Spioonid ja komissarid. Robert Service

Venemaa ja Lääne vahele 1918. aasta sügisel tekkinud poliitiline lõhe muutis nii kommunistidel kui ka Antandil raskeks koguda teavet ja selgitada oma eesmärke. Pärast oktoobrirevolutsiooni olid lääneriikide suursaadikud esialgu kasutanud mitteametlikke vahendajaid, sest Lenini valitsust ametlikult ei tunnustatud. Nii pidasid lääneliitlased kommunistidega kõnelusi Petrogradis ja Moskvas ning Londoni ja Washingtoni valitsused suhtlesid saladuskatte all samuti Nõukogude võimu esindavate isikutega.

      Nii nagu Nõukogude Venemaa ühekorraga pingutas nii diplomaatiakui ka revolutsioonirindel, nii kavandas Antantki jätkuvalt Lenini ja Trotski kukutamist. Suurt osa sellest on hoitud peaaegu sajandi vältel salajas. Lääne diplomaadid olid tihedalt seotud õõnestustegevusega, aga selle täielik avalikuks tulek oleks seadnud piinlikku olukorda lääneriikide valitsused, mis tahtsid end näidata üdini puhaste poistena poliitilises ja sõjalises võitluses NSV Liiduga. Nad eelistasid jätta mulje, et pettus ja sohitegemine on omane ainult Nõukogude poolele. Ometi oli Briti 1918. aasta vandenõu isegi nurjumisest hoolimata täiesti tõsine kommunistliku korra õõnestamise katse ning on õieti raske mõista, miks suur osa selle kohta käivatest dokumentidest on ikka veel salastatud. Igal juhul ei lõppenud Antandi luure- ja õõnestustegevus pärast vandenõu paljastamist ja diplomaatilise korpuse väljasaatmist. Luureoperatsioonid nii enamlastevastaste Vene valgete rahastamiseks kui ka teabe kogumiseks algasid väga ruttu uuesti ja kuigi nende abil ei suudetud kommuniste võimult tõrjuda, andsid nad igasuguse kahtluseta lääneriikide valitsustele hulga väärtuslikku teavet.

      Britid, prantslased, jaapanlased ja ameeriklased olid saatnud pärast 1918. aasta märtsi Brest-Litovski rahulepingut Venemaale oma ekspeditsioonijõud, aga need jäidki kunagise impeeriumi äärealadele ja neid oli liiga vähe, et Leninit ja Trotskit kukutada. Läänerinde lahingud piirasid Antandi riikide samme kuni sõja lõpuni sama aasta novembris. Seepärast ei soovinud ükski liitlasriik asuda organiseerima sissetungi Venemaale. Neid hoidsid tagasi majanduslikud ja poliitilised kaalutlused. Isegi valgete ürituse jäägitul pooldajal Winston Churchillil ei olnud ühtegi head mõtet, kuidas Antant saaks Venemaal veel midagi rohkem ära teha. Siiski tõmbas Venemaa jätkuvalt endale tähelepanu. Püüti kaasata rahvusvahelisse kaubandusse alasid, mida Nõukogude jõud ei olnud hõivanud. Prantslastel olid oma kavatsused Lõuna-Ukraina suhtes. Eriti Ameerika Ühendriikide lääneranniku ettevõtjad tundsid suurt huvi äri vastu Siberis. Briti luureagent Sidney Reilly kavatses päris iseloomulikult suuri kaubandus-majanduslikke ettevõtmisi kommunistidejärgsel Venemaal ning Suurbritannias leidus tema moodi mõtlevaid inimesi üpris palju. Venemaa varustamine toiduainetega oli üks hoob, mille kasutamist kommunistide vastu Ameerika valitsus kaalus. 1919. aastal üritati korraga pakkuda Leninile teravilja poliitilistel tingimustel ja saata seda Venemaa neisse piirkondadesse, mis olid langenud valgete kätte.

      Leninil ja Trotskil õnnestus pärast kodusõja lõppu edukalt meelitada mõned välisriigid Venemaaga kauplema. Ent levinud arusaam, nagu oleks see tähendanud vähemalt mõneks ajaks Venemaa ekspansionistlike ideede mahamatmist, on täiesti väär. Komintern üritas Moskva korralduste järgi 1921. aastal kukutada Saksamaa valitsust. Kommunistid alustasid Saksamaal tegevust sellest hoolimata, et teadsid, et see tooks Briti ja Prantsuse armeed ülevõimu taastamiseks mandril Saksamaa pinnale. Ehkki partei poliitbüroo kõneles suuresõnaliselt rahust Euroopas, olid selle liikmed end vaimselt ette valmistanud uueks Euroopa sõjaks.

      Ometi jäi Kominterni võimsatest pingutustest hoolimata sõdadevahelisel ajal kommunistlik revolutsioon Saksamaal tulemata. Nõukogude juhtkond oli samamoodi alahinnanud antikommunistlike rühmitiste ja meeleolu tugevust Saksamaal, nagu nad olid 1920. aastal Varssavi peale marssides alahinnanud poolakate rahvuslust. Kui head teavet ka poliitikutele ei pakutud, sai see olla vaid nii kasulik, kui nad seda ise lubasid. Lenini ja Trotski pilk oli juba selgelt suunatud maailma ja tulevikku. Nad olid veendunud, et Euroopa on kommunistliku revolutsiooni lävepakul, mis vajab käivitumiseks vaid kerget tõuget. Kommunistide kujutluses pidid „massid” purustama ahelad ja tõusma üles. Enamlaste juhid filtreerisid teateid, mida nad Läänest said. Nende informeerijad, kes ka ise olid kommunistid, filtreerisid teavet juba enne seda, kui see Venemaale saadeti. Tegu oli poliitilise ideoloogiaga, aga Leninil ja Trotskil polnudki õieti aega selle üle järele mõelda. Kuigi nad kohandasid oma poliitikat muutuvate oludega, tegid nad seda ometi juba varem kindlaks määratud kursi raames. Nad juhtisid parteid, mis seisis vastu doktriinist kõrvalekaldumisele. Nad ise uskusid jäägitult kommunistlikku üritusse. Nad olid sellele pühendanud kogu oma elu ja ehkki nad suutsid ette võtta osavaid poliitilisi manöövreid, üritasid nad siiski võimalust mööda kompromisse vältida.

      Ka Antandi juhtidel olid oma kinnistunud eeldused. Wilson, Clemenceau ja Lloyd George said rohkelt teavet diplomaatidelt, reporteritelt ja agentidelt. Nende heaks tegutses Venemaal palju enam informaatoreid, kui Nõukogude juhid suutsid Läänes leida, ent üks asi on saada aruandeid ja sootuks teine teada, mida edasi teha. Lääneriikide juhtidel oli mõistagi hea meel, et nad nii palju teavet said, kuid nad pidid pidevalt silmitsi seisma tõigaga, et teated kõnelevad üksteisele vastu. Mõistagi tegutsesid juhid, kel oli juba tohutuid raskusi kodumaal ja kõikjal Kesk-Euroopas, sama palju instinkti ja eelarvamuste kui ka nende lauale jõudvate aruannete analüüsi põhjal. Eriti Lloyd George astus Suurbritannia sõjajärgset majanduslikku taastumist taotledes päris oma teed, jõudes prantslastest ja ameeriklastest ette, kui sõlmis 1921. aastal Nõukogude Venemaaga kaubanduslepingu. Ta uskus liigselt kommunismi iseeneslikku nõrgenemisse Venemaal. Nii andiski ta Leninile hingetõmbeaega, millega viimane sai alustada niinimetatud uut majanduspoliitikat, mis andis Nõukogude riigile lõpliku võimaluse majandus uuesti üles ehitada ja kindlustada kontroll ühiskonna üle.

      Selles raamatus vaadeldakse Nõukogude Venemaad ja Läänt rahvusvahelisest vaatepunktist. Välismaalased, kes 1917.–1921. aastal andsid avalikult või mitteavalikult Venemaast teada, mõistsid Venemaa hukka või sellele kiidulaulu laulsid, luurasid, õõnestasid või ründasid, puhkavad kalmuküngaste all. Venelased, nii valged kui punased, kes võitlesid Venemaa tuleviku nimel kodusõjas, on ammu kadunud. Lenini mausoleum seisab seniajani Moskvas Punasel väljakul mälestusmärgina oktoobrirevolutsioonile, mis raputas põhjalikult kogu maailma poliitikat. Tema surnukeha on seal, sest Venemaa avalik arvamus ei ole veel valmis selle eemaldamiseks. 1917. aasta lõpul Petrogradis toimunu muutis kogu sõdadevahelise aja globaalset poliitikat. Revolutsioonilise Venemaa surmakeerisest kerkis võimas riik, NSV Liit, mis purustas Teises maailmasõjas Natsi-Saksamaa ning pidas 1945. aasta järel aastakümneid külmas sõjas võitlust USA ja selle liitlastega. Oktoobrirevolutsioon tõstatas küsimusi, mis on olulised veel tänagi – selliseid küsimusi, mis leiavad väljenduse demokraatia ja diktatuuri, õigluse ja terrori, sotsiaalse õigluse ja klassivõitluse, ideoloogilise absolutismi ja kultuurilise pluralismi, riikliku suveräänsuse ja relvastatud rahvusvahelise sekkumise vastasseisudes. See ongi peamine ja otsustav põhjus, miks Nõukogude Venemaa ja Lääne suhete ajalugu endiselt meie tähelepanu pälvib ja väärib.

      I OSA

      REVOLUTSIOON

      1. MURET TEKITAVAD REISID

      aasta märtsis, kui Euroopa vaevles suure sõja tõmblustes, hakkasid levima kuuldused Venemaa revolutsioonist. See sai alguse tööliste väljaastumisest pealinnas Petrogradis. Streike oli esinenud kahel eelmiselgi talvel ning sõjavägi ja poliitiline politsei olid need edukalt tasalülitanud. Töölised, kelles pulbitses tahe keisrivõim kukutada, lahkusid tehastest ja hakkasid tänavatel meelt avaldama. Keiser Nikolai II oli kaheksasaja kilomeetri kaugusel peakorteris Mogiljovis ega näinud põhjust muretseda. Seekord aga ei läinud streikijad kodudesse laiali, vaid tunglesid massiliselt tänavatel, mis ergutas nendega liituma põrandaaluste revolutsiooniliste parteide sõjakamaid esindajaid. Kui garnison käsutati korda taastama, läksid soldatid tööliste poole üle. Rahva meeleolu oli päris radikaalne. Töölised ja soldatid valisid ennast esindama Petrogradi nõukogu. Ühtäkki selgus, et Venemaa pealinn ei ole enam valitsuse võimu all. Lõpuks olukorra tõsidust mõistnud keiser kavatses troonist loobuda oma noore, hemofiiliat põdeva poja kasuks. Kui talle anti nõu sellest mõttest loobuda, pani Nikolai ette, et troon võiks minna tema vennale Mihhailile, aga sellega ei olnud otsustavalt nõus meeleavaldajad. Neid rahuldas ainult Romanovite dünastia kadu ning Petrograd oli nende võimuses.

      Romanovite