Spioonid ja komissarid. Robert Service

vaid vastupidi, selleks, et sellest üle saada. Lõplik edu sel teel sõltuks proletaarsete revolutsioonide edust Euroopas. Teiselt poolt suutis Venemaa revolutsioon anda seda tugevama tõuke revolutsioonilisele liikumisele Läänes, mida otsustavamalt ja mehisemalt ta ületas omaenda kodanluse vastupanu. Selline oli ja saab olema revolutsiooni edasise arengu ainuke reaalne perspektiiv.140

      Kas see oli utopistlik? Trotski nii ei arvanud. Tema silmis kujutasid täielikku idiootsust selliste konkurentide nagu vähemlaste ja esseeride doktriinid, kes olid astunud koalitsiooni „kapitalistlike ministritega”. Neil puudus hingestatus ja kindlameelsus, nad olid kahepalgelised. Enamlased ei viinud läbi „rahvuslikku” ega „kodanlikku” revolutsiooni, vaid alustasid sotsialistlikku. Ta kuulutas: „Meie „isamaa ajas” on kahekümnes sajand.”141 Ta esitas loosungi: „Permanentne revolutsioon permanentsete tapatalgute vastu!”142

      Kommunism pidi peagi kõike muutma ja kommunistid oletasid, et parimad võimalused poliitiliseks arenguks on just Euroopas. See maailmajagu oli maailmasõja peamine tallermaa. Kahtlemata pidid olema 1914. aastast kestnud aineline kitsikus ja inimelude kaotused muutnud olukorra selliseks, milles marksistide üritus leiab rahva toetust. „Euroopa revolutsioonist” sai enamlaste käibefraas.

      Venemaa kommunistide seas levinud arusaamad Euroopast ei kattunud päris geograafiaga. Kooliõpikutes räägitakse, et Euroopa ulatub Portugalist Uuraliteni. Aga mitte seda ei pidanud enamlased silmas, kui kõnelesid Euroopasse minemisest – ehkki ka Venemaal oli oma suur Euroopa-osa. Üks juhtivaid enamlasi Ivan Kutuzov kirjeldas 1920. aastate algul rongisõitu Moskvast läände. Esimene etapp viis ta Lätti. Ta nentis, et piiri ületades hakati teda seltsimehe asemel kutsuma härraks. Ta pani tähele, kui puhas oli Riia, võrreldes Venemaa linnadega. Läti avaldas muljet, aga kui ta jõudis lõpuks Eidkunenis143 Saksamaa pinnale, tabas ta silm kohe peaaegu täieliku pori ja tolmu puudumise. Isegi Saksamaa maapiirkonnad paistsid silma – ja seda juba enne Berliini jõudmist. See linn oli tema silmis modernsuse ülim kehastus. Kutuzovile oli kõik selge: „Siit algas Euroopa.”144 Enamlaste ettekujutuse Euroopa oli pool Läänest, mille teine pool paiknes Atlandi ookeani taga Põhja-Ameerikas.

      Enamlased olid kaljukindlad, et nende püsimiseks ja eduks Venemaal on hädavajalik sotsialistlik revolutsioon Saksamaal. Endised pagulased, näiteks Lenin, Trotski ja Buhharin, imetlesid Saksamaa töölisliikumise kultuurilisi ja organisatoorseid saavutusi. Marksismi rajajad Marx ja Engels olid olnud sakslased. Saksamaa sotsiaaldemokraatliku partei pahemtiib oli lahku lüües asutanud Spartakusbundi ja Lenini meelest tõestanud, et Saksa töölisliikumine on võimeline võimu haarama ja revolutsioonilisi muutusi läbi viima. Saksamaa töölised olid Euroopa sotsialistliku liikumise pärl. Nad olid kogu maailmajao kõige haritumad ja kõige suuremate oskustega töölised. Nende tahe parandada enda kodust eluolu ja sisustada vaba aega oli silmatorkav. Enamik hääletas sotsiaaldemokraatide poolt ja parteil oli 1909. aastal 633 000 liiget. Enamlased olid vihased, kui Saksamaa sotsiaaldemokraatliku partei parlamendifraktsioon hääletas 1914. aasta keskel sõja rahastamise poolt, kuid Lenin ja tema sõbrad panid süü niisuguse „reetmise” eest partei juhtkonnale. Nad keeldusid uskumast, et Saksamaa töölised võiksid sellist olukorda igavesti taluda. Kahtlemata pidid spartaklased sobiva võimaluse tekkides suutma tõmmata töölised tagasi revolutsiooniidee juurde ja siis ilmneb Saksamaa proletariaadi tohutu potentsiaal.

      Veel enam olid enamlastele aga muljet avaldanud Saksamaa sammud riikliku tsentraliseerimise suunas. Kapitaliste polnud kunagi varem nii tihedalt põimitud plaanimisse. Trotskit huvitasid eriti valitsuse meetmed riiklike tellimuste ja majanduse suunamise osas. Ta tegi ettepaneku kasutada samasugust meetodit revolutsiooni eesmärkide edendamiseks: „Läänes leiab proletariaat väga väärtuslikke eeskujusid kontrolli kehtestamiseks tootmise ja jagamise üle, eelkõige Saksamaa nõndanimetatud sõjasotsialismis.” Venemaal tähendanuks see „agraarrevolutsiooni” korraldamist. Kui majandusse riiklik koordineerimine juurutada, siis tuli seda teha järk-järgult.145

      Pahempoolne marksist Juri Larin, kes liitus enamlastega 1917. aastal, oli samuti vaimustatud Saksamaa olukorrast. Ta märkis, et riik oli võtnud toiduvarude eest hoolitsemise enda kätte ja kohustanud põllumajandustootjaid looma liite, mida oli kergem kontrollida. Kõiki Saksamaa haldusüksusi jälgiti teraselt. Kaupade vedu üle kohalike piiride oli ametliku loata rangelt keelatud. Põhitoiduainetele kehtestati kohustuslikud hinnad. Kogu majandust juhiti tsentraalse plaani järgi. Larini sõnul ei suutnud Saksamaa valitsus kuidagi vältida järeleandmist linna- ja maatööliste nõudmistele.146 Enamiku sakslaste elujärg oli kehvem kui enne sõda, mida märkasid ka sotsialistide juhid, kes hakkasid nõudma põllumajandusmaa jõuga eksproprieerimist linnade tarbimise kindlustamiseks. Larin uskus, et Venemaalgi hakkab peagi ilmnema vaimne muutus, mis arvestaks rohkem linlaste huvidega.147 Ta märkis, et Saksamaa töölised on sõja algusest peale nõudnud üleüldist ja kohustuslikku toiduainete jagamise süsteemi. Õiglus oli täiesti unustatud: omanikeklass kahmas kokku suuremad varud kui enamik inimesi. Nii Saksamaad kui Venemaad pidi ees ootama režiim, mis suudab paremini rahuldada rahva kui terviku vajadusi.148

      Larin väitis, et töölistele ja üldse kõigile oleks parim lahendus põllumajanduse „linnastumine”. Talud tuleks rajada linnaservale. Kehtima peaks põhimõte, et „põllumajandusettevõtted peavad alluma vilja tarbijate vahetule kontrollile ja juhtimisele”. Otsustusõigus peaks olema tööstusproletariaadi käes.149 Larin nentis, et kõigil sõdivatel maadel esineb majandusraskusi. Ta ennustas, et pärast sõda on viljahind pikka aega kõrge. Ta ei suutnud näha, kuidas Euroopa suudab oma probleemidega toime tulla, kui võim ei lähe tööliste kätte, mis kindlustaks põllumajandustoodangu kiire suurenemise.150 Nikolai Buhharinil oli selleks valem olemas. Selmet lubada talupoegadel mõisamaa ära jagada ja endale haarata, soovitas ta luua suured ühismajandid.151 Mitte talupojad ei pidanud otsustama, kuidas künda, külvata ja koristada. Sama kehtis kogu Euroopa kohta. Kogu Venemaa omandisüsteem tuli purustada ja enamlased soovisid luua pretsedendi, mida võiksid kõik järgida. Nende eesmärk oli kõiki veenda, et vaeseid on alati äärmiselt ebaõiglaselt hoitud materiaalsest varandusest eemal. Enamlane varjunimega Kii väitis, et eraomand tuleb paljastada pettusena, mida see tegelikult on. Revolutsioone polnud sugugi nii raske korraldada, nagu püüdis väita „kodanlik” ühiskonnateadus.152

      Enamlaste tähtsaimad ideed olid tõeliselt suurejoonelised. Neile meeldisid linnad, tööstus, proletariaat ja riiklik plaanimine. Nad uskusid, et kogemusi saab jõuga kehtestada. Nad kiitsid korda ja kontrolli. Nende prioriteet oli pakkuda enda arvates tsivilisatsiooni põhivajadusi: töö, tervishoid, sotsiaalne kindlustatus, toit, peavari ja haridus. Nad olid arvamusel, et teavad kõike paremini kui rahvas, kelle hüvanguks nad tegutsesid. Lõpuks – ja see lõpp pidi enamlaste meelest lähedal olema – pidi rahvas nende tarkust mõistma ja tunnistama.

      Kõiki vastupidiseid ideaale pidasid nad reaktsiooniliseks, hukatuslikuks jamaks. Neile ei meeldinud põllumajandus, käsitöö, turumajanduse „kaos”, religioon, eratulu ja üksikisiku vabadus. Nad jälestasid panku: kui Ivy Litvinov käis Lloydsi Hampsteadi kontoris tšekki rahaks vahetamas, kohtlesid Maksimi seltsimehed teda, nagu oleks ta pannud toime mõne kõlvatuse. Naine ei saanud just palju raha. Ta ei suutnud mõista, miks sõjakad revolutsionäärid suhtuvad temasse nii rangelt, kui nad ometi ise igatsevad kodanlikku elulaadi.153 Ent enamlastele meeldis mõelda, et nad näevad läbi keskklassi silmakirjalikud eelarvamused. Üks selliseid oli abielu. Lenin abiellus Krupskajaga ainult selleks, et politsei lubaks neil koos Siberis asumisel viibida. Samal põhjusel tegid abiellumistseremoonia läbi Trotski ja Aleksandra Sokolovskaja. Enamlastel vahetusid partnerid sagedamini kui tollal keskmiselt.

140

L. Trotski. Tšto že dalše? (Itogi i perspektivõ). Peterburg, Priboi, 1917, lk 6.

141

Samas, lk 26.

142

Samas, lk 28.

143

Levinum kirjapilt on Eydtkuhnen; tänapäeval Tšernõševskoje Kaliningradi oblastis.

144

I. I. Kutuzov. V strane „ego velitšestva”. Pisma i zametki ob Anglii russkogo rabotšego diplomata, lk 8–10.

145

L. Trotski. Tšto že dalše?, lk 6.

146

M. Lurje [J. Larin]. Prodovoltsvie v Germanii i Rossii. Petrograd, Kniga, 1918, lk 7–11.

147

Samas, lk 14–15.

148

Samas, lk 15, 21.

149

J. Larin. Voina i zemelnaja programma. Petrograd, Kniga, 1917, lk 8, 10.

150

Samas, lk 8, 11.

151

N. Buhharin. Vseobštšaja deljožka ili kommunistitšeskoje proizvodstvo, lk 4–6.

152

Kii. Vozmožna-li otmena tšastnoj sobstvennosti. Petrograd, Kniga, 1917.

153

I. Litvinov. Autobiograafiline kild, l 15–16. St Antony’s RESC Archive.