Spioonid ja komissarid. Robert Service

ka Punase Risti kolleegi Raymond Robinsi. See ei olnud rõõmus kohtumine. Knox ja Niessel manasid ajutise valitsuse suutmatust. Tunded keesid üle, kui Niessel nimetas Vene sõdureid „argadeks kollasteks koerteks”, mille peale venelased marssisid minema.77 Knox oli tavaliselt sama otsekohene kui Niessel. Ta arvas, et Robins peaks toetama Kornilovi püüdlusi kehtestada sõjaline diktatuur. Ta toonitas Lenini ja Trotski ohtu: „Ma ütlen teile, mida meie niisugustega teeme. Me laseme nad maha.”78 Robins ei jäänud võlgu: „Te teete seda, kui te nad kinni püüate. Aga kõigepealt peate püüdma. Siin on tegu mitme miljoni inimesega. Kindral, mina ei ole sõjaväelane. Aga siin ei ole tegu sõjalise situatsiooniga. Siin on tegu rahvamasside situatsiooniga.”79 Marksistlikku keelepruuki ümber panduna ja kõnekeelest vabastatuna võinuksid need sõnad kõlada Lenini suust. Knoxi ja Robinsi äge mõttevahetus kordus lääneriikide pealinnades, kus valitsused arutasid, kuidas käituda Venemaa suhtes. Kas venelased tuleb jätta oma saatust ise otsustama või tuleks Antandil neid survestada, et nad jätkaksid sõda idarindel?

      4. KIIDULAUL NÕUKOGUDELE

      Enamik Antandi riikide ajalehti toetas pingutusi hoida Venemaad endiselt sõjas. Kuid alati leidus teisitimõtlejaid, eriti Petrogradis töötavate reporterite seas. Neil olid eri põhjused levinud arvamusest kõrvale kalduda. Üks asi siiski ühendas neid: nad olid veendunud, et ajutine valitsus ei ole võimeline sõda pidama. Nende arvates oli Kerenski sisuliselt elav laip. Nad tundsid sügavat meelepaha Vene sõdurite kannatuste pärast, keda sunniti vastu seisma Saksa armeedele, ilma et oleks olnud lootustki operatiivselt edu saavutada. Samuti pöördusid nad poolehoiuga ainsa suurema partei, nimelt enamlaste poole, kes lubasid võtta ette drastilisi samme Venemaa toomiseks sõjast välja. Lääne teisitimõtlejatest said kiidulaulu lauljad enamlastele.

      Neist kõige tulihingelisem oli Arthur Ransome. Tema varasemad ühiskondlikud kontaktid olid piirdunud Londoni raamatukaubanduse maailmaga ja ta ei ilmutanud mingeid sotsialistlikke kalduvusi, enne kui sõitis vabakutselise kirjamehena 1913. aastal Venemaale. Kirjastustes töötamise ajal oli ta ise kirjutama hakanud. „Bohemia in London” („Boheem Londonis”) oli üpris edukas, kuid Oscar Wilde’i elulugu sundis teda tallama kohtuteed, kui Wilde’i endine kallim lord Alfred Douglas andis ta laimamise eest kohtusse. Kohtuasi kurnas Ransome’i tõsiselt, ehkki ta väljus katsumusest võitjana. Enne abiellumist Ivy Walkeriga ja esimese tütre Tabitha sündi oli ta saavutanud vaid mõõdukat edu. Suhted Ivyga kiskusid algusest peale kiiva ja reis Venemaale pakkus talle võimalust pääseda naise õhtuste raevupuhangute käest. Ta omandas kiiresti vene keele ja kirjutas raamatu, mida edaspidi trükiti lakkamatult. See oli „Old Peter’s Russian Tales” („Vana Peetri vene jutud”), mis jutustas ümber rahvajutte ja oli mõeldud lastele, aga mida lugesid sama meelsasti ka täiskasvanud. Sõja puhkedes andis vene keele oskus ja seiklusjanu Ransome’ile võimaluse elukäiku muuta ning temast sai ajalehtede Daily News ja Manchester Guardian korrespondent. Tema huvi sotsialistliku liikumise vastu nii Suurbritannias kui ka Venemaal kasvas üha. Tal oli erakordne anne kuulata tähelepanelikult inimesi, keda ta intervjueeris, ja anda nende mõtted edasi kristallselges proosas.80

      Pärast Romanovite kukutamist otsis Ransome üles vähemlaste ja esseeride juhid. Tema poolehoid sotsialismile päästis nende keelepaelad valla ning nad rääkisid talle asju, mida nad avalikult ei söandanud välja öelda. 1917. aasta hilissuvel ta teadis juba, et Vene armee ei jää enam kauaks kaevikutesse. Kui Asutav Kogu lõpuks kokku tuleb, tekib tohutu surve sõlmida separaatrahu, kui juba varem pole alustatud kõnelusi Keskriikidega.81 Ransome mõtles selle põhjalikult läbi. Ta ei seadnud kahtluse alla Antandi võidu vajadust Saksamaa üle. Ta oli Briti patrioot ja tema enda vend oli surnud sõjas, aga ta ei suutnud näha midagi head selles, kui Venemaad sunnitakse hoidma vägesid idarindel, ehkki need on juba kurnatud ja sisuliselt löödud. Tema järeldused olid Londoni ametlikes ringkondades võrdsed jumalateotusega ning Briti luure hoidis tal kui ohtlikul vabamõtlejal silma peal ja avas kirju, mida ta kirjutas Inglismaale oma abikaasale Ivyle.82 Just siis, kui ta hakkas juba võimudele närvidele käima, andis ta teada soovist tulla Inglismaale puhkama. Argiaskeldused ja Petrogradi kiiresti areneva poliitilise draama pidev jälgimine olid teda kurnanud. Loa saamise järel võttis ta ette ohtliku laevasõidu üle Põhjamere ja jõudis 17. oktoobril Aberdeeni.83

      Ransome rääkis Londonis kõigile, kes teda kuulata võtsid, et Kerenski päevad on loetud. Juba õige pea sai tema ennustus Petrogradis teoks. Ta oli enda peale vihane, et oli mööda lasknud elu suurima võimaluse ajakirjanikuna ning kurnas toimetajaid sooviga lasta end uuesti Venemaale saata. Tema soovidele tuldi vastu: leidus vähe ajakirjanikke, kes oleksid olnud temast paremini valmis Venemaad kajastama.

      Samamoodi, kuigi mitte nii ekstravagantselt ennustas ajutise valitsuse lõppu Briti peakonsul Moskvas. Robert Bruce Lockhart oli näidanud ennast teravapilgulise Venemaa poliitilise elu vaatlejana ning sarnaselt Ransome’iga oli temagi Moskvas kodunenud. Venelastest kontaktisikud andsid talle venepäraselt uue ees- ja isanime, kutsudes teda Roman Romanovitš Lokkartiks.84 Nähtavasti oli tema täielik pärisnimi Robert Hamilton Bruce Lockhart neile liiga kõva pähkel. Lockhart saabus Venemaale 1912. aastal. Šotlasena armastas ta sageli uhkelt toonitada: „Minu soontes ei voola tilkagi inglise verd.” Ta väitis, et on sugulussidemetes Bruce’i, Hamiltoni, Wallace’i ja Douglase ülikusooga ning isegi Auchinlecki Boswellidega. Ta oli sama väsimatu nagu Ransome, üritades muu hulgas edu saavutada kautšukikasvatajana Malaias, kus tema elu muutis ärevaks armusuhe ühe kohaliku printsessiga. Talle meeldis kirjutada luuletusi ja jutte ning ta oleks võinud valida ka ajakirjaniku kutse, kuid selle asemel taotles ta kohta välisministeeriumis ja suutis vaevu läbi saada kutseeksamil. Ta abiellus Jean Turneriga ja võttis naise Venemaale kaasa. Suursaadik Buchanan võttis lootust andva noore diplomaadi oma hõlma alla, ehkki Lockharti poliitilised vaated olid Briti mõttes tsentrist omajagu pahemal.85

      Abikaasa ringitõmbamisest sügavalt haavunud Jean sõitis Suurbritanniasse tagasi. Mees pidas naise ärasõitu loaks oma ihadele voli anda. Olles pummeldanud mustlaslaagris linna serval Strelnajas, veetis ta palju öid sealsamas maapinnal magades. Koos sõbra Aleister Crowleyga sukeldus ta okultismi.86 Kuid ta ei olnud ka täiesti mõttetu mees. Ta luges Tolstoi „Sõda ja rahu” originaalis. Ta süüvis vene luulesse ja käis pidevalt teatris. Ta oli noor ja heas vormis: kohe Moskvasse saabudes mängis ta päris korralikult jalgpalli Vene meeskonna eest. Ta oli väga enese- ja sihikindel. Ning oma Moskvas veedetud aja jooksul tutvus ta sõjajalal Venemaa avaliku arvamuse kõigi tahkudega.

      aasta sügisel poleks ei Buchanan ega Lockhart teinud panust ajutise valitsuse püsimisele või Vene armee võimele sõda jätkata. Kuid Lockhart polnud enam Moskvas, kui enamlased võimu haarasid. Tema eemaloleku põhjus polnud nii plekitu kui Ransome’il. Lockharti olid kogu elu ligi tõmmanud neurootilised kõrgklassi naised, kes olid valmis trotsima konventsioone. Venemaa kõrgkihis leidus neid ohtralt ja üsna pea oligi noorel šotlasel käsil keelatud armuafäär ühe Moskva nimeka suguvõsa kauni esindajaga. Sellest teada saades sõnas suursaadik Buchanan Lockhartile, et saatkond ei saa endale lubada niisugust skandaali sõjaliitlase juures. Lahenduseks oli Lockharti saatmine tagasi Londonisse, tuues ettekäändeks terviseprobleemid. Lockhart läks Venemaal arsti juurde, kes diagnoosis tal aneemilise kurnatuse.87 Tuleb küll lisada, et Buchanan polnud silmakirjatsemises kuigi hea meister. Kokkulepitud loo juures püsimise asemel sõnas ta suursaadik Joseph Noulensile segadusse ajavalt, et Lockhart oli lahkunud tema soovituste vastaselt.88

      Venemaale jäi üks britt, kes hea meelega näinuks Kerenski asemel võimul pahemtsentristlikke jõude. See oli Manchester Guardiani korrespondent Morgan Philips Price. Kogu sõja kestel oli ta kritiseerinud kõigi sõdivate poolte motiive, kartmata enda avaliku maine pärast. Philips Price oli pärit maa lääneosa jõukast

77

W. Hard. Raymond Robins’ Own Story, lk 49–50.

78

Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, lk 790.

79

W. Hard. Raymond Robins’ Own Story, lk 52.

80

R. Chambers. The Last Englishman: The Double Life of Arthur Ransome, lk 72–82.

81

MI5g1, S.F. 39/9/150 [?], väljavõte A. Ransome’i kirjast abikaasa Ivyle, 1. juulil 1917.

82

Samas.

83

R. Chambers. The Last Englishman, lk 166.

84

Svidetelstvo, 7. august 1917. HIA, Robert Hamilton Bruce Lockhart Papers, folder: Robin Bruce Lockhart, „2 Reilly: Documentary Material”, folder 2.

85

R. H. Bruce Lockhart. Memoirs of a British Agent, Being an Account of the Author’s Early Life in Many Lands and of his Official Mission to Moscow in 1918, lk 122 [eesti keeles: Lockhart, Sõja- ja revolutsiooniaegsel Venemaal, lk 19–20].

86

W. F. Ryan. The Great Beast in Russia: Aleister Crowley’s Theatrical Tour in 1913 and his Beastly Writings on Russia. – A. McMillin (ed.). Symbolism and After: Essays on Russian Poetry in Honour of Georgette Donchin, lk 155.

87

Svidetelstvo, 7. august 1917. HIA, Robert Hamilton Bruce Lockhart Papers, folder: Robin Bruce Lockhart, „2 Reilly: Documentary Material”, folder 2.

88

J. Noulens. Mon ambassade en Russie Soviétique, 1917–1919, II kd, lk 115.