Spioonid ja komissarid. Robert Service

sõprade käest. 1. veebruaril 1917 andis Saksamaa valitsus loa pidada piiramatut allveesõda ning märtsis hakati uputama USA kaubalaevu. Briti luureallikad avastasid, et Saksamaa oli lubanud toetada Texase, New Mexico ja Arizona osariigi üleminekut tagasi Mehhiko kätte, kui see astub Ameerikaga sõtta. Washingtonis puhkes pahameeletorm. Seni ei olnud president Woodrow Wilson kuidagi suutnud Kongressis leida piisavat poolehoidu sõttaastumiseks. Isolatsionistlikud meeleolud hakkasid vaibuma uudiste peale sakslaste allveesõjast. 6. aprillil teatas USA, et ühineb Antandiga assotsieerunud riigi staatuses ja asub võitlema Saksa keisririigiga. Wilsoni nägemuses pidi see olema „sõda, mis lõpetab kõik sõjad”.

      New Yorgis võeti teade Romanovite kukutamise kohta vastu metsiku rõõmuga. Ameerika ajakirjandus, mida erinevalt Briti ja Prantsuse ajakirjandusest ei piiranud sõjatsensuur, andis revolutsioonist teada kiiresti ja ulatuslikult.13 Troonist loobumisest kirjutasid Ameerika ajalehed kaks päeva varem kui Londonis ja Pariisis.14 Türann oli kukutatud, religioonide ja rahvuste võrdsus välja kuulutatud. Siis aga tekkisid mõned raskused Ameerika sõttaastumise tõttu. Juudi ajaleht Forward kiitis president Wilsoni otsuse heaks, sõjavastased pahempoolsed aga olid selle peale vihased. Lev Trotski ja Nikolai Buhharin kritiseerisid jõuliselt USA „militarismi”. Trotski oli saadetud sõjavastase agitatsiooni eest riigist välja Prantsusmaale. Sel ajal oli ta pahemäärmuslik marksist, kes ei kuulunud enamlaste ega vähemlaste ridadesse, kuid nõudis „tööliste valitsuse” kehtestamist. Buhharin oli noor enamlane, kes ei peljanud vaidlustada Lenini seisukohti marksismi doktriinide osas. Trotski ja Buhharin kutsusid USA sotsialiste vastu seisma Ameerika sõjalisele sekkumisele. Idaranniku linnades toimus kärarikkaid rahvakoosolekuid, kus sõjavastased ja – pooldajad ägedalt vaidlesid, kas Washingtoni vana ja Petrogradi uus valitsus väärivad toetust või mitte.

      Erimeelsustest hoolimata olid peaaegu kõik Vene poliitilised pagulased Ameerikas sarnaselt oma Euroopa saatusekaaslastega valmis viivitamata kodumaale naasma. Suurbritannias sõltus lõplik otsus anda luba sõiduks üle Põhjamere valitsusest. Peaminister David Lloyd George kõhkles mitu nädalat, enne kui lubas anarhist Pjotr Kropotkinil ning marksistidel Georgi Plehhanovil ja Grigori Aleksinskil reisi ette võtta. Kropotkin, Plehhanov ja Aleksinski valiti välja Antandi eesmärkide pooldamise tõttu.15 Sõjavastased jõud pidasid seda erisoosinguks ning vähemlased Ivan Maiski ja Georgi Tšitšerin moodustasid repatrieerimiskomitee, milles nad võtsid endale vastavalt esimehe ja sekretäri ameti. Nad käisid välis-, sõja- ja siseministeeriumis taotlemas pagulastele õigust Venemaale sõita. Kuu aega kestnud masenduse järel võtsid nad ühendust Cheshami maja juhtiva Nabokoviga, kelle käest said kuulda rõõmusõnumit: Nabokovile oli tehtud Petrogradist ülesandeks aidata igati kaasa Suurbritanniast naasta soovivatele pagulastele. Nabokov andiski kohusetundlikult viisad välja, kuid arvestades Saksa allveelaevade ohtu, said neid ainult mehed. Whitechapelis elavad naisrevolutsionäärid avaldasid valjul häälel protesti. (Nabokov kirjutas veel mälestusteski kõhedustundega: „Jumal ise teab, et nad juba oskavad kisa tõsta.”) Asjuri elu ei muutnud sugugi kergemaks ka poliitiliste pagulaste komme kasutada valepasse. Nabokov kurtis, et ainuüksi Litvinov esines nelja-viie nime all. Nii et isegi kui saatkond püüdis abiks olla, ei kulgenud viisade väljaandmine sugugi hõlpsalt.16

      Esimene suur viisasaajate rühm hankis piletid laevale Jupiter, mis sõitis Aberdeenist Bergenisse.17 Istunud ülevas meeleolus King’s Crossi jaamas rongile, pidid nad Aberdeenis passima neli päeva. Laeva kapten teatas, et see on igati normaalne. Ta ootavat, kuni puhkeb torm, mis kihutab Saksa allveelaevade patrullid minema. Selles osas oli ta veidi liiga optimistlik. Poolel teel üle Põhjamere pidi Jupiter järsult kurssi muutma ja sadamasse kiirustama, et pääseda Saksa allveelaeva eest.18 Mõnel hilisemal konvoil ei vedanud niigi palju ja üks laev läks koos reisijatega põhja – see oli sama laev, millele oli lootnud astuda Litvinov. Ainult poja äsjane sünd oli pannud ta pileti ostmise suhtes meelt muutma.19

      Sõjavastased aktivistid ei tänanud sugugi britte abi eest. Üks neist, Georgi Tšitšerin, rääkis aina, et Lloyd George kiusab neid taga ega lase reisidokumente välja anda.20 See ei olnud vähemalt Suurbritannia pagulaste osas õige. Nabokov tegi asjurina Tšitšeriniga isegi koostööd, kuigi viimase artiklitest ei leia selle kohta midagi. Tšitšerini tiraadid liitlaste vastu raskendasid veelgi Briti diplomaatide tegevust Petrogradis. Pealegi ei kiirustanud Tšitšerin sugugi Venemaale sõitma. Tema viibimine Londonis muutus tülikaks ja augustis kaotas Briti valitsus kannatuse, kui sai teada, et ta on kirjutanud Pravdasse artikleid, mis mõistsid raevukalt hukka Antandi sõjapidamise. Muu hulgas kahtlustati teda sakslaste pooldamises. Riigikaitse seaduse alusel viidi ta tseremoonitsemata Brixtoni vanglasse.21 Briti tööliste seas sõjavastase agitatsiooni tegemise eest oli seal juba ees Pjotr Petrov.22 Tšitšerin ja Petrov olid tõrksad vangid. Nad hindasid enda kohtlemist järjekordse tõendina, et Antandi riigid ei peatu millegi ees, et ainult pidada „imperialistlikku” sõda. Nad keeldusid esitamast Lloyd George’i valitsusele palvekirja ennast vabastada.

      Peaaegu kõik Briti, Prantsuse ja Šveitsi revolutsiooniliste kolooniate meessoost poliitilised pagulased said võimaluse Venemaale sõita, kui nad seda vaid tahtsid. Paljude reisijate peas aga mõlkus mõte ajutine valitsus kukutada ning mõned soovisid lõpetada Venemaa osalemise sõjas.

      Lühim tee Prantsusmaalt või Šveitsist Venemaale oleks mõistagi kulgenud raudteitsi läbi Euroopa. Ent see oli võimatu ajal, mil miljonid mehed ja suurtükid jagasid maailmajao põhjast lõunasse kaheks. Šveitsi linnades elavatel revolutsionääridel oli teoreetiliselt võimalik sõita läbi Saksamaa Skandinaaviasse ning jõuda Venemaale Soome kaudu. Konks oli aga selles, et Venemaa kodanikud Saksamaa pinnal olid sõjatingimustes vaenlased. Enamik venelasi oli sõja puhkedes Saksamaalt ja Austriast kiiresti lahkunud, soovimata lasta end vahistada või saada lausa tänaval peksa. Kuid Saksamaa valitsus oli alati pidanud kasulikuks toetada venelaste ja ukrainlaste revolutsioonilisi rühmitisi, mis olid seadnud sihiks kukutada Romanovite võim, ja kui Nikolai II troonist loobus, väljendas Saksamaa välisministeerium huvi ideede vastu, kuidas toimetada sõjavastased aktivistid tagasi Venemaale. Diplomaadid alustasid Šveitsis kõnelusi Vene revolutsionääride toimetamiseks raudteitsi läbi Saksamaa Läänemere rannikule. Vahetalitajad keelitasid Leninit ja teisi enamlasi. Et Lenin ei soovinud ainult Venemaa väljumist sõjast, vaid ka aktiivselt kodumaa sõjalist lüüasaamist, ei oleks Saksamaa ülemjuhatus paremat liitlast saanud leidagi.

      Lenin uuris avanevaid võimalusi koos vähemlaste juhi Juli Martoviga, kuid viimane tundis muret ajutise valitsuse loa puudumise pärast. Ta vihkas liberaale ning pidas neid sõjaõhutajateks ja imperialistideks. Sellest hoolimata ei söandanud ta tagasi minna ilma ametliku heakskiiduta. Lenin oli sitkemat tõugu. Ta oli kulutanud 1905. aastal liiga palju aega Šveitsist naasmisele, mille eest oli pidanud maksma poliitilise mõju vähenemisega. 1917. aastal ei tahtnud ta seda viga enam korrata.

      Kuid ta pidi olema ettevaatlik. Kui ajutine valitsus saanuks teda mingilgi moel süüdistada koostöös Saksamaaga, sattunuks ta naasmisel kohe tõsisesse ohtu. Teda oleks võidud isegi riigireetmise eest maha lasta. Seepärast sõlmis ta Saksamaa saadiku Gisbert von Rombergiga kokkuleppe, et sõidab koos poolehoidjatega läbi Saksamaa ilma sakslastega kokku puutumata. Nende poole ei tohtinud pöörduda isegi vedurijuht ega ükski teine saatja. Nad nõudsid „plommitud” vaguneid. Saksamaa valitsus oli Lenini tingimustega kohe nõus.23 Lenin omalt poolt üritas õhutada teisi sõjavastaseid pagulasi, näiteks Karl Radekit, reisile kaasa tulema. Sõnaosav ja nutikas Poola juut Radek, kes varasematel aastatel oli Leninit kritiseerinud, kuulus ühtaegu Saksamaa sotsiaaldemokraatlikusse parteisse ja Poola pahemäärmuslikku marksistlikku parteisse. Kui ta oleks koos Martoviga rongile tulnud, ei oleks see paistnud nii otseselt enamlaste üritusena. Radek oli nõus, aga Martov tõrkus endiselt. Ta asus küll vähemlaste seas äärmuslikul pahempoolsel positsioonil ja põlgas Venemaa osalemist

13

New York Times, 16. märts 1917.

14

Samas, 17. märts 1917.

15

I. Maisky. Journey into the Past, lk 255.

16

C. Nabokoff. The Ordeal of a Diplomat, lk 95–97.

17

I. Maisky. Journey into the Past, lk 257–258.

18

Samas, lk 261.

19

I. Litvinov. Letters to Viola. Autobiograafiline kild, l 36. St Antony’s RESC Archive.

20

HO 144/2158/322428. Tänan Harry Shukmanit selle ja järgmises märkuses mainitud dokumendi jagamise eest.

21

HO 144/2158/322428/6 ja 9; vt ka H. Shukman. War or Revolution: Russian Jews and Conscription in Britain, 1917, lk 59.

22

J. McHugh, B. J. Ripley. Russian Political Internees in First World War Britain: The Cases of George Chicherin and Peter Petroff. – Historical Journal, 1985, 3, lk 733–734.

23

A. Senn. The Russian Revolution in Switzerland, 1914–1917, lk 224, 228.