Spioonid ja komissarid. Robert Service

kandidaat, kes aga tõrjuti eemale ägeda vastuseisu tõttu sõjale. Seejärel ühines Philips Price sõjavastase Demokraatliku Kontrolli Liiduga. Ta kirjutas maniakaalse kiirusega raamatu „The Diplomatic History of the War” („Sõja diplomaatiline ajalugu”), mis ilmus kõigest mõni nädal pärast vaenutegevuse puhkemist. Ta kurtis diplomaatia läbikukkumise tragöödia üle: „Ent sõja puhkemise ajal valitses mõistlik lootus, et Austrias ja Venemaal on pääsenud võimule liberaalsed poliitilised jõud.”89 Peagi jäi ta silma Manchester Guardiani peatoimetajale C. P. Scottile ja suundus reporterina Venemaale. Ta oli üks esimesi, kes hoiatas Kerenski relvajõudude kehva olukorra eest ja väitis, et Antant peaks kaaluma koostööd teiste Venemaa poliitiliste jõududega.

      Philips Price sõbrunes kiiresti Ameerika ajakirjanikega, kes mõtlesid temaga samamoodi. Neid oli Petrogradi kogunenud üpris palju, teiste seas John Reed, Louise Bryant, Bessie Beatty ja Albert Rhys Williams. Erinevalt Philips Price’ist ja Ransome’ist töötasid nad valdavalt kohalike ajalehtede juures ega suutnud veel märkimisväärselt mõjutada USA avalikku debatti sõja asjus. Keegi neist ei kirjutanud mõnda Washingtoni või New Yorgi ajalehte. Kuid nad kompenseerisid seda oma energia ja algatusvõimega. Neil oli kindel soov vastustada Wilsoni administratsiooni sidet ajutise valitsusega.

      aastal abiellunud John Reed ja Louise Bryant olid USA radikaalsetes ringkondades tuntud. Reed oli olnud alati kehva tervisega ja lapsena kannatanud vaesust. Tema elus andsid tooni emotsioonid ja taip. Ta isa oli progressiivse partei tuline poolehoidja, kes oli koos Lincoln Steffensiga paljastanud Oregoni maapettuse vandenõu. Kui pere elujärg paranes, läks Reed erakooli ja hiljem Harvardi. Kolledži lõpetamise järel asus ta tööle ajakirjanikuna ja kajastas sõda Euroopas enne Ameerika sõttaastumist.90 Ta suhtus terava vaenulikkusega president Wilsoni otsusesse viia Ühendriigid sõtta ning esines koos isa sõbra Steffensiga kaitse tunnistajana New Yorgis juulis peetud kohtuprotsessil anarhistidest sõjavastaste protestijate ja vene-juudi sisserändajate Emma Goldmani ja ta elukaaslase Alexander Berkmani üle.91 Reed kritiseeris USA Kongressis arutatud eelnõu, mille kohaselt oleks saanud karistada sellise kõne või kirjutise eest, mis õhutab rahulolematust Ameerika relvajõudude suhtes.92 USA riigidepartemang muutus mõistetavalt närviliseks Reedi otsuse peale asuda tööle Venemaal, sest oli ilmne, et ta võib tekitada probleeme suhetes Venemaa ja Kerenski valitsusega. Enne reisidokumentide kättesaamist pidid härra ja proua Reed tõotama, et ei tee Venemaal mingit propagandat.93

      Sellest ei piisanud Briti võimude rahustamiseks. Augustis peeti laev, millega Reed ja Bryant sõitsid, Nova Scotias Halifaxis kinni, nagu varem oli peetud Trotski laev. Neil kulus nädal aega, enne kui nad said loa edasi sõita. Samasugust viivitust pidid nad taluma Haparandas „Venemaa” Soome piiril. Reed ja Bryant olid enda kohtlemise pärast äärmiselt solvunud. Alles hiljem suutis Bryant lohutust leida mõttes, et ühel reisijal, kes oli koos nendega New Yorgist teele asunud, kulus Venemaale jõudmiseks veel viis kuud kauem.94

      Nad saabusid sihtkohta 1917. aasta septembris ja võisid vahetult kogeda Venemaa revolutsioonilist poliitikaelu. Oli Kornilovi mässu aeg.95 Reed ei olnud varem Venemaal viibinud, aga Bryantile oli see juba teine kord.96 Tema isa oli Pennsylvania kaevur, kes oli tööotsingul suundunud läände. Ehkki naine suutis astuda Oregoni ülikooli ja leida tööd ajakirjanikuna, sundis rahaline olukord teda töötama ka hispaaniakeelsete laste õpetajana Californias Salinases. Ülikooli lõputöö tegi ta sõjast Oregoni indiaanlaste vastu ja Californias toetas ta võitlust põlisrahvaste õiguste eest. Samuti oli ta sufražett, kes suhtles sõjakate anarhistidega. Tema esimene abielu jooksis kiiresti karile ning pärast Reedi kohtamist Oregonis suundus ta koos mehega idarannikule. 1917. aastal tegi ta kaastööd korraga kuukirjale Metropolitan Magazine ja ajalehele Philadelphia Public Ledger.97 Bryant ei teadnud sõjast ja rahvusvahelistest suhetest nii palju kui tema mees, aga ta suhtus sama kriitiliselt Woodrow Wilsonisse ja soovis anda oma panuse sellesse, et USA ei sekkuks suurde sõtta. Sarnaselt abikaasaga kasutas ta kirjatükkides jõulist väljendusviisi ja pidas kinni tähtaegadest.

      Ameeriklaste sekka kuulusid veel Albert Rhys Williams ja Bessie Beatty. Sotsialistliku partei liige Rhys Williams töötas Venemaal ajalehe New York Evening Post korrespondendina. Ohios sündinud mees oli olnud kongregatsionalistide vaimulik, kes võttis puhkust, et sõita kirjutama Euroopas käivast sõjast.98 Walesi päritolu tõttu peeti teda Belgias Briti spiooniks ja Saksamaa okupatsioonivõimud pidasid teda mõnda aega kinni. Sellest kogemusest sündis 1917. aastal ilmunud raamat „In the Claws of the German Eagle” („Saksa kotka küünte vahel”). Raamatu ilmumise ajal oli ta juba Petrogradis, kus teda köitsid kohe Venemaa pahemäärmuslikud, Kerenski kukutamist taotlevad sotsialistid. Bessie Beattyle meeldis ta esimesest pilgust: „Ta oli selgelt ameeriklaslik, pikka kasvu, armsa tõsise näoga, imeilusa võluva naeratusega.”99 Beatty ise oli hulljulge radikaal. Ta käis Los Angeleses Occidentali kolledžis, aga ei lõpetanud seda. Ajakirjandusse minnes kajastas ta 1912. aasta Nevada kaevurite streiki ja kirjutas võikaid artikleid prostitutsioonist. Sündmused Venemaal pärast monarhia kukutamist erutasid teda. Ta loobus ajakirja McCall’s Magazine toimetajaametist ning asus aprillis San Franciscost üle Vaikse ookeani teele Petrogradi. Kohale jõudis ta juuni algul.100

      Viimane Venemaal viibivatest Lääne teisitimõtlejatest oli Prantsuse sõjaväeatašee Jacques Sadoul, kes saabus Venemaa pealinna 1. oktoobril 1917. Ta saadeti sinna relvastusministri Albert Thomas’ soovitusel ja pidi täitma poliitilise vaatleja ülesandeid. Üks inimene, kes nägi teda kolm aastat hiljem, kirjeldas teda kui meest „Chaplini vuntside ja ümara peaga, teraste, kuid rahulike silmadega ja riides nagu väga lugupeetav kauplusetööline”.101 Kuid 1917. aastal kandis ta sõjaväevormi. Ta jõudis ruttu järeldusele, et enamik venelasi ei taha mingi hinna eest enam sõdida ning peagi sõlmitakse Keskriikidega separaatrahu. Ta andis suursaadik Noulensile teada oma radikaalsetest sotsialistlikest vaadetest ja paistis enamiku diplomaatide seas välja nagu valge vares.102 Sadoul oli mõneti üpris ekstsentriline. Ta õppis õigusteadust ja kirjutas doktoriväitekirja maksuseaduste kohta.103 Ta oli töötanud ühe Ameerika ärimehe juures, kellele kuulus rantšo Montanas ja kullakaevandus Wyomingis. Vabal ajal armastas ta ratsutada Kaljumäestikus. Seejärel pöördus ta tagasi Pariisi, kus töötas apellatsioonikohtus. Ta oli läbematu ja edasipüüdlik ning sai tuntuks sellega, et tal õnnestus teha pikki intervjuusid president Theodore Rooseveltiga.104 Sõda tõukas teda Prantsusmaa kõrgkihist eemale. Ta uskus, et läänerindel ei paista sõjale lõppu. Sadoul otsis hingerahu ja ta leidis selle Venemaal ja enamluses.

      Seda Venemaal ajutiselt viibivate välismaalaste rühma eristas teistest sihikindlus, millega nad otsisid muid teabeallikaid kui ajutine valitsus ja selle toetajad. Nad võtsid kiiresti ühendust enamlastega. Trotski andis 17. oktoobril 1917 Reedile tund aega kestnud intervjuu, milles kõneles kavandatavast proletariaadi diktatuurist. Peamiselt kirjeldas ta Venemaa kodanluse jubedust. Trotski sõnul oli ajutine valitsus täiesti jõuetu ja kadetid üritasid läbi viia „sõjakat kontrrevolutsiooni”, samal ajal kui vähemlased ja esseerid arvasid naiivselt, et neil on mingisugune liit keskklassiga. Ta kutsus üles looma „Euroopa föderatiivset vabariiki”. Ta jättis täpsustamata, milline saab olema proletariaadi diktatuur. Üks tema poolehoidjaid oli aga V. Volodarski, kelle arvates see diktatuur pidi olema „leebe valitsus, mis arvestab rahva tahtega ja annab ohjad kohalike jõudude kätte”.105

      Ameerika korrespondendid kihutasid lugude jahil mööda Petrogradi, sageli ka koos. Reed ja Bryant liikusid sageli koos Bessie Beattyga, üritades ühiselt mõista ümberringi

89

M. Philips Price (ed.). The Diplomatic History of War, lk 46.

90

J. Reed. Almost Thirty. – New Republic 1936, aprill, lk 267–270.

91

Washington Post, 4. juuli 1917.

92

Samas, 13. aprill 1917.

93

Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, Sixty-Fifth Congress, Third Session and Thereafter Pursuant to Senate Resolution 439 and 469 – February 11, 1919 to March 10, 1919, lk 467.

94

L. Bryant. Six Red Months in Russia, lk 19–20.

95

Samas, lk 24–25.

96

Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, lk 563.

97

Samas, lk 476.

98

Samas, lk 604.

99

B. Beatty. The Red Heart of Russia, lk 132.

100

Samas, lk 693–694.

101

J. S. Clarke. Pen Portraits of Russia under the „Red Terror”, lk 165–166.

102

J. Sadoul. Notes sur la révolution bolchévique, octobre 1917 – janvier 1919, lk 37–41 (kiri A. Thomas’le 2. / 15. oktoobril 1917); J. Noulens. Mon ambassade en Russie Soviétique, 1917–1919, I kd, lk 83; A. Dunois, sissejuhatuse mustand J. Sadouli kirjavahetuse publikatsioonile, dateeritud maiga 1941, l 2. HIA, Jacques Sadoul Papers.

103

J. Sadoul. La Condition des agents consulaires et diplomatiques au point de cue fiscal: thèse pour le doctorat. Librairie Générale de Droit et de Jurisprudence. Pariis, 1908.

104

A. Dunois, sissejuhatuse mustand J. Sadouli kirjavahetuse publikatsioonile, dateeritud maiga 1941, l 2. HIA, Jacques Sadoul Papers.

105

J. Reed. Red Russia, 1. rmt, lk 10. Vt ka J. Reed. Ten Days that Shook the World (1960), lk 78–79 [eesti keeles: Reed, 10 päeva, mis vapustasid maailma, lk 70–72].