Isa Goriot. Honore de Balzac

Restaud’le, «vikontess de Beauséant’i sugulane Marcillacide kaudu; mul oli heameel teda kohata vikontessi viimasel ballil.»

      Vikontess de Beauséant’i sugulane Marcillacide kaudu! Krahvinna lausus neid sõnu peaaegu pühalikult, teatava kõrkuse mõjul, mida tunneb majaperenaine, kes tahab näidata, et tema majas käivad ainult suursugused inimesed; neil sõnadel oli maagiline mõju: krahv loobus oma külmast tseremoniaalsusest ning teretas üliõpilast.

      «Rõõmustab teiega tuttavaks saada, härra de Rastignac,» ütles ta.

      Isegi krahv Maxime de Trailles heitis Eugène’ile rahutu pilgu ning loobus järsku oma häbematust toonist. See nõiakepilöök, mille võimsaks põhjuseks oli nimi, avas lõunamaalase ajus kolmkümmend laekakest ning andis talle tagasi kogu ta äsja ettevalmistatud vaimukuse. Äkilise sähvatuse valgusel nägi ta korraga selgesti Pariisi kõrgema seltskonna õhkkonda, mis oli alles sombune ta ees. Vauquer’ pansion ja isa Goriot nihkusid sel hetkel kõik väga kaugele ta mõtetest.

      «Arvasin, et Marcillacide perekond on välja surnud,» ütles krahv de Restaud Eugène’ile.

      «Seda küll, mu härra,» vastas Eugène. «Minu vanaonu, ševaljee de Rastignac naitus Marcillacide perekonna pärijannaga. Tal oli ainult üks tütar, kes abiellus marssal de Clarimbault’ga, proua de Beauséant’i ema poolt vanaisaga. Meie oleme noorem haru, ning seda vaesem, et minu vanaonu, aseadmiral, kaotas kogu oma varanduse kuninga teenistuses. Revolutsiooniline valitsus ei tunnistanud meie võlanõudeid tema poolt teostatud India ühingu likvideerimisel.»

      «Kas ei olnud te vanaonu «Vengeuri» komandör enne 1789. aastat?»

      «Just nii.»

      «Siis tundis ta minu vanaisa, kelle komando all oli «Warwick».»

      Maxime kehitas kergelt õlgu, vaadates proua de Restaud’le otsa, nagu oleks tahtnud öelda: «Kui ta sellega hakkab oma mereväest vestlema, oleme kadunud.» Anastasie mõistis härra de Trailles’ pilku. Naistele omase kummalise enesevalitsemisega lausus ta naeratelles:

      «Tulge, Maxime, pean teilt midagi küsima. Mu härrad, jätame teid kahekesi koos sõitma «Warwickil» ja «Vengeuril».»

      Ta tõusis üles, tegi Maxime’ile viipe, mis oli täis pilkavat reetlikkust; nad läksid koos buduaari poole. Vaevalt oli see morganaatiline paar (ilus saksa väljendus, millel ei ole vastet prantsuse keeles) jõudnud ukseni, kui krahv katkestas kõneluse Eugene’iga.

      «Anastasie, jääge ometi, mu kallis!» hüüdis ta pahaselt. «Te teate ju …»

      «Tulen kohe, tulen kohe,» katkestas teda Anastasie. «Üks moment vaid, et öelda Maxime’ile, mis teen talle ülesandeks.»

      Ta tuli ruttu tagasi. Nagu kõik naised, kes on sunnitud uurima oma mehe iseloomu, et võida toimida nendega oma tahtmise järgi, ja kes teavad, kui kaugele nad võivad minna, et mitte kaotada väärtuslikku usaldust, ega šokeeri sellepärast kunagi teda väikestes asjades, mõistis krahvinna mehe häälekõlast, et buduaaris viibimine ei oleks kuigi kindel. See äpardus oli Eugène’i süü. Sellepärast osutas krahvinna üliõpilast pahasel ilmel ning žestil Maxime’ile, kes ütles vägagi mõnitava ilmega krahvile, ta naisele ja Eugène’ile:

      «Teate, teil on asju ajada, ei taha teid segada, jumalaga.»

      Ta kadus.

      «Jääge ometi, Maxime!» hüüdis krahv.

      «Tulge lõunastama,» ütles krahvinna, kes veel kord Eugène’i ja krahvi üksinda jättes järgnes Maxime’ile esimesse salongi, kuhu nad jäid kaunikeseks ajaks kahekesi, lootes, et härra de Restaud saadab Eugène’i ära.

      Rastignac kuulis neid vaheldumisi naervat, lobisevat, vaikivat; ent kurikaval üliõpilane vaimutses härra de Restaud’ga, meelitas teda või kiskus vaidlusse, et aga veel kord näha krahvinnat ning teada saada, mis sidemed ühendavad teda isa Goriot’ga. See naine, silmanähtavalt armunud Maxime’isse, see naine, oma mehe käskijanna, kel olid salajased sidemed vana nuudlivabrikandiga, näis talle päris mõistatusena. Ta tahtis tungida sellesse saladusse, lootes võivat seeläbi käskijana valitseda seda nii üpris pariislikku naist.

      «Anastasie!» hüüdis krahv uuesti oma naist.

      «Olgu peale, vaene Maxime,» lausus krahvinna noormehele. «Peab alistuma. Täna õhtuni …»

      «Loodan, Nasie,» sosistas Maxime talle kõrva, «et te edaspidi ei võta enam vastu seda noormeest, kelle silmad teie hommikukleidi avanedes lõid põlema nagu söed. Ta avaldaks teile armastust, kompromiteeriks teid ja teie sunniksite mind teda tapma.»

      «Kas olete hull, Maxime?» vastas krahvinna. «Vastupidi, kas need väikesed üliõpilased ei ole suurepärased piksevardad? Katsun ilmtingimata Restaud’d ta vastu üles ässitada.»

      Maxime puhkes naerma ning väljus krahvinna saatel, kes asus aknale, et näha teda sõidukisse istuvat, vaadata, kuidas ta hobune kannatamatult kepsleb ning Maxime piitsa vibutab. Krahvinna tuli tagasi alles siis, kui värav oli suletud.

      «Kas teate, mu kallis,» hüüdis krahv naisele selle ilmudes, «mõis, kus elab härra de Rastignaci perekond, ei ole kaugel Verteuil’st Charente’il! Härra de Rastignaci vanaonu ja minu vanaisa tundsid teineteist.»

      «Väga rõõmustav, et meil on ühised tuttavad,» sõnas krahvinna hajameelselt.

      «Rohkemgi, kui arvate,» lausus Eugène tasasel häälel.

      «Kuidas nii?» päris krahvinna elavalt.

      «Aga,» jätkas üliõpilane, «nägin väljuvat teie juurest härrat, kellega elan uks ukse vastas ühes ning samas pansionis, isa Goriot’d.»

      Selle nime juures, mida ehtis sõna isa, viskas krahv, kes liigutas tuld, tangid kamina ette, nagu oleksid need põletanud ta käsi, ning tõusis üles.

      «Mu härra, te oleksite võinud öelda «härra Goriot»!» hüüdis ta.

      Krahvinna kahvatas algul, nähes oma mehe kärsitust, punastas siis ning oli silmanähtavalt piinlikus seisukorras; ta vastas häälel, millele tahtis anda loomulikku kõla, teeseldes vaba olekut:

      «Ei ole olemas inimest, keda armastaksime rohkem …»

      Ta katkestas oma kõne, vaatles klaverit, nagu oleks tal tulnud pähe mingi uus tuju, ja küsis:

      «Kas armastate muusikat, mu härra?»

      «Väga,» vastas Eugène, kes oli punastanud ja juhmistunud tumedast aimusest, et oli saanud praegu hakkama mingi raskekaalulise lollusega.

      «Kas laulate?» küsis krahvinna, astudes klaveri juurde ning rünnates ägedalt selle kõiki klahve alumisest do-st kuni ülemise fa-ni. Rrrrah!

      «Ei, armuline proua.»

      Krahv de Restaud kõndis toas edasi-tagasi.

      «Sest on kahju, te võtate eneselt sellega tähtsa abinõu menu saavutamiseks. «Ca-a-ro, ca-a-a-ro, ca-a-a-ro, non du-bi-ta-re (itaalia k. Kallis, kallis, kallis, ära kahtle),»» laulis krahvinna.

      Lausudes isa Goriot’ nime, oli Eugène andnud hoobi nõiakepikesega, kuid selle mõju oli vastupidine sellele, mida sõnad «proua de Beauséant’i sugulane» olid sünnitanud. Ta leidis end mehe seisukorras, kes erilise vastutuleku mõjul on viidud haruldaste asjade koguja juurde ja kes raidkujudega täidetud kappi ettevaatamatult puudutades tõukab maha kolm või neli halvasti külgeliimitud pead. Ta oleks tahtnud end kuristikku heita. Proua de Restaud’ nägu oli kuiv, külm ja ta ükskõikseks muutunud silmad põgenesid õnnetu üliõpilase omade eest.

      «Armuline proua,» lausus üliõpilane, «teil on vist kõnelda härra de Restaud’ga, võtke vastu minu sügavaim lugupidamine, ja te lubate …»

      «Iga kord, kui külastate meid,» sõnas kiirelt krahvinna, peatades Eugène’i käeviipega, «olge kindel, et valmistate niihästi härra de Restaud’le kui ka minule kõige suuremat heameelt.»

      Eugène kummardas sügavasti abielupaari ees ja lahkus ühes härra de Restaud’ga,