Spioonid ja komissarid. Robert Service

kuid õhtuid Buchanani juures ei peetud kindlasti lõbusaks.58

      Buchanan ja Ameerika suursaadik ei saanud lähedasteks sõpradeks. Koos Noulensiga suursaadiku residentsi külastades jättis Buchanan harva välja ütlemata arvamuse ameeriklaste tema hinnangul vulgaarsete kommete kohta. Ta pani halvaks enda suurt portreed, mille Francis oli riputanud vastuvõturuumi ette: „Kas te ei pea seda halvaks maitseks?” Kutse peale söögilauda tulla pöördus ta Noulensi poole ja lausus umbes nii: „Ah, meid ootab ees kehv õhtusöök … neegrist koka valmistatud.”59

      Suursaadik Francis tajus põlgust, aga suhtus endiselt Buchananisse hästi.60 Nähtavasti oli ta lahke loomuga armastusväärne lõunaosariiklane, kes vaid harva läks närvi. Samuti ei varjanud ta tunnet, et pole sugugi õige mees Venemaal teenima. Ta ametioskused polnud tõesti suured. Nagu Buchanan, ei rääkinud temagi vene keelt, aga tollase diplomaadi kohta ebatavaliselt oli tema prantsuse keel väga algeline. See ei olnud just tema enda süü. Ta oli küll olnud 1896.–1897. aastal president Grover Clevelandi valitsuses siseminister, kuid nime oli ta teinud endale St. Louisi pankurina, mitte rahvusvahelisel areenil.61 Tema alluvad suhtlesid agaralt venelastega, suursaadik aga tegeles intensiivselt enda vormis hoidmisega. Ta oli suurt kasvu mees ja mängis palju golfi. Samuti tantsis ta usinalt Petrogradi ballidel. Ta võimles igal hommikul ja korraldas asjad nii, et ei pidanud mööda saatma ühtegi päeva oma harrastustega tegelemata. Nende hulka kuulusid kurameerimine nägusate noorte sekretäridega ja viski trimpamine, mida ta enda väitel tegi ainult arstide ettekirjutuste täitmiseks.62

      Muudest juhtivatest Antandi diplomaatidest võib ära märkida Joseph Noulensi ja markii della Torretta. 1917. aasta juulis Petrogradi saabunud Noulens oli Francisest noorem, kuid üsna kõrgi olemisega, ehkki ta heitis just sedasama ette Buchananile. Endise Prantsuse sõjaministrina vihkas ta Venemaal ajutise valitsuse ajal puhkenud revolutsioonilist elevust.63 Itaalia asjur della Torretta oli veelgi vanameelsem. Öeldavasti olevat ta pigem eelistanud minna magama ja ärgata Venemaal, kus Romanovid on endiselt võimul. Venemaa traumad pärast veebruarirevolutsiooni jäid talle täiesti mõistetamatuks.

      Briti ja Prantsuse saatkonnad olid loonud oma riiklike huvide kaitsmiseks sõja ajal sõjalised missioonid ja luureasutused. Hiljem sõtta astunud ameeriklastel läks see aeglasemalt. Aga kui nad juba sõdisid, soovisid nad kindlasti võita. Varakevadel asutasid nad informatsioonibüroo, mis hakkas vargsi koguma Washingtoni huvi pälvivat teavet. Kuid eriti Woodrow Wilson ei soovinud kuigi innukalt sekkuda Venemaa siseasjadesse, mistõttu ta lükkas ka tagasi senaator Rooti ettepaneku eraldada viis miljonit dollarit propaganda tegemiseks Venemaal.64 Briti salateenistusbüroo New Yorgi resident Sir William Wiseman tegi ettepaneku ühendada inglaste ja ameeriklaste luuretegevus Venemaa toetamise ja selle sõjas püsimise tagamise nimel. Ta oli juba varem jätnud positiivse mulje kolonel House’ile.65 Et Ühendriikidel polnud veel vähegi märkimisväärset agendivõrku, ei olnud Wisemanil raske veenda House’i ja riigisekretär Robert Lansingit, et ühistegevust peaksid juhtima britid, ning 15. juunil 1917 eraldas president selleks otstarbeks 75 000 dollarit. Sama summa pidi välja panema Briti välisministeerium.66 Lääneliitlased tundsid üha enam muret, kas Venemaa ikka suudab veel sõjas osaleda. Oma missioonide ja agentuuridega püüdsidki nad selgitada, kas ja millised oleksid võimalikud alternatiivid ilma ajutise valitsuseta.

      Peamiseks salaagendiks Petrogradis valisid britid välja silmapaistva kirjaniku W. Somerset Maughami.67 See rikkus üht põhilist luurereeglit. Maughami tuntus tähendas, et ta ei saa Venemaa pealinnas mingil juhul tähele panemata jääda. Seal mängiti parajasti üht tema näidendit. Pealegi ei teadnud Maugham midagi Venemaa poliitikast ega tundnud sealseid avaliku elu tegelasi. Ta ei osanud vene keelt ega saanud aru isegi kirillitsast. Muus mõttes oli ta siiski mõistlik valik. Maughamil oli sõjaaegseid kogemusi tööst Mansfield Cummingi salateenistusbüroo alluvuses. Ta oli näidanud missioonidel Prantsusmaal ja Šveitsis üles raudset iseloomu, suutis hästi mõista inimesi ja olukordi ning säilitada külma pead. Ta oli meelitatud, et võimud pidasid teda parimaks valikuks Venemaa jaoks, ning kasutas avanenud võimalust ära kindla töölepingu sõlmimiseks. Seni oli ta tegutsenud kui patrioot, saades küll kuluhüvitist, aga mitte palka. Nüüd nõudis ta, et talle tasutaks kui koosseisulisele töötajale. Ta ei mõelnud endale välja legendi, vaid elas avalikult Venemaa pealinnas, kus võttis ühendust kunagise armukese Saša Kropotkinaga, et see sillutaks talle teed kõrgseltskonda. Naise abil tutvus ta Aleksandr Kerenskiga ja viis viimase lõunale menukasse restorani Medved.

      Maugham uskus, et kogub äärmiselt väärtuslikke teabekilde, kuid tegelikult ei avastanud ta midagi, mida Sir George Buchanan poleks teadnud. Tema peamine panus oli Kerenski meeleolu tõstmine. Kuid ta eelistas Boriss Savinkovi seltskonda, kes pärast Kornilovi afääri ei vahetanud Kerenskiga enam peaaegu sõnakestki. Savinkov, kes oli olnud enne sõda tsaaririigi tippametnikke mõrvanud esseeride võitlusorganisatsiooni asejuht, oli olemuselt väga sõjakas ning pani nüüd ette teha lõpp sõjavastasele agitatsioonile rindel ja torgata sahtlisse Kerenski kava korraldada Asutava Kogu valimised. Tähtsaim eesmärk pidi olema võit sõjas. Maughamile meeldis Savinkovi mõte luua vähemlastest ja esseeridest tugev tsentristlik partei, mis seisaks selgelt lahus kadettidest ja enamlastest. Savinkov tegi ettepaneku värvata Tšehhi korpus Antandi poolel sõdima.68 Maugham ruttas tšehhe tundma õppima. Enamik neist olid sõja käigus venelaste kätte langenud sõjavangid. Nad pakkusid oma teeneid Antandile lootuses luua pärast Keskriikide kaotust sõltumatu tšehhide ja slovakkide riik. Maugham oskas neile pakkuda raha ja varustust. Ta ei olnud esimene, kes seda tegi. Briti ja Prantsuse sõjalised missioonid sõitsid samuti tšehhide-slovakkide laagritesse, üritades värvata vabatahtlikke sõdima kas Põhja-Prantsusmaal või Balkanil, milleks nad olid valmis looma nende rahvuslikud üksused Antandi üldjuhtimise all.69

      Antandi esindajad tõttasid kõigile avalikele üritustele, et toimuval hoolikalt silma peal hoida. Ameerika Punases Ristis töötavad kolonelid William B. Thompson ja Raymond Robins külastasid demokraatlikku nõupidamist.70 Thompson toetas heldelt Petrogradi sõjameelseid ajalehti, sageli ka oma taskust – ta oli enne sõda ärimehena edukalt läbi löönud.71 Kuigi Punane Rist pidanuks olema heategev, sõtta ja poliitikasse mittesekkuv organisatsioon, värbas Robins salaja informaatoreid Petrogradi garnisonis, kelle teated ei piirdunud sugugi ravimite ja sidemete olukorraga.72 Robins leidis, et „Vene sõduri südames” oli sõda läbi.73

      Sir George Buchanan nägi, kui halvasti käib ajutise valitsuse käsi. Tema enda tervis oli kehv, aga kuivetumisest hoolimata oli ta jätkuvalt sama otsekohene kui ajal, mil ütles otse Nikolai II-le, et Venemaa vajab kiiresti reforme.74 9. oktoobril langes Buchananile koos Noulensi ja della Torrettaga ülesanne minna Kerenskile teatama, et viimane on kaotanud lääneliitlaste usalduse. Neile ei meeldinud sekkuda raskuste käes vaevleva sõbraliku riigi siseasjadesse, kuid ajutine valitsus pidi mõistma oma liitlaste muret. Venemaa armee lagunes ja ei kujutanud enam tõsist ohtu sakslastele ega isegi austerlastele. Antant ei soovinud saata hinnalisi ressursse Venemaale, kui nende enda väed pidasid Põhja-Prantsusmaal rasket võitlust. Buchanan andis sõnumi edasi väärika tõsidusega. Kõigist raskustest kurnatud Kerenski vihastas kuuldu peale. Ta vastas vene keeles, tõlgiks välisminister Tereštšenko. Ta ei hakanud sõnu raiskama ja nõudis, et abi kiiremas korras taastataks. See oli Kerenski viimane võimalus liitlasi veenda, et idarinnet ei tasu veel maha kanda.75

      Kolonel Thompson kutsus liitlaste sõjalised esindajad 3. novembril 1917 enda ruumidesse

58

J. Noulens. Mon ambassade en Russie Soviétique, 1917–1919, I kd, lk 89.

59

Samas, II kd, lk 243.

60

Samas.

61

Samas, lk 242.

62

Samas, lk 243–244.

63

Samas, I kd, lk 9, 21.

64

D. Foglesong. America’s Secret War against Bolshevism: U.S. Intervention in the Russian Civil War, 1917–1920, lk 108–109.

65

C. Andrew. For the President’s Eyes Only, lk 38–39.

66

Samas, lk 46–47.

67

Samas, lk 47.

68

G. R. Swain. Maugham, Masaryk and the „Mensheviks”. – Revolutionary Russia, 1994, 1, lk 83–85.

69

J. Noulens. Mon ambassade en Russie Soviétique, 1917–1919, I kd, lk 177.

70

L. Bryant. Six Red Months in Russia, lk 65.

71

D. Foglesong. America’s Secret War against Bolshevism, lk 108–109.

72

Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, Sixty-Fifth Congress, Third Session and Thereafter Pursuant to Senate Resolution 439 and 469 – February 11, 1919 to March 10, 1919, lk 779 (Robins).

73

Samas.

74

C. Nabokoff. The Ordeal of a Diplomat, lk 64.

75

Sir George Buchanan. My Mission to Russia and Other Diplomatic Memories, lk 192–193; J. Noulens. Mon ambassade en Russie Soviétique, 1917–1919, I kd, lk 89–91.