Spioonid ja komissarid. Robert Service

Ta tõusis Kerenski asemel revolutsiooni tähtsaimaks hääletoruks. Septembri alguses valiti ta Petrogradi nõukogu esimeheks ning kiiresti hakkasid enamlasi toetama teisedki Venemaa linnanõukogud. Parteis süvenes kindlus, et lähedasema mõtteviisiga vähemlaste ja esseeride juhtidega on võimalik moodustada teatav koalitsioon. Kerenski ja valitsus otsekui unustati ning tööliste ja soldatite seas süvenes poolehoid ainuüksi veendunud sotsialistidest koosnevale valitsusele.

      Lenini mõtted olid koondunud üksiti ülestõusule. Ta oli kindel, et „Kerenski klikki” saab eemaldada ainult vägivallaga. Ta naasis inkognito Petrogradi, et tutvustada oma arusaama enamlaste keskkomiteele. Ööl vastu 24. oktoobrit peeti kohtumine, millel Lenin kõneles teiste juhtide ees ainult talle iseloomuliku ägedusega. Lev Kamenev ja Grigori Zinovjev astusid talle vastu. Nad ei uskunud, et töölisklass toetab kindlalt ülestõusu. Nad kahtlesid, kas Euroopa on ikka sotsialistliku revolutsiooni veerel, ja pelgasid, et enamlaste enneaegne väljaastumine toob kaasa purustava vastulöögi. Kuid Lenin surus nende vastuseisu maha ja hääletamisel pooldati teda häältega kümme nelja vastu. Keskkomitee tuli kokku uuesti kuue päeva pärast, mil osalesid ka enamlaste juhid mujalt Venemaalt. Tulise vaidluse järel suutis Lenin teistki korda oponentidest jagu saada. Enamlased võtsid nüüd ametlikult suuna võimuhaaramisele.38

      Arutatud oli küll ülestõusu kui sellist, aga mitte selle praktilisi üksikasju. Et Lenin läks taas rettu pealinna lähedale, jäid taktika ja strateegia Trotski välja töötada. Petrogradi nõukogu oli hiljaaegu garnisonide juhtimiseks loonud sõja-revolutsioonikomitee. Trotski pidas võimalikuks kasutada seda toetuse kogumiseks soldatite seas ja relvastatud võitluse koordineerimiseks ajutise valitsuse vastu. See oleks ühtlasi jätnud riigipöördest mulje kui nõukogude võimu kehtestamisest, mitte kui enamlaste putšist. Petrogradi eeskuju võinuksid siis järgida teised linnad. Kui Kerenski on vahi alla võetud või Talvepaleest minema kihutatud, pidi võim üle antama mõne päeva pärast kokku tulevale teisele nõukogude kongressile. Lenin ei olnud rahul: ta soovis kohe tegutseda. Kamenev ja Zinovjev murdsid vaikuse ja tegid teatavaks kõhklused keskkomitee otsuste suhtes. Nüüd teadsid Petrogradis kõik, et enamlased on valmis kasutusele võtma drastilisi meetodeid. Kerenski ja tema ministrid ei kavatsenud võitluseta alla anda. Kui relvastatud kokkupõrke hetk lähenes, üritasid nad koondada enda selja taha garnisoniülemaid. Nad olid kindlad, et Venemaa hädad kasvavad üüratult, kui võim langeb enamlaste kätte.

      Olukord ei tõotanud ajutisele valitsusele midagi head. Saksa sõjavägi oli 3. septembril jõudnud Riiga ja Vene armee taganes korratult. Raudteeühendus muutus kaootiliseks, kui soldatid jooksid tormi kõigile rongidele, mis viisid neid lähemale kodukandile. Majandus oli kaoses. Linnades ootas kõiki, välja arvatud kõige jõukamaid, ees tööpuuduse ja toidunappuse talv. Venemaa ja Ukraina külades ägenes agitatsioon, mis nõudis kogu haritava maa jagamist talupoegadele. Terved piirkonnad eirasid valitsuse määrusi. Petrogradis näidati venelaste patriotismi süvendamiseks suurtükke ja lennukeid demonstreerivat Prantsuse propagandafilmi. Seda ei käidud kuigi palju vaatamas, sest Venemaa jaoks oli sõda läbi mis läbi.39

      Oktoobris valitses Petrogradi tänavail ärev meeleolu. Väliselt oli kõik normaalne. Trammid sõitsid. Post ja telegraaf töötasid. Kuid inimesed kõnelesid sellest, mida teevad edasi sakslased, ning arutasid, kas pealinnale hakatakse lennukite ja tsepeliinidega pomme heitma. Võimud võtsid vajalikke meetmeid. Sageli kontrolliti õhuhäiresireenide korrasolekut. Tehti proove, kuidas käituda õhurünnaku korral, tuletõrjujad kahekordistasid õppuste arvu. Tänavatelt kadusid gaasilambid. Kuritegevus ja korralagedus oli saavutanud kõrge taseme pärast märtsikuist politseinike pagemist. Nüüd läks see aina hullemaks.40 Neil nädalail tuli üha süngeid uudiseid, sest Keskriike saatis sõjaline edu. Kuu keskel hõivasid Saksa väed Läänemeres Riia lahest põhjas kaks saart.41 Vene sõjavägi taandus itta. Eesti jäi küll nende kätte, aga nüüd pidid nad tõmbama kaitse merel tagasi Soome lahele.42 Pealinna poodide varustamine halvenes. Tubakat enam müügil polnud, šokolaadi sai pikas sabas seismise järel talongi alusel.43

      Kerenski peaaegu ei lahkunud Talvepaleest. Ta ei kaotanud julgust ja oli endiselt tegutsemisvalmis, kuid leidus ka päevi, mil ta langes masendusse. Enamlased ei vaevunud enam teiste sotsialistidega nõu pidama. Nad tormasid mööda Petrogradi ringi, tehes viimaseid ettevalmistusi otsustavaks vägivaldseks kokkupõrkeks. Oli selge, et rahvas ei usalda enam Kerenskit. Ta ei lehvitanud enam kõrgelt juhisillalt rahvale, vaid läks koos laevaga põhja.

      3. ANTANDI MURED

      Sedamööda, kuidas Venemaa armee idarindel laiali valgus, lakkasid lääneliitlased Aleksandr Kerenski sõnadele tähelepanu pööramast. Nad ei jõudnud sellele seisukohale sugugi heal meelel. Ka neile ei olnud meeldinud Romanovite monarhia, mistõttu nad lootsid tihedale koostööle demokraatliku Venemaaga. Nad ei kiirustanud ajutist valitsust üle parda heitma. Ent Petrogradist tuli järjepanu masendavaid uudiseid ning Pariisis, Londonis ja Washingtonis leidsid riigijuhid, et enam ei ole mõtet saata raha ja varustust Venemaa relvajõududele.

      Väikese poliitikute rühma seas, kes Antandi poliitikat ümber kujundas, paistis silma Prantsusmaa president Raymond Poincaré. Väga auahne advokaat, kes oli muu hulgas kaitsnud kirjanik Jules Verne’i, oli valitud presidendiks 1913. aastal ja püsis ametis 1920. aastani. Poincaré oli poliitiliselt konservatiiv ja kuulus enne suurt sõda mitmesse valitsusse, taotledes järjekindlalt Prantsusmaa riiklike huvide kaitsmist. Ministrite kiire vahetumine aitas tal oma mõju suurendada. Ainuüksi 1917. aastal oli Prantsusmaal neli peaministrit: Aristide Briand, Alexandre Ribot, Paul Painlevé ja Georges Clemenceau. Alles siis, kui novembris sai peaministriks äge radikaal Clemenceau, kes oli kogunud tuntust väljaastumisega antisemitismi vastu Dreyfusi afääri ajal, sai Poincaré endale väärilise rivaali ja tema mõju hakkas kahanema. Siiski olid mõlemad sõjalises ja välispoliitikas ühel meelel. Saksa armeed olid okupeerinud osa Põhja-Prantsusmaast. Ükski Prantsuse juhtiv poliitik ei kõnelnud vähimastki järeleandmisest Keskriikidele. Sõda tuli pidada võiduka lõpuni. Saksamaa pidi tasuma laastamise eest, mida ta oli põhjustanud, ja talle tuli peale suruda rahuleping, mis kindlustaks, et Saksamaa ei ohusta enam kunagi Prantsusmaad.

      Briti peaminister David Lloyd George ei olnud sõnades tavaliselt nii jäik, aga ka tema arvas, et sakslased tuleb põhjalikult purustada. Ta oli saanud ametisse 1916. aasta detsembris konservatiivide ja liberaalide koalitsiooni juhina, mistõttu pidi laveerima parempoolsete ja pahemtsentristide vahel. Ta oli pärit Walesist, mida võis seniajani mõnikord tema jutu järgi aru saada, ega kuulunud Inglismaa kirikusse. Caernarfonist parlamenti valitud Lloyd George pooldas sotsiaalseid reforme kire ja sõnaosavusega, mis tõi talle tuntuse nii alamkojas kui ka väljaspool seda. Tema eraelus valitses aga segadus. Ta pidas sekretär Frances Stevensoni armukesena ja müüs häbitult tiitleid poliitiliste teenete eest. Kuid ta suutis end näidata toimeka riigijuhina sõja ajal. Muu hulgas õnnestus tal vähendada allveelaevade ohtu konvoisüsteemi kehtestamisega ja konvoide kaitsmise ülesande andmisega mereväele. Ta suutis ühtmoodi muljetavaldavalt kõnelda aristokraatidele parlamendis, töölistele tehastes ja poemüüjannadele valimismiitingutel. Seda üüratu enesekindlusega meest on peetud Winston Churchilli kõrval üheks alamkoja suuremaks oraatoriks.

      Sõja kestel keskendus Lloyd George jooksvatele sõjalistele küsimustele, jättes sõjajärgse olukorra planeerimise unarule. Kuid president Woodrow Wilson ei tahtnud sugugi selle teema kadumist liitlaste päevakorrast. Ta soovis kindlalt, et võidule Keskriikide üle järgneks rahu, mis pakub maailma rahvastele paremat tulevikku. Wilson oli jõudnud Valgesse Majja 1913. aastal. Välimuselt aristokraatlik ja äärmiselt intelligentne president oli suurriikide juhtide seas kõige akadeemilisema pagasiga: ta oli enne New Jersey kuberneriks valimist juhtinud Princetoni ülikooli. Doktoritöö kirjutas ta parlamentaarsest valitsemisest Kongressi näitel. Ta jälestas militarismi ja sarnaselt kõigi Ameerika poliitikutega vihkas impeeriume. 1916. aastal võitis ta teised presidendivalimised lubadusega hoida riik suurest sõjast eemal. Ta oli oma põhimõtetes äärmiselt kindel, kuid siiski valmis neid muutma, kui seda nõudis

38

Protokolõ Tsentralnogo Komiteta, lk 87.

39

L. de Robien. The Diary of a Diplomat in Russia, lk 127–128.

40

Samas, lk 121.

41

Autor peab silmas Saaremaad ja Hiiumaad, mille Saksa väed hõivasid 12.–19. oktoobril.

42

Samas, lk 122.

43

Samas.