Spioonid ja komissarid. Robert Service

poliitilist pagulast, enamikus enamlased. Leninit saatis abikaasa Nadežda ja peamine abiline Grigori Zinovjev. Rühma kuulus ka Lenini endine armuke Inessa Armand ning Radek, kes oli tuntud nilbete naljade poolest, ei lakanud seda rongis meelde tuletamast.24

      Peaaegu kõik olid sõidu ajal rõõmsas meeleolus, välja arvatud Lenin, keda ärritas melu naaberkupees, kus Radek, Inessa, Olga Ravitš ja Varvara Safarova lakkamatult lõkerdasid. Olga Ravitš naeris kileda häälega ja Lenin kupatas ta järsult koridori, kust kaaslased ta lõpuks tagasi tõid, öeldes naisele, et ta edaspidi enam nii valjult ei naeraks. Lenin oli kogu reisi ajal tujutapja: ta soovis kindlalt üht-teist kirjutada ajal, mil rong loksus läbi Stuttgardi, Maini-äärse Frankfurdi ja Berliini Sassnitzi sadamalinna. Ta noomis kõiki, kes suitsetasid. Kui ta nägi, et tualettruumi taha tekib järjekord, kehtestas ta piletisüsteemi, mis rahuldas teda seni, kuni ta avastas, et Radek kasutas seal viibimist piibu tõmbamiseks. See tõi kaasa uue pahameelepuhangu.

      Pärast Taani jõudmist sõitis Lenin kaaslastega edasi Rootsi, kus neid ootas Stockholmis ees terve vastuvõtukomitee. Lenin oli endale võtnud uue varjunime. Mõnda aega suutis see segadusse ajada poolehoidjaid, kes tahtsid teda endaga kaasa viia. Talle lähenes ka Aleksandr Parvus-Gelfand. Parvus oli Odessa juut ja miljonärist ärimees, kes täitis Saksamaa valitsuse poliitilisi ülesandeid, ning nüüd soovis ta sõlmida kokkuleppe, mille alusel sakslased toetaksid enamlaste tegevust Venemaal. Lenin tahtis küll raha, aga ei olnud valmis riskima, et keegi näeb teda koos Parvusega. Seepärast laskis ta läbirääkimisi pidada asemikel. Kõik ei läinud tema tahtmist mööda. Tal ei jagunud tahtejõudu vastu seista Radeki mõnitustele tema rõivaste kohta. Radek selgitas, et Lenin ei näe sugugi revolutsioonijuhi moodi välja, kui kannab naeltallaga mägisaapaid. Kui Radekile oli kätte makstud, eraldades ta plommitud rongis teiste seast, nõustus Lenin siiski vastumeelselt ostma uued jalatsid ja püksid. Aga rohkemaks ta valmis ei olnud. Ta ütles oma piinajale, et ei lähe Venemaale tagasi rõivaäri edendama. Ta oleks võinud ka lisada, et inimesel, kes riietub nii ekstravagantselt nagu Radek, ei ole õieti mingit õigust talle ette kirjutada, mida kanda.25

      Kogu selle aja oli Lenin täpsustanud mõtteid ajutise valitsuse kukutamise ja sotsialistliku diktatuuri kehtestamise kohta. Teel Venemaale kirjutas ta valmis „Aprilliteesid”. Kui Rootsi sotsialistid olid teda piisavalt poputanud, oli aeg sõita Soome piirilinna Haparandasse (Haaparantasse). See oli väike jõeäärne asula, kus Rootsi politseinikud hoidsid pagasi mahalaadimise ajal korda. Üle silla asus Tornio, kus võis juba näha hiljutise revolutsiooni märke. Vene soldatid olid lohakad ja tuimad. Politseinikke enam polnud, rongide sõiduplaan ei vastanud isegi ligilähedaselt tegelikkusele.26 Šveitsi reisiseltskonnale oli see tundeline hetk, kui nende silma ja ninna hakkas jõudma tõelise revolutsiooni pale ja hõng. 13. aprillil istusid nad Tornios rongile, võttes vagunisse kaasa enamlaste ajalehe Pravda. Beloostrovis (Valkeasaaris) ületasid nad Soome–Vene piiri, kus neid tervitas enamlaste keskkomitee liige Lev Kamenev. Veidi enne 16. aprilli südaööd jõudsid nad Petrogradi Soome vaksalisse, kus naasvat revolutsioonisangarit ootas juba suur rahvahulk. Lenin ei suhtunud sugugi suuremeelselt samas viibivatesse vähemlastesse ja esseeridesse: ta naeruvääristas sotsialistide ühtsuse ideed ja kutsus suuresõnaliselt üles „ülemaailmsele sotsialistlikule revolutsioonile”.27

      Martov pidi kõhkluste eest kibedat hinda maksma. Ta püsis Šveitsis, kuni sai Venemaa välisministeeriumilt ametliku loa Lenini moodi kodumaale sõita. Ta jõudis Petrogradi 22. mail.28 Selleks ajaks olid vähemlased kindlalt langenud niisuguste seltsimeeste mõju alla nagu Irakli Tsereteli ja Nikolai Tšheidze, kes veensid Petrogradi nõukogu toetama ajutist valitsust. Venemaa uus välisminister Pavel Miljukov oli reisilubade ümber käivates kõnelustes kõigi tõugata ja lükata. Ta ei olnud andnud luba Lenini reisiks ning soostus Martovi naasmisega ainult seepärast, et Petrogradi nõukogu nõudis kaljukindlalt, et kõik revolutsionääridest pagulased peavad saama viisa. Ajutine valitsus ei saanud endale lubada suurt tüli nõukoguga.

      Martov oli aeglane, aga veel aeglasem oli Trotski. Talle ei pakkunud just suurt lohutust, et Lenin, tema vana vastane revolutsioonilise strateegia küsimustes, oli tema ideedele lähenenud. Seda tõestasid „Aprilliteesid”, kuid aastaid kestnud vaidlused olid jätnud taaga, mis tuli ületada, enne kui nad said tegusalt koostööd teha. Pealegi oli Trotski New Yorki toppama jäänud. Niipea kui Venemaa konsulaat oli talle viisa andnud, ostis ta endale ja perele pileti Norra laevale Kristianiafjord. Trotskid lahkusid New Yorgist 27. märtsil. Ookeani ületamine oli sama ohtlik kui sõit Põhjamerel ning veel samal suvel uputaski Saksa allveelaev Atlandi ookeanil Kristianiafjordi.29 Trotski ohust ei hoolinud. Revolutsioonilisse Petrogradi pääsemiseks oli iga risk vastuvõetav. Kõik läkski kenasti, kuni aurik jõudis Nova Scotiasse Halifaxi. Kanada oli Briti dominioon ning sealsed võimud uurisid hoolikalt Kanada ja Euroopa vahel sõitvate reisijate nimekirju. Briti ametnikke Halifaxis oli hoiatatud, et laeval viibib Trotski, ning nad ei soovinud sugugi aidata kaasa tuntud sõjavastase sõidule Skandinaaviasse ja Venemaale. Ta vahistati ning viidi vastupuiklemisest ja karjumisest hoolimata kaldale interneeritute laagrisse. Ta hakkas Saksa sõjavangide seas propagandat tegema, unustamata siiski päevast päeva nõuda õigust ühineda perekonnaga.

      Teated Trotskiga juhtunust jõudsid kiiresti Venemaale, kus nii Petrogradi nõukogu vähemlased kui ka enamlased nõudsid lugupeetava vihatud monarhia vastu võitleja vabastamist. Algul pooldas seda ka Miljukov. Kuid seejärel avaldas ta Suurbritannia saadikule Petrogradis Sir George Buchananile survet, et britid hoiaksid Trotskit pikemalt kinni. Seda nad ka tegid. Aga kui Petrogradi pahempoolsed asusid ägedalt taotlema Trotski vabastamist, tajus Buchanan, et see võib muutuda füüsiliselt ohtlikuks paljudele Venemaal viibivatele Briti ärimeestele. Ta toetus Miljukovile ja rõhutas, et britid ei vastuta Halifaxis toimunu eest. 21. aprillil andis ajutine valitsus teada, et ei ole vastu Trotski vabastamisele ning ta pääses perekonna juurde ja neil lubati sõita üle Atlandi ookeani järgmise laevaga, milleks oli Helig Olaf30.31 Nad jõudsid edasiste sekeldusteta Kristiaaniasse (Oslosse), kust sõitsid Haparandasse ning sealt läbi Soome Petrogradi. Nagu teisigi, võeti teda kuu aega pärast Leninit Soome vaksalis soojalt vastu. Teda olid tulnud tervitama ja Venemaa revolutsioonilise poliitikaga kurssi viima lähedane seltsimees Moissei Uritski ja enamlaste keskkomitee liige Grigori Fjodorov.

      Trotski ei andnud üleelamisi Halifaxis brittidele kunagi andeks. Marksistlik doktriin ja analüüs oleks võinud talle selgitada, et juhtivad kapitalistlikud riigid ei erine üksteisest õieti mitte millegi poolest ja prantslased oleksid käitunud samades oludes samamoodi – õigupoolest oli tema doktrinäärsest seisukohast peaaegu uskumatu, et Ameerika võimud olid lubanud tal üldse New Yorgi sadamast välja sõita. Ent Trotski kurtis, et Briti võimudel oli jagunud jultumust käskida tal riided läbiotsimiseks seljast võtta. Ta nentis, et isegi Tsaari-Venemaa valitsus ei olnud teda eales sel moel alandanud. Paistis, nagu tundunuks talle isegi arsti käsk riided läbivaatuseks ära võtta äärmise barbaarsusena. Mehe kohta, kes edaspidi kehtestas julma diktatuuri, oli ta päris tundeline.

      Kui Trotski Petrogradi jõudis, seisis ajutine valitsus ühe asemel silmitsi kahe tõsist muret tekitava isikuga. Nad asusid Leniniga poliitilist olukorda ära kasutama. Juba enne naasmist olid mõlemad nimetanud valitsust militaristlikuks ja imperialistlikuks ning mõlemad taunisid neid Petrogradi nõukogu vähemlastest ja esseeridest juhte, kes olid toetanud Georgi Lvovi ja teisi ministreid ning lasknud käest võimaluse haarata võim ja viia läbi sotsialistlik revolutsioon. Venemaa erines pärast Romanovite kukutamist kõigist teistest suurriikidest. Vabadust piiravad seadused olid kehtivuse kaotanud. Tsaarivalitsuse ja rõhumise põline vastane Lenin imetles ajutise valitsuse reforme. Teatavasti kuulutas ta juba enne naasmist, et Venemaa on maailma kõige vabam maa. Lenin ja Trotski suutsid palju kirjutada ning nende kirjutised avaldati kiiresti. Leninil oli kindel järgijaskond, keda ta suutis koondada massiparteiks. Kõnelejana oli ta ikka veel närviline, ent Trotski – nagu ka Kerenski – oli andekas oraator, kes suutis alati oma publiku elama panna. Kuigi Trotski ei ühinenud kohe enamlastega,

24

Samas, lk 228.

25

Vt tagapool, lk 220.

26

G. A. Hill. Go Spy the Land, lk 81–82.

27

N. Suhhanov. Zapiski o revoljutsii, II kd, 3. rmt, lk 6.

28

I. Getzler. Martov: A Political Biography of a Russian Social Democrat, lk 150.

29

Levinud seisukoha järgi uppus Kristianiafjord siiski navigatsioonivea tõttu karile sõites. Siin ja edaspidi tõlkija märkused, kui teisiti pole osutatud.

30

Täpsemalt kandis see reederifirma Scandinavian American Line laev nime Hellig Olav.

31

Sir George Buchanan. My Mission to Russia and Other Diplomatic Memories, lk 120–121.