Isa Goriot. Honore de Balzac

mille põhjust ning ulatust ma ei aima, kõigele lisaks rikun veel oma fraki ning kübara. Peaksin jääma oma nurka õigusteadust tuupima ning mõtlema vaid sellest, kuidas saada tubliks kohtunikuks. Kuidas võin ma liikuda seltskonnas, kui viisakas esinemine seal nõuab hulga kabriolette, viksitud saapaid, paratamatult vajalikke tarbeasjakesi, kuldseid kette, juba hommikust peale valgeid seemisnahkseid kindaid, mis maksavad kuus franki paar, ja õhtul kindlasti kollaseid? Oh seda vana tembutajat, isa Goriot’d!»

      Nähes Eugène’i tänaval värava all seisvat, vihmavarjuta, must frakk ja valge vest seljas, kollased kindad käes ning viksitud saapad jalas, viipas talle üürisõiduki kutsar, kes nähtavasti oli sõidutanud pruutpaari ja kes oleks väga nõus olnud varastama oma peremehelt mõned sõidud konterbandina. Eugène’i valdas üks neist tummadest raevuhoogudest, mis tõukavad noormeest ikka sügavamale ning sügavamale kuristikku, millesse ta on sattunud, lootes nagu leida sealt õnnelikku väljapääsu. Ta vastas kutsari ettepanekule nõusoleva pealiigutusega, astus sõidukisse, kus mõned apelsiniõiteliblekesed ning hõbetraaditükikesed tunnistasid pulmaliste hiljutist sealviibimist.

      «Kuhu härra sõidab?» küsis kutsar, kes oli võtnud valged kindad käest.

      «Pagana pihta!» lausus Eugène endamisi. «Et ma juba niivõrd sees olen, tulgu vähemalt see mulle mõneski asjas kasuks.» – «Sõitke Beauséant’i majja,» lisas ta kõvasti.

      «Millisesse?» küsis kutsar.

      Kummaline sõna, mis hämmeldas Eugène’i. See värske keigar ei teadnud, et oli olemas kaks Beauséant’ide härrasmaja, ta ei aimanud, kui rikas ta oli sugulastest, kes temast ei hoolinud.

      «Vikont de Beauséant …»

      «Grenelle’i tänav,» katkestas teda kutsar peanoogutusega. «Sest vaadake, on olemas veel krahv ja markii de Beauséant’i maja Saint-Dominique’i tänavas,» lisas ta astmelauda üles tõstes.

      «Tean seda,» lausus Eugène kuivalt. «Olen täna kogu maailmale pilkeks,» mõtles ta, visates oma kübara eesistme padjale. «Noh, see lõbu läheb mul kalliks. Kuid vähemalt teen visiidi oma nõndanimetatud nõbule õige aristokraatsel viisil. Isa Goriot, see vana võrukael, maksab mul juba vähemalt kümme franki. Ausõna, jutustan oma juhtumusest proua de Beauséant’ile, võib-olla panen teda naerma. Kindlasti teab ta selle vana sabata roti ja selle ilusa daami kuritegelike suhete saladust. Pigem püüan meeldida oma nõbule kui asjata rünnata seda ebamoraalset naist, kes näib olevat väga kulukas. Kui ilusa vikontessi nimi on juba niivõrd vägev, kui palju peab siis kaaluma ta isik? Pöördugem siis kõrgemale poole. Kui sihid taevasse, püüa juba tabada vanajumalat ennast!»

      Need sõnad on lühike kokkuvõte neist tuhandest ja ühest mõttest, mille keskel Eugène keerles. Vaadates voolavat vihma, rahunes ta pisut ning ta julgus tõusis. Ta lohutas end, et kuigi kulutab kaks väärtuslikku sajasoulist raha nende hulgast, mis olid talle jäänud, päästaks ta sellega vähemalt fraki, kingad ja kübara. Isegi naerma kippus ta, kuuldes kutsari hüüatust: «Värav lahti, palun!» Punases ja kuldses livrees uksehoidja avas hingedel raskesti krigiseva värava ning Rastignac nägi magusa rahuldustundega tõlda värava võlvi alt läbi sõitvat, õue pöörduvat ning päikesevarjuga kaetud portaali ees peatuvat. Kutsar, punaste kantidega jämedast kalevist sinine lai kuub seljas, ronis pukist maha astmelauda avama. Sõidukist maha astudes kuulis Eugène mahasurutud naeru, mis kostis sammastiku alt. Kolm või neli toapoissi olid jõudnud juba nalja heita selle labase pulmatõlla üle. Üliõpilane taipas nende naeru põhjust hetkel, kui võrdles oma sõidukit Pariisi elegantseima kaheistmelise tõllaga, mille ette oli rakendatud kaks erku hobust, roosid kõrvade taga. Hobused puresid oma valjaid ja puuderdatud parukaga ning ilusa kaelasidemega kutsar ohjeldas neid, nagu oleksid nad tahtnud jooksma pista. Chaussée d’Antinil oli proua de Restaud’ õues kahekümne kuue aastase mehe peen kabriolett. Saint-Germaini eeslinnas ootas suurniku hiilgav luksussõiduk, mille eest oli makstud kaugelt üle kolmekümne tuhande frangi.

      «Kes võiks seal ometi olla?» küsis Eugène eneselt, taibates pisut hilja, et Pariisis on kindlasti vähe naisi, kes ei ole hõivatud, ja et sääraste kuningannade võitmine maksab rohkem kui ainult südameverd. «Pagana pihta! Minu nõbul on kindlasti ka oma Maxime.»

      Ta sammus trepist üles, surm südames. Tema ilmumisel avanes klaasuks; ta nägi toapoisse, tõsiseid nagu eeslid, keda soetakse. Ball, millest ta oli osa võtnud, oli toimunud suurtes vastuvõturuumides, mis asetsesid Beauséant’ide härrasmaja esimesel korrusel. Et tal oli puudunud aeg teha visiiti oma nõbule kutse ning balli vahel, ei olnud ta veel tunginud proua de Beauséant’i eraruumidesse; seetõttu nägi ta esimest korda elus selle isikupärase elegantsi imeväärsusi, mis ilmutavad aristokraatliku naise hinge ning kombeid. Tähelepanek oli seda huvitavam, et proua de Restaud’ salong andis talle aluse võrdlusteks. Kell pool viis oli vikontess külastatav. Viis minutit varem ei oleks ta oma nõbu vastu võtnud. Eugène, kes ei teadnud midagi Pariisi mitmesuguseist etikettidest, juhatati proua de Beauséant’i juurde laia valge rikkalikult lilledega kaunistatud ning punase vaibaga kaetud trepi kaudu, mille käsipuu oli kullatud. Ta oli täielikus teadmatuses proua de Beauséant’i suusõnalise biograafia suhtes – see oli üks neid lugusid, mida jutustatakse igal õhtul Pariisi salongides kõrvast kõrva.

      Vikontess oli juba kolm aastat seotud ühe rikkaima ning kuulsaima portugali aadlikuga, markii d’Ajuda-Pintoga. See oli süütumaid vahekordi, mis on niivõrd veetlev sel kombel seotud isikuile, et nad ei kannata kolmanda isiku juuresviibimist. Vikont de Beauséant ise oli andnud eeskuju seltskonnale, respekteerides tahes või tahtmata seda morganaatilist ühendust. Isikud, kes selle sõpruse algul tulid vikontessi kella kahe paiku külastama, leidsid eest markii d’Ajuda-Pinto. Proua de Beauséant, kes ei võinud sulgeda oma ust, mis oleks olnud väga ebasünnis, võttis inimesi vastu nii külmalt, vaatles nii uurivalt karniisi, et igaüks mõistis, kui väga ta majaprouat segab. Kui Pariisis saadi teada, et see segab proua de Beauséant’i, kui teda külastatakse kella kahe ja nelja vahel, leidis vikontess end täielikus üksinduses. Ta käis Bouffons’is või Ooperis härra de Beauséant’i ning härra d’Ajuda-Pinto saatel; kuid mehena, kes oskab elada, jättis härra de Beauséant alati oma naise ja portugallase üksinda, paigutanud nad kohtadele. Härra d’Ajuda tahtis abielluda. Ta kavatses naituda kellegi preili de Rochefide’iga. Kogu kõrgemas seltskonnas oli ainult üksainus isik, kes ei teadnud veel midagi sellest abielust; see isik oli proua de Beauséant. Mõned tema sõbratarid olid talle sellest kaudselt küll kõnelnud; ta oli aga naernud selle üle, arvates, et sõbratarid soovivad segada kadestatud õnne. Nüüd oli oodata pruutpaari mahakuulutamist. Kuigi tulnud selleks, et teatada vikontessile oma abiellumisest, ei olnud ilus portugallane julgenud sellest veel sõnagi lausuda. Mispärast? Kahtlemata ei ole midagi rängemat kui esitada naisele säärane ultimaatum. On mehi, kel on kergem seista kahevõitlusel mehe vastu, kes ähvardab läbistada ta südant mõõgaga, kui naise ees, kes, laulnud kahe tunni kestel oma nutulaulu, langeb minestusse ning nõuab nuusksoola. Sel hetkel istus härra d’Ajuda-Pinto tulistel sütel ja tahtis väljuda, öeldes enesele, et proua de Beauséant saab teada selle uudise, ta kirjutab talle, mugavam on käsitleda seda galantset mõrtsukatööd kirja teel kui suusõnaliselt. Kui vikontessi toapoiss teatas härra Eugène de Rastignacist, võpatas markii d’Ajuda-Pinto rõõmust. Teadke seda, armastaja naise leidlikkus kahtlustuste loomises on veelgi suurem kui ta osavus lõbusid mitmekesistada. Kui teda ootab mahajätt, aimab ta kiiremalt žesti mõistet kui Vergiliuse ratsahobu haistab kauget, armastust ennustavat tuuleõhku. Olge kindel, et proua de Beauséant tabas selle tahtmatu võpatuse, kerge, ent naiivselt kohutava. Eugène ei teadnud, et Pariisis ei tohi iialgi kellegi juurde minna, enne kui oled lasknud majasõpradel enesele jutustada mehe, naise või laste loo, et mitte teha ühte neist lollustest, mille kohta öeldakse nii pitoreskselt Poolamaal: Rakendage viis härga oma vankri ette! Kahtlemata selleks, et tõmmata end välja rabast, kuhu olete sisse vajunud. Kui sääraseile konversatsiooniõnnetustele ei ole veel leitud erinimetust Prantsusmaal, siis vahest ainult sellepärast, et neid peetakse seal kahtlemata võimatuks, tänu laimujuttude hiiglaslikule levimisele. Ratsutanud rappa proua de Restaud’ juures, kes ei andnud talle isegi aega viie härja etterakendamiseks, oli üksnes Eugène suuteline uuesti jätkama oma härjaajuri ametit, esinedes proua de Beauséant’i juures.