Spioonid ja komissarid. Robert Service

kogemust, hüüti kolonel House’iks. Keegi teine ei kõnelnud vahetult nii paljude Antandi ja Keskriikide poliitikutega ning president Wilson sai tänu temale alati parimat ja uusimat teavet Euroopa sõja ja poliitika kohta.

      Antandi juhid teadsid, et Saksamaa ja Austria suurlinnades süveneb rahulolematus. Liitlaste luureagentuurid ja saatkonnad andsid pidevalt teada olukorrast Saksamaal. Briti ja Prantsuse diplomaatidel Rootsis oli väga lihtne teavet koguda: nad võisid lihtsalt kõnelda inimestega, kes saabusid Hamburgi laevaga. Muidugi kõnelesid sellest ka Rootsi ajalehed.44 Berliin sai sellest haisu ninna ja mõnigi kord andis valitsus välja võltsajalehti, mis sisaldasid valeteavet. Aga isegi kui Stockholmis levis mitmesuguseid, üksteisele vastukäivaid kuuldusi, oli ilmne, et Saksamaal on raskusi.45

      Saksamaa poliitikas jõudis kätte muutlik periood. 1916. aasta keskel olid kinni võetud ja vangi pandud pahemäärmuslased, sealhulgas juhtivad revolutsionäärid, näiteks Karl Liebknecht ja Rosa Luxemburg. Nende Spartakusbund, mis oli saanud nime 73.–71. aastal eKr Rooma-vastast ülestõusu juhtinud gladiaatori järgi, jätkas tegevust põranda all. Liebknecht ja Luxemburg suutsid vanglast välja toimetada artikleid, milles kinnitasid, et sõda peetakse ainuüksi rikaste ja jõukate huvides. Nende sõnad tõmbasid ligi aina enam Saksa sotsialiste. 1917. aastal Saksamaa sotsiaaldemokraatlik partei lõhenes, kui radikaalsed liikmed eesotsas Riigipäeva saadiku Hugo Haasega keeldusid partei liinile allumast. Selleks ajaks oli selge, et Paul von Hindenburgi ja Erich Ludendorffi juhitav kindralstaap mõjutab otsustavalt keisri ja valitsuse tegevust ning et nad taotlevad varjamatult territoriaalset ekspansiooni. Haase koos oma seltsimeestega ei suutnud enam taluda partei leebet kriitikat valitsuse ja ülemjuhatuse suhtes. Sestap asutasid nad Saksamaa iseseisva sotsiaaldemokraatliku partei, mis suutis kaasa tõmmata ka vana partei suure teoreetiku Karl Kautsky. Samuti suutsid nad suhelda vangistatud spartaklastega.

      Ludendorff ja Hindenburg langetasid otsuse minna läänerindel välja täispanga peale. See oli ka põhjus, miks alustati piiranguteta allveesõda. Kõik ressursid paisati pealetungi heaks. Nad nõudsid, et keiser asendaks 1909. aastast kantsleriametis olnud otsustusvõimetu Theobald von Bethmann Hollwegi nende soosiku Georg Michaelisega. Kui sakslased tahtsid Antanti läänerindel lüüa, pidid nad võitma lahingud otsustavalt enne seda, kui Ameerika armeed jõuavad Prantsusmaale ja kohanevad sõjatingimustega. Saksamaa tööstus oli jõudnud tootmises maksimumi piirini. USA ühinemine Antandiga tõotas majanduslikke probleeme ainult süvendada. Aeg ei olnud Saksamaa poolel ning raskusi tekitas ka teada asjaolu, et Austria-Ungari püüab sõjast vähegi auväärselt väljuda. Samal ajal teadsid Ludendorff ja Hindenburg, et Prantsuse armee moraal nõrgeneb ja marssal Pétain oli sunnitud vastuhakke äärmise julmusega maha suruma. Kõik see andis sakslastele parima võimaluse Inglise–Prantsuse kaitse läbi murda ja sõda läänes lõpetada.

      Lääneliitlased teadsid seda hästi. Nad tugevdasid sõjajõude Põhja-Prantsusmaal sõjajõu ja tehnikaga, aga ootasid ühtlasi, et Venemaa annab oma panuse idas. Nad saatsid endiselt venelastele raha. Sõjalist varustust toimetati Venemaale üle Vaikse ookeani ja Põhjamere. Venemaa relvajõud olid 1916.–1917. aasta talvel saavutanud märkimisväärset edu kindral Brussilovi kavandatud pealetungis. London, Pariis ja Washington teadsid selgelt, kus tuleb Saksamaa purustada. Nende prioriteet oli läänerinne. Aga selleks pidi Venemaa jätkuvalt Saksamaad idast ohustama. Miljonid vormirõivasse topitud talupojad pidid jääma idarindele ja siduma sadu Saksa diviise.

      Läbi sõja-aastate saatsid lääneliitlased pidevalt Venemaale ametlikke külastajaid teavet koguma ja sõjapingutusteks toetust hankima. Rühm Prantsuse ja Briti sotsialiste jõudis Soome vaksalisse 14. aprillil 1917. Nende hulka kuulusid Marcel Cachin, Ernest Lafont ja Marius Moutet – kaks filosoofiaprofessorit ja advokaat. Britid saatsid kunsttisleri James O’Grady ja torulukksepa Will Thorne’i.46 Ajutine valitsus ja Petrogradi nõukogu võtsid nad soojalt vastu, kuid nende mõju avalikule arvamusele oli tühine. Prantslased otsustasid asja parandada südasuvel, saates kohale lausa relvastusministri Albert Thomas’. Temagi oli sotsialist ning arvati, et seepärast on tal hõlpsam suhelda Venemaa töölisliikumise juhtidega. Ent Thomas käitus liigagi rahvamehena. Tema auks korraldatud banketil sõi ta liha noa otsast, mis venelastele tundus spetsiaalse vastutulekuna.47 Briti sufražett Emmeline Pankhurst jõudis Venemaale umbes samal ajal. Ta hakkas otsekohe kritiseerima Antandi sõjategevuse vastaseid. Ta mõistis hukka sõjavastase parlamendisaadiku Ramsay MacDonaldi, kuna see vaid kopeerivat David Lloyd George’i käitumist Buuri sõja ajal, et võita sel moel odavat populaarsust.48 MacDonald oleks samuti soovinud Venemaad külastada, aga patriootlik meremeeste ametiühing keeldus töötamast laeval, millega ta sõidab.49 Tegelikult poleks ka ajutine valitsus soovinud temasugust külalist. Pankhurst sai hästi läbi Kerenski ja ta abikaasaga, kuid talle ei pööratud rahva seas erilist tähelepanu. Välismaalaste arvamused ei suutnud enam poliitilist olukorda mõjutada.

      Enam-vähem samal ajal saabus president Wilsoni eriesindaja Elihu Root, kes peatus Talvepalees.50 Ameeriklased olid pakkunud ajutisele valitsusele sada miljonit dollarit laenu tingimusel, et seda kasutatakse Ameerika ettevõtete toodangu ostmiseks.51 Pakkumine tehti mais. Oli teinegi nõue: Venemaa pidi sõjaliselt tõestama, et selline abi tuleb talle kasuks. Endine riigisekretär Root oli otsekohene mees. Tema ülesanne oli „Venemaa valitsusega kooskõlastatult välja töötada tõhusad meetodid Venemaa abistamiseks püüetes purustada üleüldist vaenlast”.52 Ta hoiatas ministreid, et Ameerika abi sõltub sellest, kas Venemaa jätkab sõdimist idarindel.53 Ühendriikidesse naastes ülistas ta Kerenskit taevani ja mõistis hukka Ameerika sõjavastased: „Leidub selliseid inimesi, kes tuleks koidikul maha lasta.” Ta väitis, et kõikjal tegutsevad Saksamaa agendid, ning ründas Trotskit ja teisi poliitilisi pagulasi, kes olid naasnud Venemaale ja nüüd teotasid maad, mis oli andnud neile varjupaika.54 Ta soovitas Wilsonil asuda ajutist valitsust toetama. Ta oli veendunud, et Ameerika abiga suudavad venelased kõigest hoolimata anda olulise panuse võitu Saksamaa üle.55

      Londonisse ja Pariisi jõudev teave oli kogu sõja vältel usaldusväärne ning peagi muutus sama heaks Ameerika diplomaatide hangitav teave. 1917. aasta märtsis, vahetult enne Ühendriikide sõttaastumist, sattus Ameerika peakonsul Petrogradis North Winship oma ametiruumidesse Singeri majja minnes keset rahvasumma, kes kahtlustas, et ta võib toetada Saksamaad. Singer kõlas saksapäraselt ja Ameerika valgepeamerikotkas meenutas samuti Saksa kotkast. Winship ei kaotanud närvi ning asus Washingtoni varustama igapäevaste põhjalike ülevaadetega Petrogradi poliitikast. Ta jälgis Petrogradi nõukogu istungeid. Ta selgitas Leninit järgivate „maksimalistide” doktriine ja poliitikat. Ta andis teada kõigi suuremate lehtede kommentaaridest president Wilsoni sõjakuulutusele. Ta kõneles Venemaa armee kesisest olukorrast ja toetuse vähenemisest sõjale rahva seas.56 Tema asjatundlikkus oli suureks abiks David R. Francisele, kes oli 1916. aasta märtsis kuuekümne viie aastasena määratud USA suursaadikuks Venemaal.

      Petrogradi diplomaatilise korpuse dojään oli Suurbritannia suursaadik Sir George Buchanan. Pikka kasvu, alati laitmatult rõivastunud Buchanan ei olnud vaevunud vene keelt ära õppima, ehkki oli saadik olnud juba 1910. aastast. Kui Moskva linn visiidi ajal ta aukodanikuks nimetas ja kingitusi üle anda tahtis, üritati talle tunni aja jooksul selgeks teha venekeelset tänusõna spassibo. Aga kui linnapea talle kuldketi kaela riputas, kostis tema suust ometi za pivo, mis tähendab „õlle eest”.57 Moskva linnaisad teesklesid suuremeelselt, et ei kuulnud seda, ning Buchanan elas oma apsu üle ise sellest aru saamatagi. Ka muidu kõneles ta Venemaal ikka ainult üht keelt, välja arvatud siis, kui otsustas rääkida prantsuse keeles (mida ta valdas hästi, kuigi hääldas britilikult tuimalt). Buchanan püsis ka välismaal Briti kõrgklassi kommete juures.

44

G. A. Hill. Go Spy the Land, lk 77.

45

Samas, lk 78–79.

46

L. de Robien. The Diary of a Diplomat in Russia, lk 33.

47

Samas, lk 41.

48

New York Times, 21. juuni 1917.

49

D. Marquand. Ramsay MacDonald, lk 213, 215.

50

B. Beatty. The Red Heart of Russia, lk 37.

51

New York Times, 17. mai 1917.

52

Samas, 15. juuni 1917.

53

B. Beatty. The Red Heart of Russia, lk 37, 41, 44.

54

New York Times, 16. august 1917.

55

Samas, 18. august 1917.

56

US Consulate – Leningrad [sic!], Dispatches to the Secretary of State. HIA, sõnumid 274, 293, 330, 339.

57

R. H. Bruce Lockhart. Memoirs of a British Agent, Being an Account of the Author’s Early Life in Many Lands and of his Official Mission to Moscow in 1918, lk 153–154 [eesti keeles: Lockhart, Sõja- ja revolutsiooniaegsel Venemaal, lk 193).