Spioonid ja komissarid. Robert Service

enda kohta väljendit „assotsieerunud riik” (associated power).

Robert Service,märts 2011

      SISSEJUHATUS

      Enamlaste 1917. aasta oktoobri revolutsiooni lugu on räägitud tuhandeid kordi ja tavapäraselt on keskendutud Venemaa sündmustele, jättes kõrvale globaalse olukorra. Oktoobrirevolutsiooni ja selle tagajärgede niisuguses uurimises pole midagi halba. Kuid käesolevas raamatus üritatakse asju vaadelda veidi teises valguses. Enamlaste võimu esimesi aastaid iseloomustas Venemaa ja Lääne dünaamiline vastastikmõju. Neil aastail käis Venemaal kodusõda, Läänes üritati ühtaegu uut kommunistlikku režiimi mõista ja õõnestada ning enamlased ise püüdsid laiendada oma revolutsiooni kogu Euroopale, loobumata samas siiski taotlemast kaubanduslepinguid, mis aidanuks elavdada kuristikku langevat majandust. Kogu selle vastastikuse suhtlemise üksikasjalik uurimine näitab, et revolutsioonilist Venemaad ja selle suhteid muu maailmaga ei kujundanud üksi Lenin ja Trotski, vaid terve hulk väga erinevaid inimesi: kindlasti spioonid ja komissarid, aga ka diplomaadid, ajakirjanikud ja mitteametlikud vahendajad, samuti vaimuinimesed, teenimisvõimalusi haistvad ärimehed ja juhuslikud reisimehed. Siin raamatus on neist sama palju juttu kui „oktoobrist”.

      Kommunistide juhid uskusid, et nende revolutsiooni leek hääbub, kui see jääb vaid ühe riigi piiresse, mistõttu nad seadsid lootused sellele, et peagi järgnevad Venemaal maha märgitud rajal ka teised Euroopa riigid. Oktoobrirevolutsioon toimus Petrogradis – nagu oli hakatud saksapärasuse vähendamiseks nimetama Venemaa pealinna Sankt-Peterburgi – ajal, mil kogu Euroopas möllas Antandi ja Keskriikide suur sõda. 1918. aasta novembrini ei vaevunud maailma riigid revolutsioonilise Venemaa peale eriti mõtlema, välja arvatud juhul, kui nad uurisid, kuidas sealset olukorda enda huvides ära kasutada. Sakslased olid tolle aasta märtsis sõlminud Lenini valitsusega Brest-Litovskis separaatrahu, et saada võimalus viia oma idas sõdivad diviisid üle läänerindele Prantsusmaa, Suurbritannia ja USA vastu. Prantslased ja britid tugevdasid samal ajal pingutusi, toomaks Venemaad tagasi Saksamaa vastu sõdivate riikide sekka, isegi kui see tähendanuks kommunistliku valitsuse kukutamist. Kui pärast Saksamaa alistumist saabus Euroopasse rahu, muutus „Vene küsimuse” sisu, sest lääneriikide poliitikud said lõpuks keskenduda kommunisminakkuse Venemaa piirest Euroopa südamesse levimise vältimisele. Saksamaal, Ungaris ja Itaalias esines revolutsioonilisi väljaastumisi, ent Venemaa kommunistlike juhtide meelehärmiks lõppesid need nurjumisega. Lääneliitlased alustasid samal ajal otsest sõjalist interventsiooni Venemaal ning toetasid venelaste antikommunistlikke relvastatud jõude. Kuid 1919. aasta lõpul, kui mõlemad ettevõtmised sattusid raskuste ette, tõmbas Lääs ekspeditsioonijõud Venemaalt välja. Kommunistlik Venemaa oli esimese rahvusvahelise jõuproovi vastu pidanud.

      Samal ajal üritasid Venemaa kommunistid oma revolutsiooni eksportima asuda. Nad saatsid 1918. aastal mitmed emissarid, sealhulgas mõned väga nimekad juhid, Saksamaale õõnestustööd tegema. Järgmisel aastal rajati Moskvas Kommunistlik Internatsionaal (Komintern), mille siht oli luua välisriikides kommunistlikke parteisid ja hävitada kapitalism kogu maailmas. 1920. aastal saadeti Punaarmee Poolasse. Kuigi Lenin ja Trotski olid pettunud, kui oodatud „Euroopa revolutsioon” jäigi toimumata, olid nad ometi veendunud, et nende esialgset plaani kroonib lõpuks edu.

      Mõte raamatut kirjutada turgatas mulle pähe, kui uurisin Briti luureagendi Paul Dukesi isikutoimikut ja muid temaga seotud materjale. Tema mälestused on silmapaistev dokument olude kohta kommunistliku võimu algusajal. Üht luureülesannet täites astus Dukes Punaarmee ridadesse ja andis kõrvalseisja pilgu läbi teada, mida nägi. See ajendas mind uurima aruandeid ja ülevaateid, mida olid teinud teised välismaalased alates ülimalt Nõukogude-meelsetest tegelastest, nagu korrespondendid John Reed ja Arthur Ransome, kuni Bertrand Russellini, kes 1920. aastal ründas süngetes toonides kommunismi. Seejärel avastasin, et ka diplomaadid olid telegrammides ja autobiograafiates kirja pannud hulga olulisi asju. Ma võin julgelt tunnistada, et see oli üllatus, sest ma olin koos paljudega olnud arvamusel, et nad olid pigem üpris juhmid ja asjatundmatud tegelased. Sealt jäi vaid väike samm astuda ettevõtjate uurimiseni, kes kibelesid 1920.–1921. aastal taasalustama äritegevust Venemaal ja Venemaaga. Niisugused allikad heitsid värskendavalt uue pilgu kommunistliku Venemaa ajaloole ning täiendasid külluslikke materjale, mis on viimastel aastatel Moskvas avalikkuse ette jõudnud. Venemaa ajalugu ei saa rahuldavalt kirjutada ainuüksi Venemaa arhiividele tuginedes.

      Materjali hoolikalt uurides selgus muidki ootamatuid asju. Ma olin pidanud enesestmõistetavaks, et Vene punased ja valged – ning mõistagi ka lääneliitlased – ei teadnud üksteisest suurt midagi. Juba Ethel Snowden nentis 1920. aastal Petrogradi ja Moskvat külastades, et Venemaa piiridele on tõmmatud justkui raudne eesriie. Tegelikult tegid kõigi poolte telegrafistid, dešifreerijad ja luurajad oma ülemate heaks suurepärast tööd. Nad aitasid täita suuri teabelünki, kindlustades pärast 1917. aastat hääbunud tavapärase diplomaatia asemel õigeaegselt täpse teabe. Punaarmee teadis väga palju valgete armeede kohta ja vastupidi. Kuigi valgete armeesid eraldasid üksteisest tohutud vahemaad, olid nad tavaliselt omavahel traadita side kaudu ühenduses. Samuti tuli neile kasuks juurdepääs Nõukogude telegraafsidele, mida olid vahelt lõiganud britid, prantslased ja ameeriklased. Punased kaotasid rohkelt side- ja krüptograafiaeksperte, kes põgenesid peagi pärast oktoobrirevolutsiooni välismaale või lihtsalt kadusid silmapiirilt, kuid nad andsid parima tühiku kiireks täitmiseks. Niisiis oli tegu ajajärguga, mil kõik teadsid piisavalt teistest, et kujundada plaanid ja poliitika tegeliku teadmise alusel – ning selle juures oli luurajatel, telegrafistidel ja dešifreerijatel sama suur osa kui diplomaatidel.

      Pärast oktoobrirevolutsiooni ei rääkinud enamlaste kasuks ükski Euroopa sõjaliste jõudude realistlik hinnang. Nõrgal ja kehvalt varustatud Punaarmeel poleks olnud vähimatki võimalust sakslaste vastu, kui nood oleksid 1918. aastal Venemaale tunginud. Sama haavatav oleks Venemaa olnud, kui liitlased oleksid kohe järgmistel aastatel võtnud ette koordineeritud üldrünnaku. Kommunistidel vedas, et välised tegurid takistasid suurriikidel marssimast otse Kesk- ja Ida-Euroopasse ning lämmatamast revolutsioonilist riiki. Samamoodi vedas neil, et välisriigid kaldusid aina enam pidama kasulikuks lõpetada Venemaa majanduslik isoleerimine: 1920. aastal sõlmiti esimesed kaubanduslepingud Eesti ja Skandinaavia riikidega, aasta hiljem ka Suurbritanniaga.

      Kui kommunistid haarasid Lenini ja Trotski juhtimisel Petrogradis võimu, ei saanud nad olla kindlad, et suudavad võimul püsida rohkem kui mõne päeva. Kuid see ei kahandanud nende lootusrikkust. Kui venelased suudavad nii hõlpsasti minema pühkida kapitalismi, siis kahtlemata teevad seda peagi ka teised. Kommunistid kuulutasid, et imperialismil, natsionalismil ja militarismil seisab kõikjal ees kadu. Enamlased visandasid oma projekti ülemaailmsena. Kogu maailma töölisklass pidi vabanema igasugusest rõhumisest. Industriaalühiskond pidi hakkama korralikult tasu, toitu, rõivaid ja haridust jagama neile, kes olid põlvkondade kaupa kannatanud. Turumajandus tuli kaotada. Sõjad pidid lõppema ning inimesed saama võimaluse iseenda asju otsustada ilma igasuguste kuningate, väejuhtide, preestrite ja politseiniketa. Kommunism oli valmis levima üle kogu maailma. Veel veidi ja maakeral ei pidanud olema enam ühtegi valitsust, ühtegi sõjaväge ega ühtegi bürokraatlikku riigiaparaati.

      Ent isegi maailmarevolutsiooni silme ees hoides pidasid kommunistid paremaks ennast riski vastu kindlustada. Nad teadsid, et suurriigid võiksid tahtmise korral suurema vaevata Venemaa vallutada. Kreml astus välisvaenlastega kõnelustesse hirmu tõttu, et tema vastu korraldatakse rahvusvaheline ristiretk. See hirm polnud sugugi alusetu. 1918. aastal teadsid kommunistid väga hästi, et suure sõja lääneliitlased – Prantsusmaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid – toetavad raha ja nõuannetega Venemaa antikommunistlikke jõude. Sama aasta augustis avastasid nad brittide selge vandenõu – hiljem hakati seda nimetama Lockharti vandenõuks –, mille eesmärk oli heita Nõukogude võimule Moskvas kaikaid kodarasse ja ehk isegi see kukutada. Ometi ei lõpetanud Kreml katseid Läänega läbirääkimistesse astuda. Kõik Antandi diplomaadid olid aasta pärast oktoobrirevolutsiooni juba ammu maalt lahkunud, kui kommunistide juhid tõid mitmed Briti, Prantsuse ja Ameerika ametiisikud kohtu ette. (Vandenõu sepitseja Robert Bruce Lockhart oli selleks ajaks Londonis, Lenini küüniste vahelt pääsenud.) Kuid sõda ja revolutsioon olid hävitanud Venemaa majanduse ning enamlaste valitsus vajas kaubavahetust välisriikidega