Isa Goriot. Honore de Balzac

kaaludes, mida öelda proua de Restaud’le, ta varustas end vaimukusega, ta leiutas kujuteldud vestluse vastused, ta valmistas ette oma naljasõnu, oma fraase à la Talleyrand, kombineerides mõttes pisisündmusi, mis soodustaksid armuavalduse esitamist, millele ta rajas oma tuleviku. Ent üliõpilane tegi enese mudaseks ning Palais-Royalis pidi ta laskma viksida oma saapaid ning harjata oma pükse.

      «Kui oleksin rikas,» ütles ta enesele, vahetades viiefrangise raha, mille oli võtnud kaasa igaks juhuks, «oleksin sõitnud sõidukis, oleksin võinud vabalt mõtiskella.»

      Lõpuks jõudis ta Helderi tänavasse ning küsis proua krahvinna de Restaud’ järele. Mehe külma raevuga, kes on kindel, et jõuab kord võitjana pärale, võttis ta vastu teenrite põlgliku pilgu, kes, kuulmata väljas vankri mürinat, olid näinud teda jalgsi üle õue tulevat. Ta oli seda tundlikum sellele pilgule, et oli juba mõistnud oma alaväärtuslikkust, astudes sellesse õue, kus uhkes rakendis ilus hobune kibeles säärase toreda kabrioleti ees, mis tunnistab omaniku pillavat luksust ning laseb aimata, et kõik Pariisi naudingud on tema juures enesestmõistetavad harjumused. Eugène’i tuju läks halvaks. Ta aju avatud laekad, mis ta lootis leida täis vaimukust, sulgusid, ta juhmistus. Teener oli läinud teatama külastaja nime ning krahvinna vastust oodates seisis Eugène ühel jalal eestoa akna ees, toetudes küünarnukiga aknakremoonile ja vaadates ise masinlikult õue. Aeg näis talle pikana, meelsasti oleks ta ära läinud, kui ta poleks olnud varustatud selle lõunamaise sitkusega, mis otsejoones edasi rühkides imesid teeb.

      «Armuline härra,» lausus toapoiss, «proua on buduaaris ja väga kinni, ta ei vastanud mulle; kuid ehk sooviks härra minna salongi, seal on juba keegi.»

      Imetledes nende inimeste hirmsat võimu, kes ainsa sõnaga süüdistavad või taunivad oma isandaid, avas Rastignac külmavereliselt ukse, kust oli tulnud toapoiss, kahtlemata selleks, et näidata neile häbematuile lakeidele, et ta tunneb külastatavat maja; ent ta sattus ootamatult ruumi, kuhu olid paigutatud lambid, puhvetid, käterätikute soojendamise aparaat vannitoa jaoks ja mille kaudu pääses ühtlasi pimedasse koridori ning kõrvaltrepile. Eestoast kostev mahasurutud naer viis ta hämmelduse tipule.

      «Härra, salongi pääseb siit,» lausus talle toapoiss selle võltsi aupaklikkusega, mis näis veelgi suurema pilkena.

      Eugène tuli nii suure kiirusega tagasi, et lõi ennast vanni vastu, kuid õnneks säästis ta oma kübara vanni kukkumisest. Sel hetkel avanes uks pika koridori lõpus, mida valgustas väike lambike; Rastignac kuulis korraga proua de Restaud’ ja isa Goriot’ hääli ning suudluse kõla. Ta astus söögituppa, läbis selle, järgnes toapoisile ning astus esimesse salongi, kus jäi akna ette seisma, nähes, et see avaneb õue. Ta tahtis vaadata, kas see isa Goriot oli tõepoolest tema isa Goriot. Süda peksis tal imelikult ja Vautrini kohutavad mõlgutused tulid tal meelde. Toapoiss ootas Eugène’i salongi ukse juures, ent sellele ilmus korraga elegantne noormees, kes sõnas kannatamatult:

      «Ma lähen, Maurice. Te ütlete proua krahvinnale, et ootasin teda üle poole tunni.»

      See häbematu, kel oli kahtlemata õigus seda olla, ümises laulda mingit itaalia aariat, juhtides sammud akna poole, kus seisis Eugène, niihästi selleks, et näha üliõpilase nägu, kui ka selleks, et heita pilk õuele.

      «Härra krahv ootab ehk veel viivukese: proua lõpetas juba,» ütles Maurice eestuppa tagasi pöördudes.

      Sel hetkel sammus isa Goriot köögitrepi kaudu värava juurde. Aulane võttis oma vihmavarju ning tahtis seda lahti lüüa, märkamata lahtist väravat, mis oli avatud, et läbi lasta aumärkidega dekoreeritud noormeest, kes juhtis tilbury-kaarikut. Isa Goriot’l jätkus vaevalt aega taandumiseks, muidu oleks ta jäänud vankri alla. Vihmavari oli kohutanud hobust, kes tõmbus kergelt kõrvale, tormates suurtrepi perrooni poole. Noormees pööras vihaselt pead, vaatles isa Goriot’d, ja enne kui viimane väljus, tervitas teda. Selles tervituses avaldus sunnitud viisakus, mida lastakse osaks saada liigkasuvõtjaile, keda vajatakse, või hädatarvilik aupaklikkus, mida nõuab teotatud mees, kuid mille üle hiljem punastatakse. Isa Goriot vastas väikese sõbraliku pealiigutusega, mis oli täis heasüdamlikkust. Need sündmused järgnesid üksteisele välgukiirusega. Liiga süvenenud, ei märganud ta, et pole enam üksinda. Korraga kuulis Eugène krahvinna häält.

      «Ah! Maxime, te tahtsite juba minna?» küsis ta etteheitval toonil, millesse segunes veidi pahameelt.

      Krahvinna ei olnud tähele pannud sõiduki saabumist. Rastignac pöördus äkki ümber ning nägi koketselt rõivastatud krahvinnat, seljas valgest kašmiirist hommikukleit roosade lintidega, juuksed hooletult soetud, nagu see hommikuti on pariislannadel harjumuseks; ta lõhnas, kahtlemata oli ta käinud vannis, ta ilu näis nagu pehmem ning iharam; silmad läikisid niiskelt. Noorte meeste silm oskab kõike näha: nende tunded ühinevad naisest hoovavate kiirtega, nagu taim hingab õhust olluseid, mida ta vajab; seepärast tundis Eugène selle naise käte õitsvat värskust, ilma et ta oleks neid puudutanud. Läbi kašmiiri nägi ta aluspihiku roosakaid toone, mis vilksatasid läbi kergelt avatud hommikukleidi, millel tema pilk puhkas: krahvinna ei vajanud vaalaluu abi, ainult vöö ümbritses ta painduvat pihta, tema kael kutsus armastusele, ta tuhvleis jalad olid kaunid. Kui Maxime võttis selle käe ja suudles seda, märkas Eugène Maxime’i ja krahvinna nägi Eugène’i.

      «Ah, see olete teie, härra de Rastignac! Rõõmustan teid nähes,» ütles ta ilmel, mida iga arukas inimene oleks mõistnud.

      Maxime silmitses küllalt tähendusrikkal viisil vaheldumisi Eugène’i ja krahvinnat, et sundida sissetungijat taganemisele.

      «Kuule, mu kallis, loodan, et näitad ust sellele väikesele narrile.»

      Selgelt ning arusaadavalt võis lugeda seda fraasi häbematu ja kõrgi noormehe pilkudest, keda krahvinna Anastasie oli nimetanud Maxime’iks ja kellele krahvinna küsivalt otsa vaatas selle alistuva tähelepanuga, mis paljastab kõik naise saladused tema enese aimamatagi. Rastignac tundis äkki vaenu selle noormehe vastu. Kõigepealt kõnelesid talle Maxime’i kaunilt lokitud blondjuuksed, kuivõrd hirmsad tema enda juuksed olid; Maxime’il olid peened ja puhtad saapad, kuna tema omad kõigest ettevaatusest hoolimata kandsid kergeid mudajälgi; lõpuks kandis Maxime elegantselt ümber piha istuvat kuube, milles ta sarnanes ilusa naisega, kuna Eugène’il kell pool kolm päeval oli seljas must frakk. Charente’i vaimukas poeg tundis seda üleolekut, mida saavutas oma riietusega see suur ning sihvakas, selgesilmne, kahvatunahaline dändi, üks neist meestest, kes on suutelised kas või vaeslapse paljaks riisuma. Eugène’ilt vastust ootamata põgenes proua de Restaud nagu tugeva tiivaliigutusega teise salongi, hõljutades oma hommikukuue hõlmu, mis rullusid lahti ning kinni, andes talle liblika välimuse, ja Maxime järgnes temale. Vihane Eugène sammus Maxime’i ning krahvinna kannul. Need kolm isikut ühinesid kamina ees, keset suurt salongi. Üliõpilane teadis väga hästi, et segab seda vastikut Maxime’i; kuid riskeerides äratada proua de Restaud’ pahameelt, tahtis ta dändit segada. Äkki meenus talle, et oli näinud seda noormeest ballil proua de Beauséant’i pool, ta aimas, kes Maxime on proua de Restaud’le, ja selle noorusliku julgusega, mis sunnib tegema suuri lollusi või saavutama suuri võite, ütles ta endamisi:

      «Siin on mu rivaal, tahan saavutada võidu tema üle.»

      Ettevaatamatu! Ta ei aimanud, et krahv Maxime de Trailles laskis end meeleldi solvata, laskis esimesena ning surmas oma vaenlasi. Eugène oli osav kütt, kuid lasketiirul polnud ta veel tabanud kahekümne kahest nukust kahtekümmet.

      Küdeva kamina ees viskus noor krahv tugitooli, võttis tangid ja soris tules nii ägeda, nii tusase liigutusega, et Anastasie ilus nägu läks järsku kurvaks. Noor naine pöördus Eugène’i poole, heites talle ühe neist külmküsivaist pilkudest, mis ütlevad nii ilmekalt: «Mispärast ei lähe te ära?» ja mille peale hästikasvatatud inimesed oskavad kohe leida neid fraase, mida peaks nimetama väljumisfraasideks.

      Eugène tegi meeldiva näo ning ütles:

      «Armuline proua, mul oli kiire teid jälle näha, et …»

      Ta peatus poolel sõnal. Uks avanes. Härra, kes oli juhtinud sõidukit, ilmus kübarata, ei teretanud krahvinnat, vaatles murelikult Eugène’i ning ulatas käe Maxime’ile, sõnades: «Tere hommikust!»