «Noh, ja kus on siis teie avantüür?» küsis proua Vauquer. «Kas kõnelesite temaga? Kas küsisite talt, kas ta ei soovi ehk õigusteadust õppida?»

      «Ta ei näinud mind,» vastas Eugène. «Kui kohata Pariisi ilusaimat naist Gres’ tänavas kell üheksa, naist, kes lahkus ballilt kell kaks hommikul, kas ei ole see imelik? Ainult Pariisis võivad juhtuda sellised asjad.»

      «Päh! On palju imelikumaidki!» hüüdis Vautrin.

      Preili Taillefer peaaegu ei kuulanudki, niivõrd tegevuses oli ta oma eelseisva käiguga. Proua Couture andis talle märku, et ta tõuseks ja läheks riietuma. Kui mõlemad daamid olid väljunud, järgnes nende eeskujule Goriot.

      «Noh, kas nägite nüüd?» ütles proua Vauquer, pöördudes Vautrini ning teiste pansionäride poole. «See on selge, ta on ruineerinud enese nende naistega.»

      «Kunagi ei pane te mind uskuma,» hüüdis üliõpilane, «et ilus krahvinna de Restaud kuuluks isa Goriot’le!»

      «Ma ei tahagi teid seda uskuma panna,» ütles Vautrin tema jutu vahele. «Teie olete veel liiga noor, et tunda Pariisi; hiljem saate teada, et siin leidub neid nõndanimetatud kirgede inimesi …»

      Nende sõnade juures vaatles preili Michonneau Vautrini arusaaja ilmega. Ta oli nagu rügemendihobune, kes kuuleb pasunahäält.

      «Ahah!» ütles Vautrin, katkestades oma kõne ning heites preilile läbitungiva pilgu. «Kas meilgi ei ole oma pisikesi kirgi, mis?»

      Vanatüdruk langetas silmad nagu nunn, kes näeb raidkujusid.

      «Nojah,» jätkas Vautrin, «need inimesed võtavad enesele pähe mingi idee ega lase seda enam valla. Nad janunevad vaid teatava vee järele, mis on võetud teatavast kaevust, see on aga sageli seisev; et sealt juua, müüksid nad oma naise, lapsed; nad müüksid oma hingegi kuradile. Ühtedele on see kaev mäng, börs, pildi- või putukakollektsioon, muusika; teistele aga naine, kes oskab neile valmistada maiuspalasid. Sihukestele võite pakkuda kogu maailma naisi, nad vilistavad, nad tahavad ainult seda, kes rahuldab nende kirge. Sageli ei armasta see naine neid põrmugi, kohtleb neid toorelt, müüb neile väga kallilt rahuldusekübemeid; aga meie narrid ei väsi ning viiksid oma viimse voodivaiba pandimajja, et anda neile oma viimne kopikas. Isa Goriot on neid inimesi. Krahvinna ekspluateerib teda, sest vanamees on diskreetne. Seal on see kõrgem seltskond! Vaene kohtlane mõtleb ainult temast. Väljaspool oma kirge on ta sõge loom. Kuid juhtige jutt sellele ainele, ta nägu lööb hiilgama nagu teemant. Ei ole raske mõista seda saladust. Täna hommikul kandis ta kullatud hõbekangi sulatamisele, nägin teda minevat papa Gobsecki juurde Grès’ tänavasse. Pange hästi tähele. Tagasi tulnud, saatis ta krahvinna juurde selle va tobeda Christophe’i, kes näitas meile aadressi kirjal, milles oli tasutud veksel. On ju selge, et kui krahvinna läks selle rahalaenutaja juurde, oli asjaga rutt. Isa Goriot maksis galantselt tema eest. Et seda mõista, ei ole vaja suurt peamurdmist. See näitab teile, noor teadusejünger, et sel ajal kui teie krahvinna naeris, tantsis, vehverdas, oma virsikuõisi keerutas ning kuuekest kergitas, pigistas teda, nagu öeldakse, king tublisti, sest ta mõtles enda või oma armukese protestitud veksleist.»

      «Te äratate minus pöörast tahtmist tõtt teada saada. Homme lähen ma proua de Restaud’ poole!» hüüdis Eugène.

      «Jah,» ütles Poiret, «homme peab minema proua de Restaud’ poole.»

      «Te leiate sealt võib-olla vanakese Goriot’, kes tuleb oma galantsuse eest tasu saama.»

      «Siis on ju teie Pariis soomülgas!» lausus Eugène jälkuseilmega.

      «Jah, imelik mülgas,» vastas Vautrin. «Need, kes siin läbi muda rühivad sõidukeis, on ausad inimesed; need, kes jalgsi sõtkuvad, on kelmid. Juhtub teil õnnetus tühigi asi sisse vehkida, ja teid näidatakse nagu haruldust Kohtukoja platsil. Varastage aga miljon ja salongides kõneldakse vaid teie voorustest. Te maksate kolmkümmend miljonit sandarmeeriale ning kohtule, et säilitada seda moraali … Väga kena.»

      «Kuidas!» hüüdis proua Vauquer. «Kas isa Goriot sulatas oma ülekullatud lauanõud?»

      «Kas ei olnud seal kaks tuvikest kaanel?» küsis Eugène.

      «Justament.»

      «See oli talle väga armas, ta nuttis taldrikut ning kaussi sõtkudes. Nägin seda juhtumisi,» ütles Eugène.

      «Ta hoidis seda nagu oma silmatera,» lausus lesknaine.

      «Kas näete seda kohtlast, milline kirglikkus temas peitub!» hüüdis Vautrin. «See naine oskab kõditada ta hinge.»

      Üliõpilane läks oma tuppa. Vautrin väljus. Mõni minut hiljem istusid proua Couture ja Victorine sõidukisse, mida Sylvie oli käinud neile otsimas. Poiret pakkus oma käsivarre preili Michonneau’le ja mõlemad läksid Botaanikaaeda jalutama, et kasutada kahte päeva ilusamat tundi.

      «Kae, peaaegu nagu noorpaar,» ütles tüse Sylvie. «Esimest korda lähevad nad täna koos välja. Nad on mõlemad nii kuivad, et kui teineteise vastu põrkavad, särtsub neist tuld nagu tulerauast.»

      «Ettevaatust siis preili Michonneau salliga!» kostis proua Vauquer naerdes. «See lööb lõkkele nagu kulu.»

      Peale lõunat kella nelja paiku tagasi tulles nägi Goriot kahe suitseva lambi valgusel Victorine’i, kelle silmad olid punased. Proua Vauquer kuulas jutustust tagajärjetust hommikusest visiidist Tailleferi poole. Härra Taillefer, keda tütre ning selle vana naise külaskäik tüütas, oli lasknud nad tulla enese juurde, soovides nendega läbi rääkida.

      «Armas proua,» jutustas proua Couture proua Vauquer’le, «kujutlege ometi, ta ei pakkunud isegi istet Victorine’ile, kes seisis kogu aeg püsti. Mulle ütles ta vihata, täiesti külmalt, et me ei vaevaks end tema juurde tulekuga; et preili – ta ei nimetanud teda oma tütreks – teeb enesele kahju tema silmis, tüüdates teda (kord aastas, koletis niisugune!); ta oli naitunud Victorine’i emaga kaasavarata, nii ei olevat tütrel midagi nõuda; ta kõneles kõige karmimaid sõnu, mis panid vaese lapse pisaratesse uppuma. Väike heitis siis isa jalge ette ja ütles talle julgelt, et käib ainult oma ema pärast peale, ja et ta alistub nüüd nurinata isa käsule; kuid vannutab teda, lugegu ta vaese õndsa ema testamenti; ta võttis kirja ja ulatas isale, öeldes talle oma südame sügavaimast põhjast kõige ilusamaid asju maailmas. Mina ei tea, kust ta need võttis, jumal sisendas talle need, sest vaene laps oli nii innustatud, et teda kuulates nutsin nagu narr. Ja teate, mis see kole mees tegi? Ta lõikas oma küüsi! Ta võttis kirja, mida vaene proua Taillefer oli niisutanud pisaratega, ning viskas selle kaminale, öeldes: «Väga hea!» Ta tahtis tõsta üles oma tütre, kes haaras ta kätest kinni, et neid suudelda, kuid isa tõmbas nad tagasi. Kas ei ole see jõle? Tema poeg, see suur suli, astus sisse oma õde teretamata.»

      «Ons nad koletised?» lausus isa Goriot.

      «Ja siis,» vastas proua Couture vanamehe