Spioonid ja komissarid. Robert Service

sotsialistide konverentsil Stockholmis, kus just see teema oli peamine. Samal ajal koostas Kerenski aga plaani alustada rinde lõunaosas Austria-Ungari vägede vastu pealetungi.

      Niisugune algatus meeldis Antandile. See ei meeldinud aga Leninile ja Trotskile, kes nägid selles tõestust, et koalitsioon on just nii agressiivne, nagu nad olid algusest peale väitnud. Enamlased kasutasid ära rahva rahulolematust ja kutsusid üles korraldama Petrogradis relvastatud meeleavalduse valitsuse poliitika vastu. See pidi langema kokku esimese ülevenemaalise nõukogude kongressiga juuni keskel. Kahtlustades, et enamlased kavatsevad Lvovi valitsuse kukutada, otsustasid vähemlased ja esseerid korraldada kesklinnas enda relvastamata meeleavalduse. Nõukogude kongressil olid nad enamuses, aga kui nad väitsid, et ükski partei ei taha Venemaal võimu haarata, hõikas Lenin saalist: „On selline partei!” Enamlaste keskkomitee, olles kindel toetuse kasvamises, organiseeris veel ühe meeleavalduse. Kroonlinna mereväegarnison, kus andsid tooni tugevalt valitsusvastased meeleolud, lubas seilata relvastatult pealinna. Lenin otsustas just sel hetkel mõne päeva maal puhata. See oli teeseldud ükskõiksus. Anatoli Lunatšarski, üks Trotski poolehoidjaid, kes peagi ühines enamlastega, möönis hiljem, et meeleavaldus pidi katsetama sotsialistliku ülestõusu võimalust.

      Ajutist valitsust halvasid sisemised vaidlused. Vähemlaste ja esseeride ministrid pooldasid Ukrainale autonoomia andmist ja olid valmis tunnustama Keskraadat, seni veel mitteametlikult valitud esinduskogu, milles oli esindatud enamik Ukraina organisatsioone, ametliku võimuesindajana Kiievis. Kadetid seisid sellele vastu, nähes selles esimest sammu paljurahvuselise riigi lagunemises. Nad lahkusid valitsusest, kui Lvov asus sotsialistide poolele. Kuid järelejäänud valitsus püsis kindlalt. Petrogradi ustavad väeosad saadeti enamlaste meeleavaldust laiali ajama. Kümned tsiviilisikud said surma. Siseminister kasutas võimalust enamlaste mõju vähendamiseks pealinnas ja avaliku arvamuse suunamiseks, lastes avaldada dokumendid, mis osutasid sellele, et enamlasi rahastab salaja Saksamaa. Anti välja Lenini vahistamiskäsk.

      Lenin põgenes turvalisse Soome, Trotski aga kuulutas uhkelt, et toetab enamlasi, ja võeti vahi alla. Ülejäänud enamlaste juhid Petrogradis läksid põranda alla ootama, kuni poliitiline torm vaibub.

      Rasked olud olid Lvovi energiast täiesti tühjaks imenud ning kuna ta ei näinud enam perspektiivi edasi ametis olla, andis ta peaministri koha üle Kerenskile, kel kulus mitu nädalat uue valitsuse kokkusaamiseks. Juunikuine pealetung lõppes katastroofiga ja Keskriikide väed tungisid sügavale Ukrainasse. Garnisonides ja kaevikuis olijaid valdas sõjaväsimus. Venemaa linnade varustamine toiduainetega kahanes. Konfliktid tehastes ja kaevandustes ägenesid, kui omanikud tõrkusid täitmast nõudmisi palka tõsta. Korrakaitse oli armetus seisus, garnisonid aga kuuletusid vaid enda lähimale nõukogule. Talupojad hakkasid tasuta kasutama mõisnike karja- ja metsamaid ning oli selge, et algamas on suur maade ülevõtmine. Tsaaririigi kaugematel äärealadel kasvas rahutus ja sedamööda, kuidas süvenes majanduskriis, hakkasid kohalikud võimuorganid Petrogradi eirama ja omapäi korraldusi jagama. Lvovi valitsusse kuulunud sotsialistidest ministrid astusid tagasi, et tugevdada vähemlaste ja esseeride positsioone Petrogradi nõukogus. Kerenski käes oli kõrgeim võim, aga ta oli poliitiliselt isoleeritud. Tema kõneoskused ei avaldanud enam endist mõju. Suutlikkus tagada ajutise valitsuse määruste elluviimine vähenes.

      Kerenskil oli õige vähe võimalusi toetusbaasi laiendada. 25. augustil avas ta riikliku nõupidamise, kuhu olid kutsutud kõik enamlastevastased jõud alates kadettidest kuni vähemlaste ja esseerideni. Ta soovis näidata, et Venemaa poliitikud suudavad ka sõja ajal asjalikult reageerida rahva vajadustele. Ta kõneles seal säravalt ja teatraalselt nagu varemgi ning naisaustajad juubeldasid, kui ta kõnepuldist lahkus.

      Ent kõik panid tähele, et liberaalid ja paremtsentristlike rühmitiste esindajad tervitasid marulise toetusega ülemjuhatajat Lavr Kornilovit. Kerenski kinnitas Kornilovile, et soovib endiselt tugevdada idarinnet ja vaigistada pealinna nõukogu protestid. Kornilov oli nõus saatma rindelt usaldusväärseid väeosi Petrogradi rahutusi maha suruma. Kui rongid hakkasid pealinna suunas liikuma, muutis Kerenski meelt, peljates, et Kornilov sepitseb midagi tema enda vastu. Ta andis Kornilovile korralduse väed tagasi tõmmata. See ajas viimase meeleheitele ja ta arvas nüüd, et Kerenskil puudub julgus riigi huvides tegutseda. Olukorra ajasid veel segasemaks Kerenski sõjalise nõuniku Boriss Savinkovi vastuolulised aruanded. Liikumine Petrogradi poole jätkus ja sellest kasvas välja mäss. Kerenski pöördus paanikas vähemlaste ja esseeride poole, paludes neil keelitada Kornilovi väge ülema korraldusi eirama. Sellega ühinesid ka enamlased ning mäss varises kokku. Kornilov võeti vahi alla. Kerenski sai siit nukra õppetunni. Olles tähele pannud, et kadetid asetasid lootuse Kornilovile kui Venemaa päästjale, kutsus ta septembri lõpus kokku demokraatliku nõupidamise, kust jäeti kõrvale kõik liberaalid, kes ei olnud toetanud ajutist valitsust. Kerenski pidas seda ainsaks võimaluseks saavutada laiade rahvamasside poolehoidu.

      Tööliste seas püsis tugev viha Romanovite vastu ning Kerenski muretses, et olukord võib väljuda kontrolli alt. Tema esimene mõte oli tuua endine keiser kohtu ette ja kui ta leitakse süüdi olevat, saata Nikolai Inglismaale tädipoeg George V juurde. Kuid raskustega silmitsi seisev ajutine valitsus ei pannudki paika sihikindlat käitumist endise valitseja suhtes. Nikolai, tema abikaasa Aleksandra ja ülejäänud Romanovite suguvõsa liikmete tegevuse uurimiseks loodi komisjon. Avalik meelepaha Romanovite suhtes ajendas ajutist valitsust küsima, kas Suurbritannia oleks valmis Romanovitele varjupaika andma. Valitsuse esimeses koosseisus kohtuministrina töötanud Kerenski oli sõitnud endise tsaari Nikolai juurde Tsarskoje Selosse ja andnud talle edasi Windsori valitsejasoo tervitused, kuid ohutuse huvides pandi endine valitsejapere koduaresti. Lloyd George’il vastuväiteid polnud, kuid George V oli mures, et ekstsaari saabumine Inglismaale muudab Windsori suguvõsa ebapopulaarseks.36 Briti võimud vastasid eitavalt. Ajutine valitsus pidas selles osas protokollimata istungi ja otsustas saata Romanovid Siberisse Tobolskisse. Selle peamine eelis oli kaugus kõigist olulistest keskustest. Tobolskis anti nende käsutusse kunagine kubernerihoone. Nikolai sõnas Kerenskile: „Ma ei tunne muret. Ma usaldan teid.” Sõitu hoiti salajas ja kuigi kindlameelsemad monarhistid üritasid pääseda tema juurde Tobolskisse, ei võetud ette ühtegi tõsisemat katset teda vabastada.37

      Ülejäänud ajutise valitsuse sammud andsid veel vähem tulemusi. Töösturid ootasid meeleheitlikult korra taastamist tehastes. Paljud lõpetasid tegutsemise ja toimetasid raha välismaale. Üsna vähesed mõisnikud julgesid jääda oma mõisa. Pankurid keskendusid senise vara säilitamisele ja lõpetasid laenamise tööstusettevõtetele. Linnamajandus varises kokku, mis avaldas mõju kõigile ühiskondlikele kihtidele. Poepidajad hoidsid uksed pigem kinni. Tööpuudus kasvas linnades kiiresti massiliseks. Kui varem olid töölised nõudnud suuremat palka ja paremaid tingimusi, siis nüüd sai oluliseks hoida ettevõtted töös ja töökohad alles. Kerenski tõstis põllumajandustoodete hindu, et meelitada talupoegi toodangut riigile müüma. Häid tulemusi see ei andnud. Talupojad kurtsid, et neile makstakse rublades, mille eest ei saanud sugugi osta taludele vajalikku varustust, sest seda lihtsalt polnud. Tuli seada valmis relvastatud salgad, mis pidid suunduma maale, et toita linnu ja rinnet. Samal ajal saabus ärevaid teateid rindelt, kus mehi deserteerus aina enam. Vene armee distsipliin lagunes kiiresti. Riik kui selline lakkas õieti olemast – Venemaa oli põlvili.

      Kokkuvarisemisest võitsid enamlased. Nad tegutsesid aina enam avalikult, kuigi polnud õigupoolest kunagi Petrogradis ja Moskvas päris pildilt kadunudki. Trotski vabastati vanglast ja ta asus taas kihutustööd tegema, süüdistades kõigis Venemaa õnnetustes ajutist valitsust. Helsingi lähedal redutav Lenin kuulutas, et Kornilovi afäär tõestas, et alternatiive on ainult kaks: sõjaline diktatuur või sotsialistlik revolutsioon. Enamlased võtsid demokraatlikust nõupidamisest osa ainult selleks, et välja öelda oma seisukohad Kerenski vastu, pärast mida nad lahkusid.

      Lenin ei tundnud sellest siiski täit rõõmu, vaid arvas, et enamlased lasevad end kõrvale kallutada ülestõusu organiseerimiselt. Ta laskis oma redupaigas kirjutatud artiklid Petrogradi toimetada. Ta näägutas kaaslaste kallal ja õhutas neid valitsust kukutama – ning sai aina selgemaks, et ta võib oma strateegias toetuda äsja enamlaste kilda astunud Trotskile. Keskkomitee ei soostunud küll alati Lenini mõtetega, aga nad ka ei eiranud teda

36

Vt K. Rose. King George V, lk 211–215.

37

A. F. Kerenski tunnistus N. A. Sokolovi juurdluses, Pariis, 14.–20. august 1920, l 105–109. GARF säilik (otsene kohaviide puudub), Volkogonov Papers, filmirull 15.