Spioonid ja komissarid. Robert Service

sõjakabinet arutas Venemaa küsimust 17. jaanuaril 1918 ja jõudis samale järeldusele, mida välisminister Balfour oli teatanud alamkoja ees esinedes. Enamlased olid lahti öelnud Venemaa lepingulistest kohustustest. Nad olid seadnud Suurbritannia ja Prantsusmaa läänerindel ohtu, loobudes sõdimast idarindel. Nad õhutasid revolutsiooni Läänes. Itaallased avaldasid survet, et lääneliitlased katkestaksid enamlastega kõik suhted, kuid Lloyd George ja Balfour soovisid siiski säilitada pooldiplomaatilised suhted Litvinovi kaudu Suurbritannias ja Briti esindajate kaudu Venemaal.221 Balfour väljendas lootust, et enamlased võivad veel sakslastele peavalu valmistada.222 See ei olnud puhtalt fantastiline lootus. Nõukogude ametlik seisukoht välistas veel separaatrahu sõlmimise Saksamaaga ja kui Venemaa–Saksamaa kõnelused oleksid katkenud, võis eeldada, et Venemaa jätkab sõdimist. Kogu maailmas liikus mitmesuguseid kuuldusi. Kui britid kõnelesid Litvinoviga, siis äkki oleks midagi sellist mõeldav ka Prantsusmaal, kuhu Trotski kavatsevat samuti määrata täievolilise esindaja?223 Britid kinnitasid, et ei kavatse RKNi de facto tunnustada, ja Balfour toonitas, et ei kavatse isiklikult Litvinoviga rääkida ega kutsuda teda välisministeeriumi ruumidesse.224 Litvinovit kasutatavat ainult kui käepärast kanalit kiireloomulisteks aruteludeks.225

      Aga seegi oli RKNile edu, nagu oli ka Tšitšerini vabastamine vanglast ja talle loa andmine naasta Venemaale.226 Litvinov võttis olukorrast viimast. Ta kirjutas Konstantin Nabokovile ning nõudis, et see lahkuks Cheshami majast ja annaks üle ametlikud šifrid. Nabokov vastas, et ametlikult tunnustatakse teda, mitte Litvinovit.227 Litvinovil läks veidi paremini, kui ta lõi kontakti välisministeeriumiga Rex Leeperi nime kandnud ametniku kaudu, kes pidas temaga pidevalt nõu poliitiliste ja sõjaküsimuste asjus. Samal ajal üritas ta luua oma bürood. Tegelikult polnud tal muud ametipinda kui üüritud korter, kus ta ka elas, samuti polnud tal ametlikke kullereid ega koodiraamatut.228 Kuid ta tõstis tuju, lastes valmistada RKNi päisega dokumendipaberit ja kinnitades Londoni diplomaatilisele korpusele, et on nüüdsest Venemaa ametlik esindaja.229 Ta pidas 1918. aasta veebruaris mitu avalikku esinemist, küsides, mil moel saab Briti valitsus oma nägu säilitada, kui eelistab näha Venemaal võimul Nikolai II reaktsioonilist, mitte demokraatlikult valitud valitsust.230 Ta vaikis mõistagi Asutava Kogu vägivaldsest laialiajamisest. Ta eeldas Briti publiku teadmatust või tingimusteta poolehoidu ning pidas enda ülesandeks muuta poolehoidjad kaasaelajateks.

      Litvinov kõneles ka leiboristide partei aastakonverentsil ja kutsus britte üles „rahuga kiirustama”.231 Tšitšerini näpunäitel kirjutas ta sõjavastasele sotsialistile John Macleanile, määrates viimase Nõukogude konsuliks Glasgow’s:

      Armas seltsimees Maclean,

      Ma kirjutan Venemaa konsulile Glasgow’s (ma ei ole kindel, kas selline isik on ikka olemas) ja annan talle teada Teie ametisse määramisest ja korralduse anda konsulaat Teile üle. Ta võib sellest keelduda, millisel juhul Te avate uue konsulaadi ja teatate sellest avalikult ajakirjanduses. Teie positsioon võib olla raske, aga Teil on minu täielik toetus. Äärmiselt tähtis on jagada mulle (ja minu kaudu Nõukogude Venemaale) teateid töölisliikumisest P. – B. – s [Põhja-Britannias].232

      Ta uskus, et revolutsioon, millest ta oli Venemaal ilma jäänud, on kohe puhkemas Suurbritannias. Politsei eriosakond teatas, et ta õhutas aktiivselt sõjavastaseid meeleolusid maal elavate või seda külastavate venelaste seas, võttes muu hulgas ühendust Briti sadamates viibivate laevade meeskondadega.233

      Konservatiividest parlamendisaadikud hakkasid alamkojas tema tegevuse kohta arupärimisi esitama:

      Major Hunt päris peaministrilt, kas silmas pidades tõsiasja, et härra Litvinov õhutab riigis revolutsioonilist liikumist, võib peaminister öelda, kas talle esitatakse süüdistus või ta interneeritakse?

      Lord R. Cecil [välisministeeriumi parlamendiesindaja]: Mu kõrgesti austatud sõber palub mul sellele küsimusele vastata. Mul ei ole midagi lisada vastusele, mille siseminister andis 14. kuupäeval auväärsele Hertfordi saadikule, ega vastusele, mis anti eile auväärsele saadikule.

      Major Hunt: On üldteada, et härra Litvinov saatis ametiühingutele dokumendi, millel oli tema allkiri ja milles ta toetas revolutsiooni ja märkis, et ühiskondlik revolutsioon on hädavajalik, kui soovitakse kehtestada püsiv rahu, ja kas see on selline asi, mida peaks lubama võõramaalasele, kui see ei ole lubatud meie enda rahva puhul?

      Lord R. Cecil: Ma kardan, et ma saan ainult korrata vastust, mille ma juba andsin. Mul ei ole tõesti mitte midagi lisada sellele, mida ma olen sellel teemal juba öelnud, kui ainult seda, et asjaga tegeldakse.234

      Selliseks jäi valitsuse ametlik seisukoht veel mitme kuu vältel.

      Maksim ja Ivy Litvinov nautisid seda kõike. 1918. aasta uusaastapidu venelaste koloonias oli nende korraldada. Kohale tuli viisteist inimest. Venelastele iseloomulikult hakati tooste ütlema. Ivy kirjutas:

      Nad tõid Soho juudi poodidest viskit (nuttes taga vodkat) ja sakuskat, väikseid ümaraid soolakurke, suitsulõhet, voblat, seda kummalist kivikõvaks suitsutatud kala, mida mul oli raske ribadeks lõigata ja mis mu meelest sobinuks rohkem klounile, et sellega oma kaaslavalisele näkku lüüa, kui inimtoiduks.235

      Kurtmine sellega ei piirdunud: ”Kalamarja ei ole, ei ole!” Võis küll olla sõjaaeg võõral maal, aga venelaste koloonia oli vaimus valmis pidutsema nii, nagu nad olid harjunud. Maksimi nõuannete järgi ja punapõskse teenijamamsli proua Bristow’ abil valmistas Ivy korraliku borši, millele järgnes tubli praad ja tohutu õunapirukas.236 Venelased oleksid muidu kutsunud teenijad samuti lauda, aga nad leidsid, et proua Bristow ei saaks nagunii nende jutust midagi aru. Niisiis kutsuti ta ühinema vaid toostidega uue aasta ja revolutsiooni auks. Tooste aga kõlas rohkelt, sealhulgas Maksimi kui ”esimese sotsialistliku vabariigi esimese rahvasuursaadiku” auks.237

      Peagi osales Maksim koos Ivyga lõuna- ja õhtusöökidel Westminsteris ja Mayfairis. Kord võeti neid vastu Downing Streetil, kuid paraku pole teada, kas majas number 10 või 11.238 Igatahes kuulusid külaliste hulka Ramsay MacDonald ja Bertrand Russell. Üks külaline esitas küsimuse: „Kas see polnud nagu välk selgest taevast, proua Litvinov, et teid, kes te elasite rahulikult abikaasa ja lapsega Lääne-Hampsteadis, kisti nüüd äkitselt avaliku elu keerisesse? Me kujutasime kohe ette, kuidas te ulatate hommikul lauas mehele tassi teed ja tema tõstab pilgu Timesilt ja vaatab teid üle leheserva.” Ivy ei kavatsenudki saada kaastunde objektiks. „Seda,” sõnas ta kindlal toonil, ehkki vaevalt uskus ka ise oma sõnu, „me olime oodanud.”239

      Poliitiliselt pahemale hoidvad intelligendid külvasid Litvinovid lahkusega üle. Ivy meenutas, kuidas Sidney ja Beatrice Webb, Charles Roden Buxton ja Russell üritasid viibida Maksimi seltskonnas:

      Tuline kahju, et nad tundsid kohustust ka mind kutsuda. Ma olin nii suur latatara ja Maksim loomu poolest nii tagasihoidlik ja rõõmus, kui teised aina kõnelesid ja kõnelesid. Millest ka ei räägitud, õnnestus mul ikka jutt viia psühhoanalüüsi peale ja nii leidsid need, kes siiralt soovisid tundma õppida Nõukogude võimu olemust, end teravas vaidluses Freudi pärast ning pidid isegi ära kuulama kõige selle seosed minu lapsepõlve kompleksidega.240

      Kui Ivy Russelliga nääkles,

221

D. Lloyd George. War Memoirs, II kd, lk 1552–1553.

222

Samas, lk 1553.

223

HIA. Russia. Posolstvo. Box 1 (Nabokovi telegramm USA saatkonnale 2./16. jaanuaril 1918).

224

Samas (Pariisi suursaadik kõigile Venemaa saatkondadele 6./19. jaanuaril 1918).

225

Samas (Nabokovi telegramm USA saatkonnale 4./17. jaanuaril 1918).

226

I. Maisky. Journey into the Past, lk 78; Protokolõ Tsentralnogo Komiteta RSDRP(b): avgust 1917–fevral 1918. Moskva, Gosizdat, 1958, lk 165.

227

Maiski meenutus vestlusest Litvinoviga: Journey into the Past, lk 62–65; HIA. Russia. Posolstvo. Box 1 (Nabokovi telegramm USA saatkonnale 4./17. jaanuaril 1918).

228

Maiski meenutus vestlusest Litvinoviga: Journey into the Past, lk 62–65.

229

HIA. Russia. Posolstvo. Box 1 (Nabokovi telegramm USA saatkonnale 21. jaanuaril/8. veebruaril 1918).

230

Daily News and Leader, 19. veebruar 1918.

231

Labour Leader, 24. jaanuar 1918.

232

http://gdl.cdlr.strath.ac.uk/redclyde/redcly074.htm; V. A. Aldošin, J. V. Ivanov, V. M. Semjonov, V. A. Tarassov (koost). Sovetsko-amerikanskije otnošenija: godõ nepriznanija, 1918–1926, lk 12.

233

Väljavõtted Basil Thomsoni aruandest Litvinovi kohta 20. veebruaril 1918: Milner Papers, dep. 364, fols 49–51.

234

House of Commons Debates, 19. veebruar 1918, 103. kd, vrg 607.

235

I. Litvinov. Letters to Viola. Autobiograafiline kild, l 28. St. Antony’s RESC Archive.

236

Samas.

237

Samas, l 28a–30.

238

Downing Street 10 on peaministri, 11 rahandusministri residents.

239

I. Litvinov. Pealkirjata autobiograafiline kild. HIA, Ivy Litvinov Papers, box 9, folder 10, l 28a.

240

Samas, l 37.