Spioonid ja komissarid. Robert Service

naasnud pagulased leidsid Petrogradis eest vana ja uue segadust tekitava koosluse. Katariina Suure kujul oli skeptri otsa tõmmatud punalipp. Ühtegi päeva vahele jätmata tõid Peeter-Pauli kindluse kellad kuuldavale Lvovi „Jumal, keisrit kaitse Sa”. Ka Moskvas oli palju endistviisi ning Punasel väljakul võis Spasski värava lähedal näha õhtul jalutama tulnud noori suurvürste. Suurepärane baleriin Tamara Karsavina esines mõlemas linnas. Moskvas Suures Teatris lavale toodud Verdi ooperit „Don Carlos” tuli Petrogradi laulma maailmakuulus bass Fjodor Šaljapin, kes polnud vana režiimi kunagi toetanud ning tundis rõõmu, kui teda peeti rahva esindajaks. Kuigi sõja ajaks oli Ermitaaž viidud Petrogradist Moskvasse, avati pealinnas igal nädalal kunstinäitusi, samuti võis kuulata avalikke loenguid maalikunstist või kirjandusest. Teatrilavale jõudsid pikka aega keelatud näidendid. Aleksandra teatris toodi taas lavale Aleksei Tolstoi „Ivan Groznõi surm”. Tsensuur lakkas olemast. Päästearmee, mille tegutsemise keisririigis oli Nikolai II valitsus keelanud, kleepis seintele kuulutuskoosolekute teadaandeid. Üks taimetoidurestoran tõmbas ligi palju külastajaid, pannes aknale suure plakati kirjaniku ja kristliku anarhisti Lev Tolstoi pildi ning kirjaga „Ma ei söö kedagi”.32

      Ühiskondlikud konventsioonid keerati pea peale. Teenijad ei kippunud enam nii altilt käsku täitma, kui peremees või perenaine korraldusi jagas. Paljud kelnerid ei võtnud vastu jootraha, sest pidasid seda enda väärikust solvavaks: „Kui inimene peab endale leiba teenima ettekandjana, siis ei tähenda see veel, et teda võib solvata jootraha andmisega!” Seisusevahed haihtusid. Trammikonduktorid pöördusid reisijate poole väljendiga „seltsimees” nende sotsiaalsest staatusest hoolimata, mis tekitas hüsteeriat nii mõneski keskklassi esindajas.33

      Kõige märkimisväärsem ilming oli organiseeruvate tööliste mõju. Nad valisid tehastes nõukogud. Paljud linnad asutasid Punakaardi, mis pidi täitma põgenenud politseinike tõttu tekkinud julgeolekuvaakumi. Töölisliikumine tervikuna ootas korda ja paremaid tingimusi töölistele, asutades aina enam ametiühinguid ja tehasekomiteesid. Kui mõni võimuorgan neile vastu ei tulnud, asendasid nad selle juhtkonna või pöördusid mõne teise organi poole.34 Kuigi teed näitasid töölised, puudutas ühiskondlik elavnemine kõiki kihte, välja arvatud ehk aristokraatiat ja mõisnikke, kes olid pärast monarhia kukutamist päris tagaplaanile tõmbunud. Enamikus Venemaa piirkondades olid talupoegadel juba varem olnud kohalikud võimuorganid – semstvod. Külakogukonnad olid tavapäraselt juhtinud end ise, nüüd laienes nende võim aga kogu põllumajandussektorile. Kõigi huulil oli sõna „rahvavalitsus”. See puudutas isegi Transsiberi raudteed. Välismaalastel, kes püüdsid Venemaalt pageda, paluti valida vaguninõukogu. See ei olnud niivõrd poliitiline kuivõrd praktiline nõue, sest rongid pidid teekonna vältel hankima sööki-jooki ning igas suuremas jaamas käis selle üle korralik kauplemine. 1917. aastal nõudis kodanikuks olemine vähemalt mingil määral poliitikuks hakkamist.

      Töölised soovisid kõrgemat palka, paremaid elutingimusi ja kindlat töökohta. Nad kartsid üha enam, et ajutine valitsus võtab nad sõjaväkke, et alustada idarindel uuesti aktiivset sõjategevust. Sama pelgasid garnisonide soldatid. Neile võidi iga hetk anda korraldus minna rindele, ent kõik teadsid, kui kehvasti sõdis Vene armee võrreldes sakslastega. Rahutud olid ka talupojad. Neile ei meeldinud sugugi maamaks ning nad kiikasid ihalevalt pagenud mõisnikele kuuluvate metsade ja karjamaade poole. Paistis, et on ainult aja küsimus, kui külad hakkavad täiesti omapäi tegutsema.

      Riigiaparaadi lagunemine kogus aina hoogu ja korrakaitsejõud jooksid peaaegu täies koosseisus laiali. Politsei ei olnud Venemaal kunagi tegutsenud rahva huvides. Vaevalt oli monarhia langenud, kui politseinikud heitsid mundri seljast ja peitsid end vihase rahva eest. Poliitiline politsei ohranka saadeti laiali. Maa- ja mereväegarnisonide komandandid ei suutnud enam tagada sõjaväelist distsipliini. Petrogradi nõukogu andis 14. märtsil välja käskkirja nr 1, millega võttis endale ja andis soldatite seas moodustatavatele komiteedele õiguse mitte täita ohvitseride käske. See ei jätnud ajutisele valitsusele just palju võimalusi oma tahet peale sundida. Ministrid sõltusid vähemlaste ja esseeride meeleheast, kes kuulusid suurde, tööliste ja garnisonide valitud nõukogude võrgustikku. Vürst Lvov võis ilma loata vaevu juua tassikese teed. Valitsus tegutses pöörase agarusega ja viis oma poliitikat ellu ministeeriumide kaudu. Varasemad riigiametnikud teenisid edasi ning üsna paljud neist suhtusid uude võimu innukalt ja soovisid selle juhiseid ellu viia. Ent pealinna korraldusi täideti provintsis tihtipeale üpris aeglaselt. Ajutine valitsus põrkus raskuste otsa algusest peale.

      Lvovi kaardipakis polnud ühtegi trumpi enne esimest Romanovite võimu järgset kriisi mai alguses. Välisminister Pavel Miljukov oli kukutatud tsaariga sõjaeesmärkide osas üht meelt ning lootis saada Dardanellid Venemaale, kui Keskriigid lüüa saavad. Ta andis seda selgelt mõista Pariisi ja Londonisse saadetud telegrammides. Paraku oli see vastuolus Petrogradi nõukogu ja ajutise valitsuse kokkuleppega, et Venemaa peab ainult kaitsesõda. Telegraafijaamade töölised andsid vähemlaste ja esseeride juhtidele Miljukovi telegrammidest teada. Selle peale korraldati protestimeeleavaldused. Lvovi valitsus tuli kiiruga kokku ja Miljukovil ei jäänud muud üle, kui koos sõjaminister Aleksandr Gutškoviga tagasi astuda. Lvov kaasas uuendatud valitsusse vähemlasi ja esseere lootuses, et liberaalide ja sotsialistide liit aitab riiki koos hoida. Antandi diplomaadid Petrogradis tundsid kergendust. Neile tundus, et uuel valitsusel on tõepoolest võimalus taastada Venemaal kord ja hoida väed idarindel võitlusvalmina.

      Enamlased olid protestiga ühinenud, aga samal ajal kutsusid nad üles kukutama ajutist valitsust ja looma sotsialistlikku korda. Enamlaste juhid pealinnas, kes olid üle elanud möödunud talve vahistamised, pooldasid just sellist radikaalset äärmuslust, mida propageeris kaugel Šveitsis Lenin. Enamlaste Vene büroo võttis tõsiselt fraktsiooni ammust doktriini, mis pidas sotsialistlikku diktatuuri äärmiselt soovitavaks. Bürood juhtis toona vaid kahekümne seitsme aastane Vjatšeslav Molotov. Ta kutsus üles tingimusteta võitlema ajutise valitsuse vastu.

      Hetk, mil enamlased saanuksid takistada liberaalidel võimu haaramist, oli möödas, kuid Molotov uskus, et enamlikud põhimõtted nõuavad temalt ja ta seltsimeestelt kõiki pingutusi selle vea parandamiseks. See jäi Vene büroo ametlikuks poliitikaks seni, kuni Siberist jõudsid tagasi pagenduses olnud kõrgemad tegelased, näiteks Lev Kamenev ja Jossif Stalin. Enamlaste keskkomitee langes nende kätte ning nad pooldasid ajutise valitsuse toetamist teatavatel tingimustel. Ent nii Petrogradis kui ka provintsis oli rohkelt enamlasi, kes arvasid, et õigus on Molotovil, ning Leninil polnud sugugi raske veenda fraktsiooni toetama suunda revolutsioonile, mille ta oli esitanud „Aprilliteesides”.35

      Sõjakad enamlased astusid vähemlaste ja esseeride vastu, keda Lenin nimetas põlglikult sotsiaalreeturiteks, nõukogude, ametiühingute ja tehasekomiteede valimistel. Nende parteileht Pravda kuulutas, et tööliste tingimused ei parane, kuni aset ei leia sotsialistlik revolutsioon. Nad tõid välja loosungi „Rahu, leiba ja maad!” ja lubasid tagada mittevenelaste rahvusliku enesemääramise õiguse. Nad nõudsid nõukogudele toetuvat valitsust ja kuulutasid, et kogu Euroopas on kätte jõudmas sotsialismiajastu. Lenin ja ta seltsimehed väitsid, et Lvovi valitsus on kapitalistliku iseloomuga, mida motiveerivad militaristlikud ja imperialistlikud taotlused. Seni oli sel seisukohal vähemus töölistest ja soldatitest ning talupojad polnud enamlusest peaaegu midagi kuulnud, kuid visa enamliku propaganda mõju oli ometi tuntav. Varjatult Saksamaa valitsuselt, mis oli valmis rahastama mis tahes organisatsiooni, mis viib Venemaa sõjast välja, toetust saav partei leidis uusi trükivõimalusi ning kasvatas jõudsalt, kümnete tuhandete inimeste kaupa liikmeskonda. Lenin kui valitsusvastase võitluse juht tõmbas masside tähelepanu ning Trotski ja teised pahempoolsed marksistid ühinesid enamlastega, pidades neid parimaks revolutsioonilise sotsialismi esindajaks Venemaal. Ajutine valitsus mõistis, et ei saa millegi peale kindlalt loota.

      Lvov juhtis nüüd lõhenenud valitsust. Sotsialistidest ministrid alustasid töösuhete reforme ning lubasid talupoegadel harida maad, mille mõisnikud olid üles harimata jätnud. Valitsusse kuuluvad liberaalid, kelle seas andsid tooni konstitutsioonilised demokraadid (enamasti nimetati neid kadettideks), olid mures, et sel moel kehtestatakse vargsi sotsialism. Nad soovisid

32

L. Bryant. Six Red Months in Russia, lk 44; J. Reed. Ten Days that Shook the World, 1960, lk 13, 219, 331 [eesti keeles: Reed, 10 päeva, mis vapustasid maailma, lk 37–38, 168, 236]; G. A. Hill. Go Spy the Land, lk 84.

33

J. Reed. Ten Days that Shook the World, 1960, lk 14 [eesti keeles: Reed, 10 päeva, mis vapustasid maailma, lk 38].

34

Vt R. Service. The Russian Revolution, 1900–1927, lk 63.

35

Vt R. Service. The Bolshevik Party in Revolution: A Study in Organisational Change, lk 53–54, 57.