Spioonid ja komissarid. Robert Service

välisminister oli Pavel Miljukov ja sõjaminister Aleksandr Gutškov. Enamik valitsuse liikmeid olid liberaalid, ainult Gutškov esindas mõõdukaid konservatiive. Pahempoolsete seast oli vaid üks minister. See oli noor advokaat, sotsialist-revolutsionäär ehk esseer Aleksandr Kerenski, kellest sai kohtuminister.

      Petrogradi nõukogu, milles andsid tooni vähemlased ja esseerid, kiitis asja heaks. Vähemlased kujutasid endast marksiste, kelle lõppeesmärk oli sotsialistlik revolutsioon, kuid nad uskusid, et Venemaa ei ole veel saavutanud sotsialismiks vajalikku arengutaset, ega tahtnud sugugi võtta enda kanda riigi valitsemise koormat sõja ajal. Sotsialistidrevolutsionäärid nägid enda toetajatena rohkem talupoegi kui töölisi. Aga ka neid oli mõjutanud marksism ja nad olid paljuski vähemlastega ühel meelel. Üheskoos oleks kaks sotsialistlikku organisatsiooni suutnud Venemaa pealinnas kergesti võimu haarata. Selle asemel kiitsid nad hoopis heaks Lvovi valitsuse tingimusel, et ta mõistab hukka Nikolai II ekspansionistlikud kavad ja peab ainult kaitsesõda. Samuti nõudsid nad tervet rida sotsiaalseid reforme. Lvov oli nõus. Ta mõistis, et ilma Petrogradi nõukogu heakskiiduta jääb ajutise valitsuse eluiga lühikeseks. Nii sai alguse raskustega toimiv niinimetatud kaksikvõim.

      Pariisi ja Londoni ajakirjandus hoidus esialgu juhtunust teatamast. Keskriikidega – Saksamaa, Austria-Ungari, Osmanite riik ja Bulgaaria – peetava sõja saatus oli noateral ning Prantsusmaa ja Suurbritannia ei soovinud teha midagi, mis võinuks kahjustada Venemaa võitlusvõimet. Venelased koos prantslaste ja brittidega olid moodustanud Antandi, mis asus Serbia tülis Austria-Ungariga 1914. aasta keskel esimese poolele. Antandiga, keda mõnikord ka lihtsalt liitlasteks kutsutakse, olid ühinenud Jaapan, Itaalia ja veel mõni riik. Läbi Euroopa jooksis kaks pikka rindejoont: läänerinne ja idarinne. Algul oli sõjas edukas Saksamaa, kes suutis tungida Põhja-Prantsusmaale ja Venemaa võimu all olevasse Poolasse. Kuid peagi muutus suur sõda kaevikusõjaks, rindejoon stabiliseerus ning ei Keskriigid ega Antant suutnud välja mõelda midagi murrangulist, enne kui 1916. aasta detsembris tõi kindral Aleksei Brussilovi paindlik jõudude kasutamine kaasa Vene vägede edasitungi. Läänerindel sõdimisest kurnatud prantslased ja britid olid Venemaa sõjalisest saavutusest vaimustuses, mistõttu siis, kui saabusid telegrammid poliitilistest rahutustest Petrogradis, üritasid Pariis ja London vältida isegi võimalust, et neid saaks kuidagi sekkumises süüdistada. Alles 19. märtsil 1917, kui ajutine valitsus oli juba mitu päeva ametis, andis ajakirjandus teada, et Nikolai II on troonist loobunud.1

      Seda, mis Venemaal juhtus, oli ennustatud juba aastaid, kuid ainult vähesed revolutsionääridest pagulased olid osanud oodata, et tsaarirežiimi viimased hetked mööduvad nii rahulikult. Londonis elunev pahempoolne vähemlane Ivan Maiski kihutas ühe kaaspagulase juurest teise juurde ja õnnitles isegi hämmastunud möödakäijaid. Seltsimeeste seas kerkis võitlushüüd: „Venemaale!”2 Pagulane oli ka Maksim Litvinov, kes helistas kohe abikaasale Ivyle, kes viibis pärast poja Miša sündi Golders Greeni haiglas. Litvinov kuulus Vene marksistide enamlikku fraktsiooni, mida juhtis Lenin ja kus peeti vähemlasi häbiväärselt mõõdukaks. Ta ei olnud sugugi tugitoolirevolutsionäär: ta oli aidanud pesta raha, mille enamlased varastasid 1907. aastal sensatsioonilises Tiflisi (Thbilisi) pangaröövis. Ivy oli sarnaselt Maksimiga vaimustuses: „Kallis, see tähendab, et me pole enam põgenikud.”3 Litvinov oli nii elevil, et püüdis isegi ajada habet hambapastaga ning hakata end vannis pesema, ilma et oleks vett lahti keeranud. Ta oli oodanud revolutsiooni kogu oma teadliku elu. Nüüd oli see käes ja ta käed värisesid erutusest, kui ta ajalehti lugeda püüdis.4 Vene marksistide koloonia kogunes olukorda arutama: „[Nad] hakkasid tundma tungi saada iga päev üksteise juures kokku, kõnelda, hüüelda, arvamust avaldada, üksteisele näkku vaadata, ning nende naised, kes ei soovinud sõnakestki kaotada, pistsid toidunõud külma ahju, läbemata neid isegi nõudepesukaussi viia.”5 Väike Vene poliitiliste pagulaste maailm kihises ja kahises.

      Litvinov tundis, et peab midagi tegema, ükspuha, mida Venemaa revolutsiooni heaks. Ta oli lausa masenduses: Petrogradis kees poliitika täie auruga, tema aga oli tuhandete kilomeetrite kaugusel Londonis. Enamlasena pidas ta sõda imperialistlikuks konfliktiks kahe ahnete kapitalistide koalitsiooni vahel. Enamik vähemlasi ja esseere arvas samamoodi. Kuid ükski Venemaa sotsialistlik organisatsioon, isegi mitte enamlased, ei olnud veel paika pannud, kuidas sõda lõpetada – kulus veel kuid, enne kui selles asjas saabus mõningane selgus.

      Tegevusinnust pakatav Litvinov kohtus Briti sotsialistidega, kes seisid samuti sõja vastu. Leiboristist sõjavastane parlamendisaadik Ramsay MacDonald võttis nad vastu alamkoja ruumides. MacDonald mõistagi ei jaganud Briti valitsuse lootust, et Romanovite langemine suurendab venelaste võitlusvõimet idarindel. Ta ennustas lausa vastupidist.6 Aga ehkki ta oli viisakas, valmistas ta Litvinovile pettumuse, mainimata sõnagagi, mida „ta kavatseb revolutsiooni osas ette võtta”.7 Järgmisel päeval helistas Litvinov Venemaa saatkonda Cheshami majas, kus talle vastas asjur Konstantin Nabokov. Ta küsis, miks pole saatkonnas ikka veel maha võetud keisripere portreid.8 Litvinov nautis vana režiimi ametnike mõnitamist. Nabokov pidas vastu ja käitus väärikalt. Ta ei olnud kunagi varjanud sümpaatiat Vene liberaalide vastu ning lootis võita Lvovi ja uue valitsuse usalduse. Ajutine valitsus määras ent Londoni saadikuks endise välisministri Sergei Sazonovi.9 Aga et Sazonovit kohale ei ilmunud, juhtis Nabokov saatkonna tööd edasi.

      märtsil tähistasid leiboristid revolutsioonilisi sündmusi Albert Hallis. Kohal oli kümme tuhat inimest, peakõneleja oli Ramsay MacDonald. Teiste seas pääses kõnepulti Israel Zangwill, kes kõneles Londonis East Endis elavate Venemaa juudi pagulaste nimel. Kohaletulnud järgisid vene kommet ning paljastasid pea ja vaikisid minuti, austades „loendamatuid ohvreid, mida Vene rahvas on pidanud kandma oma vabaduse nimel”.10 See oli sündmus, mis sööbis kõigi mällu. Romanovid olid kadunud, Venemaal valitses vabadus. Kõneldi venelaste ja brittide vendlusest, mida ei tumesta enam despootlik tsaarivõim.

      Enamik Kesk- ja Lääne-Euroopa revolutsionääridest pagulasi kibeles Venemaale naasma. Ainuke võimalik tee kulges üle Põhjamere kas Arhangelskisse ja sealt rongiga mis tahes Venemaa linna või Skandinaaviasse ja sealt pika rongisõiduga läbi Põhja-Rootsi ja Soome Petrogradi.11 Briti merevägi oli suutnud sõja ajaks sulgeda Saksamaa suure laevastiku Kieli ja Wilhelmshaveni sadamasse. Seetõttu sõltus sõit Rootsi või Norrasse mujalt Euroopast brittide suvast, nii et isegi Prantsusmaa valitsus küsis neilt luba, enne kui laevu itta saata. Niisiis pidid suured Vene revolutsionääride kolooniad Pariisis, Genfis ja Zürichis sõitma üle La Manche’i, kui nad soovisid kodumaale jõuda. Londonist sai nüüd esimest korda suurim Vene poliitiliste pagulaste keskus.12 Neid vaimustas võimalus sõita Skandinaaviasse ning Prantsusmaa sadamatest Doverisse suunduvad reisilaevad olid täis slaavlasi. Pariisis tegutseva venekeelse marksistliku ja sõjavastase ajalehe Naše Slovo toimetus lahkus peaaegu täies koosseisus, sama juhtus Šveitsis ilmuvate revolutsiooniliste pagulaste väljaannetega. Koht, kus arvamust kujundada, oli Petrograd. Ainult see läks arvesse ning nagu teada, avaldavad pagulaste mõistusele emotsioonid alati tohutut survet.

      Nad teadsid, et reis on ohtlik. Briti merevägi suutis küll Saksamaa pealveelaevastiku sadamates konutama sundida, kuid allveelaevad ohustasid ometi pidevalt laevaliiklust. Neile oli antud luba uputada kõiki Antandi riikide laevu, nii sõja- kui tsiviilaluseid. 1916. aastal paigaldas allveelaev miini, millel uppus laev, mis viis Venemaale Briti sõjaministri lord Kitcheneri. Kogu aasta vältel kaotati muret tekitavalt palju laevu ja varustust.

      Siiski suutis kiiruga loodud konvoisüsteem kaitsta suurt osa üle Atlandi ookeani kulgevat kaubavedu. Ameeriklased abistasid Antanti poliitiliselt ja rahaliselt, kuigi ise ametlikult sõjas ei osalenud. Saksamaa ülemjuhatus avaldas poliitilisele juhtkonnale edukalt survet, muutmaks poliitikat nii, et nad saaks rünnata ka USA laevu. Põhjendus oli lihtne. Saksamaa majandus

1

The Times, 19. märts 1917; Manchester Guardian, 19. märts 1917.

2

I. Maisky. Journey into the Past, lk 241.

3

I. Litvinov. Letters to Viola. Autobiograafiline kild, l 32. St Antony’s RESC Archive; I. Litvinov. Autobiograafiline kild aastate 1917–1918 kohta. HIA, Ivy Litvinov Papers, box 11, folder 7.

4

M. Litvinov. From the Diary of a Russian Political Emigre, March 17th, London. Käsikiri, nähtavasti dikteeritud Ivy Litvinovile. Samas, box 10, folder 5, l 1.

5

I. Litvinov. Letters to Viola. Autobiograafiline kild, l 33. St Antony’s RESC Archive.

6

D. Marquand. Ramsay MacDonald, lk 208.

7

I. Litvinov. Letters to Viola. Autobiograafiline kild, l 33. St Antony’s RESC Archive.

8

Samas.

9

C. Nabokoff. The Ordeal of a Diplomat, lk 83–84.

10

I. Maisky. Journey into the Past, lk 245.

11

Arhangelski marsruudi kohta vt H. Shukman. War or Revolution: Russian Jews and Conscription in Britain, 1917, lk 88–89.

12

C. Nabokoff. The Ordeal of a Diplomat, lk 94–95.