Spioonid ja komissarid. Robert Service

kantsler) ja Sir George Clerkiga (välisministri kohusetäitja erasekretär). Need kõnelused andsid Lockhartile hea ülevaate Briti sõjaponnistustest. Samuti sai ta teada, et Lloyd George ei hinda kõrgelt A. J. Balfouri ja välisministeeriumi, mis andis Lockhartile võimaluse kirjutada oma aruandeid midagi tagasi hoidmata.262 Lockharti keelelistes võimetes, poliitilistes kontaktides ja enesekindluseski polnud kahtlust. Lloyd George ei märganud Lockhartis peituvat hoolimatust. Võib-olla ta enda iseloomujooned ja ebaharilik elulaad – ta võttis armukese Frances Stevensoni peaaegu igale poole kaasa – ei võimaldanud tal näha ohtu, mis peitub šotlase tagasisaatmises poliitiliselt vastutusrikkale ametikohale, ilma et tal hoiaks silma peal mõni kõrgem diplomaat, näiteks Buchanan. Lockhart oli läbematu, talle meeldis seikluste hõng ja pinge.

      Ta sõitis Venemaale 14. jaanuaril 1918, kaasas Maksim Litvinovi enda soovituskiri.263 Whitehallis suhtus tema missiooni kainelt ainult üks inimene. Kui kindral Sir Nevil Macready sai teada, et Lockharti ülesanne on aidata venelastel taastada idarinnet, sõnas ta: „Kas välisministeeriumi poisid ei tunne üldse ajalugu? Kas nad ei tea siis, et kui seitsmemiljoniline armee laiali jookseb, kulub vähemalt inimpõlv, enne kui see jälle võidelda suudab?”264 Lloyd George aga arvas, et Raymond Robins teeb ameeriklastele tänuväärset tööd ja et Lockhart peaks sama tegema brittide huvides. Ta lausus lihtsalt: „Võtke see ette.”265 Lockhart võttis kaasa enda välja valitud meeskonna: kapten William Hicks, Edward Phelan ja Edward Birse. Hicks oli hiljaaegu olnud mürkgaasi asjatundjana Venemaal; Phelan oli kaasa haaratud tööministeeriumist arvatavasti eeldusega, et ta oskab kõnelda pahemäärmuslike sotsialistidega; Birse oli Moskva ärimees.266 Nad sõitsid sõjaajal tavalist teed pidi üle Põhjamere ja jõudsid Soome, kus avastasid, et raudtee-otseühendus Petrogradiga on katkenud. Siis sõitsid nad Helsingisse, kus sattusid pealt nägema Soome punaste ja valgete tänavalahinguid. Nad suundusid kiiresti Venemaale ja saabusid pealinna 30. jaanuaril.267 Lockhart kirjutas päevikusse: „Tänavad on kohutavas seisundis, lund ei ole nädalaid koristatud. Kõik paistavad masenduses ja õnnetud.”

      Üks tema esimesi samme oli korraldada kokkusaamine Trotskiga. Enne seda lõunastas ta Raymond Robinsiga, kes sõnas: „Trotski on täielik krants, aga suurim juut pärast Kristust.” Trotski üritas Lockharti veenda, et enamlased alustavad partisanisõda, kui sakslased peaksid sissetungi ette võtma. Lockhart tähendas päevikusse: „Süüdistab valjult prantslasi ja ütleb, et sepitsustega Venemaal on Antant sakslasi ainult aidanud.”268 Robinsile Lockhart meeldis ja ta pakkus välja tehingu:

      „Oletagem, et minu ülesanne on hõlmata Venemaa Wall Streeti ja Ameerika ärimeeste huvides. Oletagem, et teie olete Briti ja mina olen Ameerika hunt ja et kui sõda on läbi, hakkame me teineteisel Venemaa turu pärast kõri läbi närima. Tehkem seda täiesti tõsiselt, mehe moodi, aga oletagem veel, et me oleme üpris targad hundid ja teame, et kui me praegusel tunnil koos jahti ei pea, sööb Saksa hunt meid mõlemaid ära. Nii et asugem nüüd aga tööle.”269

      Sealtpeale sõid nad sageli hommikueinet koos.270

      Lockhart ei loobunud vanadest harjumustest ning laskis välisasjade rahvakomissariaadil end akrediteerida Roman Romanovitš Lokkartina, ehkki Suurbritannia ei olnud seniajani RKNi tunnustanud.271 Ta oli asjade käiguga rahul. Ta nägi pidevalt Trotskit ning tõstatas Venemaa ja Antandi sõjalise koostöö küsimuse. Ka Sadoulil olid Trotskiga sõbralikud suhted. Suursaadik Noulens kuulutas hiljem, et Sadoul eelistas kommunistlikku Venemaad Prantsusmaale. Tema meelest oli suursaadik Francis jõudnud samale järeldusele Robinsi kohta. Peagi märgati ka Lockharti iseärasusi.272 Kolonel Alfred Knox sedastas lühidalt ja teravalt: „[Robins] on fanaatik, kangelast jumaldava kooliplika temperamendiga, ja kuigi tal puudub vaimne võimekus ja kogemused anda poliitilist nõu, on ta ohtlik kaaslane kõigile, kes on nii muljet avaldavad nagu Lockhart.”273 Kindral Henry Wilson nõudis impeeriumi kindralstaabi nimel sõjakabinetilt, et Lockhartil keelataks kommenteerida sõjalisi küsimusi või kui see ei ole võimalik, kutsutaks ta Moskvast tagasi.274 Kuid Lockhart, Robins ja Sadoul olid suurepärased kanalid, mille kaudu Nõukogude juhtidega ühendust pidada ning seepärast liiga väärtuslikud, et neist loobuda.275 Lääneliitlased pidid võtma halvast parima. Neil oli vaja võita sõda ja selleks oli oluline keelitada venelasi edasi sõdima.

      II OSA

      ELLUJÄÄMINE

      9. BREST-LITOVSKI LÄBIRÄÄKIMISED

      Enamlaste juhid olid optimistid. Uskudes, et nende revolutsioonilist eeskuju järgitakse välismaal ruttu, olid nad nõustunud sõlmima 15. detsembril 1917 idarindel relvarahu. RKN demobiliseeris Venemaa sõjaväe. Kui ametlik korraldus telegraafi teel 7. detsembril välja saadeti276, kadus vähenegi lootus, et rindele jääb jõude, mis suudaksid sakslasi tagasi tõrjuda.277 Venemaa muutus kaitsetuks, kui talupoegadest soldatid, püss õlal, hüppasid rongile ja sõitsid tagasi oma külla. Lenin ja Trotski seadsid lootused „Euroopa sotsialistlikule revolutsioonile” ja tundsid, et oktoobrirevolutsiooni saatus sõltub nende mängu edust. Antant vaatas seda murelikult pealt. Saksamaa ja Venemaa kokkulepe võinuks tekitada tõsist kahju nende armeedele läänerindel. Sakslased olid valmis lõikama kasu, mida tõi võimalus saata diviise idast Põhja-Prantsusmaale, kus nende väed olid verest tühjaks jooksmas. Nad olid saatnud kogenud mehi sinna juba siis, kui Venemaa armee hakkas lagunema. See võis tulla sakslastele kasuks ka majanduslikult: nad soovisid ligipääsu Venemaa, Ukraina ja Lõuna-Kaukaasia kaupadele ja turgudele, mis tasakaalustanuks blokaadi, mille Briti merevägi oli kehtestanud Saksamaa sadamatele.

      Venemaa ja Saksamaa pidasid kõnelusi edasi väikeses idarinde lähedases ja sakslaste käes olevas Brest-Litovski linnas. Saksa ülemjuhatus hakkas muutuma närviliseks. Nad vajasid hädasti armeesid, millega purustada lääneliitlased, enne kui ameeriklased täies mahus kohale jõuavad.278 Mõlemad pooled lootsid saavutada Brest-Litovskis oma eesmärgid, mis oleksid olnud kahjulikud teisele poolele. Sakslased soovisid separaatrahu Venemaaga, venelased kommunistlikku revolutsiooni Saksamaal. Berliin oli kindel, et kõnelused tulevad lühikesed, sest kommunistidel olid vaid tühjad kaevikud ja ei ühtegi sõdurit. Saksamaa kõrgemad sõjaväelased ja diplomaadid ei tundnud vajadust end kõnelusteks ette valmistada, kui mitte arvestada mõne kahekordse maja eraldamist lumises linnas delegatsioonide tarbeks.279

      Sakslased ja nende liitlased – austerlased, ungarlased, bulgaarlased ja türklased – istusid venelastega ohvitseride majas nõupidamislaua taha 22. detsembril. Trotskit oli tarvis Petrogradis ja nii pidi Nõukogude delegatsiooni juhtima tema sõber Adolf Joffe, kes asus kõnelustepaika teele rongiga Vilniuse ja Białystoki kaudu. Joffe oli pärit Krimmi Simferopoli rikkast juudiperest. Tema isa oli 1890. aastatel tuntud rahandusminister Sergei Witte „lemmikjuudina” ning tõik, et Adolf valis revolutsionääri saatuse, äratas vanemates muret. Samuti abiellus ta noorelt ja sai vanemate heakskiidu ainult seepärast, et neiu oli juut – Joffe vanem oli peljanud, et ateistist poeg võib võtta naiseks kellegi, kes ei järgi nende esiisade usku. Adolf sai pidevat rahalist toetust, mis lubas tal astuda Berliini ülikooli arstiteadust õppima. Kuigi ta õppis hoolsalt, ei olnud politsei rahul tema tegevusega Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei heaks ja saatis noormehe maalt välja. Ta peatus Viinis, kus sai psühholoog Alfred Adleri õpilaseks ja tutvus Trotskiga. 1917. aastal kirjutas ta palavikuliselt palju ning kuulus sõja-revolutsioonikomitee koosseisu. Ehkki tal polnud kogemusi rahvusvahelise suhtlemise alal,

262

The Diaries of Robert Bruce Lockhart, 1915–1938, lk 31.

263

R. Bruce Lockhart. Last Words on Lenin: An Inaugural Address [as] Honorary President of the Associated Societies, Edinburgh University, 26 October 1960, lk 6.

264

Samas, lk 7.

265

Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, lk 801.

266

T. Alexander. An Estonian Childhood, lk 41 [eesti keeles: Alexander, Lapsepõlv Eestis, lk 52].

267

The Diaries of Robert Bruce Lockhart, 1915–1938, lk 32–33.

268

Samas, lk 33.

269

Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, lk 802–803.

270

Samas, lk 803.

271

Udostoverenije, 5. august 1918. HIA, Robert Hamilton Bruce Lockhart Papers, folder: Robin Bruce Lockhart, „2 Reilly: Documentary Material”, folder 2.

272

J. Sadoul. Notes sur la révolution bolchévique, octobre 1917 – janvier 1919, lk 264 (kiri A. Thomas’le 15. märtsil 1918); J. Noulens. Mon ambassade en Russie Soviétique, 1917–1919, II kd, lk 74–75, 115.

273

National Archives, FO 371/3290/51340, tsit: B. Pearce. How Haig Saved Lenin, lk 22.

274

H. Wilson sõjakabinetile 18. märtsil 1918. Milner Papers, dep. 364, fol. 127.

275

J. Noulens. Mon ambassade en Russie Soviétique, 1917–1919, II kd, lk 74–75, 115.

276

Määruse „vana” armee demobiliseerimise kohta võtsid enamlased vastu 28. novembril.

277

G. A. Hill. Go Spy the Land, lk 115.

278

B. Pearce. How Haig Saved Lenin, lk 7.

279

HIA, Arthur M. Free Papers, folder Mb.