Spioonid ja komissarid. Robert Service

kõrval kuulusid delegatsiooni Lev Kamenev ja mitmed vähem tuntud enamlased, sealhulgas välisasjade rahvakomissariaadi tõusev täht Lev Karahhan. Radek liitus nendega hiljem. Erinõunikena olid kaasas mõned sõjaväelased, kelle moraal oli nii kesine, et nad olevat läinud „kui lambad noa alla”, olles kindlad, et enamlased kavatsevad alla kirjutada tingimustele, millega nõustumine tähendab sisuliselt riigireetmist. Selge erand oli admiral Altfater: Trotski märkis sardooniliselt, et teda „puudutas jumalik selgus ja ta tuli Brest-Litovskist tagasi rahuküsimuses suurema enamlasena kui enamlased ise.”282

      Joffe pidas eelkõnelusi Austria välisministri krahv Otto Czerniniga ja astus viisakalt kogu tolle maailmavaate vastu. Kui Czernin avaldas umbusku Nõukogude poliitiliste taotluste suhtes, kummardus Joffe tema poole ja lausus. „Ma loodan endiselt, et meil õnnestub teie maal revolutsiooni alustada.”283 Sellises õhustikus avas Baieri vürst Leopold ametlikult Saksamaa, Austria-Ungari, Bulgaaria ja Türgi nimel kõnelused. Venemaa nimel esines Joffe, kes nõudis Türgi vastuseisust hoolimata, et kõnelused oleksid Venemaal ja Keskriikides avalikud. Ta kasutas juhust, et selgitada Lenini rahudekreedi eesmärke. Mõne päeva jooksul eirasid Joffe ja Kamenev täielikult suurt küsimust, millele olid pööratud kõigi pilgud – Saksamaa nõuet, et Venemaa sõlmiks idarindel rahulepingu. Enamlased olid tõotanud, et alustavad pigem „revolutsioonilist sõda”, kui sõlmivad separaatrahu sakslastega, mistõttu neil oli vaja, et Keskriigid kulutaksid aega kõnelustele. Joffe heietas raskustest, mida tõenäoliselt toob kaasa veel välja kuulutamata natsionaliseerimislaine. Samuti pööras ta tähelepanu probleemidele, mis olid seotud sellega, et oma delegatsiooni oli kohale saatnud Ukraina Keskraada, mis oli jaanuaris kuulutanud Ukraina iseseisvaks, aga mida RKN ei olnud veel tunnustanud. Joffe selgitas kõiki peensusi elegantselt ja äärmise viisakusega.284

      Sakslased püüdsid asjade käiku kiirendada, aga neile oli antud korraldus pidada kinni diplomaatilisest protokollist. Nad mõistsid peagi, et pidevalt Trotskiga suhtlev Joffe püüab lihtsalt aega võita, et Berliinis ja Viinis jõuaksid puhkeda revolutsioonilised rahutused. Andes mõista, et nende kannatus ei ole lõpmatu, esitasid sakslased ähvarduse, et kui Nõukogude juhtkond ei nõustu kiiresti nende tingimustega, seisavad nad silmitsi Saksamaa võimsa sõjamasinaga.

      Trotski leidis, et kätte on jõudnud aeg, mil ta peab isiklikult Brest-Litovskis viibima, ja saabus läbirääkimistele 27. detsembril 1917. Tavapäraselt säravalt rõivastunud Trotski astus rongist maha, hele sall välja paistmas tumeda kasuka alt, kingad viksitud otsekui õhtuse balli jaoks. Ta oli hiilgav esineja. Ta kõneles soravat saksa keelt, kui soovis oma mõtte kiiresti ükskeelsetele sõjaväelastele selgeks teha. Ta leidis üles lüngad, mida sakslased olid dokumentidesse sisse jätnud. Kuidas küll ei suuda tõlkijad eristada selliseid sõnu nagu „rahvas”, „rahvus” ja „riik”?285 Tema vastas laua taga istusid mehed, kes olid käitunud Joffega upsakalt. Trotski oli täiesti teistsugune. Ta suhtus nende ähvardustesse ükskõikselt ja kuigi oli alati viisakas, ei jätnud kahtlustki, et suhtub läbirääkimistel partneritesse armuliku üleolevusega. Sakslased olid eeldanud, et samal päeval kohale jõudnud Ukraina esindajad tekitavad temas kimbatust. Sugugi mitte. Ta oli nende osalemisega igati nõus, mainides ainult, et loodab, et Musta mere piirkonna kuuluvuse otsustavad rahvaküsitlusel sealsed elanikud.286 Näitlejameisterlikkusega etendas Trotski külma enesekindlust. Raske oli uskuda, et tegu on riigi esindajaga, mis ei suuda kuidagi vastu seista Saksamaa sissetungile.

      Trotski viibimine Brest-Litovskis langes kokku Lenini otsusega puhata mõni päev Soomes, mis pani Jacques Sadouli sardooniliselt märkima: „Ja nii olemegi siin ilma diktaatorita.”287 Niipea kui Georgi Tšitšerin Inglismaalt kohale jõudis, võttis ta rahvakomissariaadis kanda Trotski kohustused, nii et Nõukogude välissuhtlus oli märksa kindlamates kätes kui Zalkindi omad.

      Jevgenia Šelepinast sai Trotski „erakorraline kuller”. Tal oli hakanud igav, kui Trotski lahkus, ning ta palus Leninilt ja Stalinilt tööd, mis talle pinget pakuks. Brest-Litovskis nähtu masendas Šelepinat:

      See oli surnud linn. Kõik majad olid ühel või teisel moel purustatud, mõnel oli katus pealt, teisel seinad puudu. Paistis, et hooneid ei olnud keegi parandada võtnud, aga tänavad olid korda tehtud, nii et isegi purustatud linna kaoses valitses rõhuv kord. Avatud oli ainult kaks-kolm väikest poodi, mis müüsid kõige vajalikumaid asju: tubakas ja niit ja muud sellist, ning siis oli veel raamatupood, kus Radek veetis muidugi rohkem aega kui teistes kokku. Kui ta läks sigarette ostma, palusin ka mulle mõned osta. Ta ütles, et komandant ei ole lubanud tal rohkem osta.288

      Rinde lähedusest tingitud rusutud olek hämmastas naist. Ta märkas aeg-ajalt kehva väljanägemisega Vene sõjavange, keda konvoeerijad edasi käsutasid. Šelepina tundis, et võib püssi sakslastele suunata: kui ta sigaretid otsa said, tekitas nikotiinipuudus temas tugevat ärevust. Radekil seevastu oli alati kaasas korralikult täis tubakakott ning ta hõikas alati midagi sõjavangidele, laskmata mööda võimalust levitada revolutsioonilise sotsialismi sõnumit.289

      Trotski kehtestas Nõukogude delegatsioonis korra ja tõstis selle moraali. Ta tegi lõpu levima hakanud kombele süüa koos Keskriikide läbirääkijatega. Ta mõistis, et kui tahab säilitada korralikku kauplemisruumi, ei tohi lasta kaaslastel muutuda sakslaste suhtes liiga sõbralikuks. Ta manitses seltsimehi, et need kannaksid rohkem hoolt oma välimuse eest. Sakslased pidid tundma, et enamlased pole lihtsalt tänavakaltsakad.

      Ta oli näinud piisavalt olusid Brest-Litovski kandis, teadmaks, kui raske on taastada Venemaa relvajõude. Lenin oli sama meelt. Ehkki ta ei olnud saanud idarinde lähedalegi, jõudis ta samale järeldusele relvajõudude seas tehtud uuringu põhjal.290 Ainuke lootus seisis kõneluste venitamises ja nende kasutamises välismaises propagandas. Trotski huulil kõlas enamlaste loosung „ei sõda, ei rahu”. Saksamaa ülemjuhatus ei olnud niisuguse sõjaliste ja diplomaatiliste konventsioonide teotamisega nõus. Nõukogude taktikast nördinud, sõlmisid Keskriigid 6. veebruaril separaatrahu Ukraina raadaga. See ei pruukinud Trotskile meeldida, aga Ukrainat ei saanud sel ajal nõukogude võimule allutada. Seejärel esitasid sakslased ultimaatumi: kommunistide juhid peavad nõustuma pakutavate tingimustega või neid ootab ees viivitamatu sissetung Venemaale. See pidi Trotski põlvili suruma, kuid too oskas üllatada. Kui kõnelused 10. veebruaril jätkusid, ei reageerinud ta ultimaatumile, vaid kuulutas, et sõjaseisukord Venemaa ja Keskriikide vahel on „lõpetatud”. Idarinnet enam polnud. Venelased tõmbusid konfliktist eemale, hoolimata sakslaste ähvardustest.291

      Trotski teadaanne oli rohkem, kui Saksamaa välisminister Richard von Kühlmann suutis taluda. Sissetungiga silmitsi valitsus oli saatnud Brest-Litovskisse täievolilise esindaja, kes keeldus reageerimast sõjalise rünnaku ähvardusele. Oli veel ajajärk, mil impeeriumid ja riigid kuulutasid enne sõja, kui seda alustasid. Välksõja leiutas Hitler ning 1918. aastal ei oleks ükski diplomaat alustanud Euroopas sõjategevust, kui eelnevalt polnud täidetud vastastikused formaalsused. Ülejäänud maailmas võisid asjad olla teisiti ja Euroopa riigid olidki üheksateistkümnenda sajandi lõpul uisapäisa tormanud hõivama kolooniaid Aafrikas ja Aasias. Seepärast kulus Kühlmannil mitu minutit aega, enne kui ta end kogus ja märkis, et sõda ei saa lõppeda kokkuleppeta, mis paneb paika piirid, kaubavahetuse ja muud praktilised küsimused. Trotski retoorika ei saa võtta seda küsimust RKNi päevakavast maha. Kas valitseb siis sõda või rahu? Ent Trotski ei lasknud ennast kõigutada ja teatas napisõnaliselt, et tema delegatsioon on ammendanud oma volitused. Siis korjasid venelased oma paberid kokku ja lahkusid ruumist.292

      Kuna Trotski ei olnud oma demarši kooskõlastanud partei keskkomitee ega RKNiga, pidi ta kiiresti Petrogradi tagasi pöörduma, et see seisukoht läbi suruda. Ta teadis, et keskkomitees ootab teda arvatavasti Lenini terav kriitika. Lenin soovis sama kannatamatult nagu Kühlmann langetada selge valiku

282

J. Sadoul. Notes sur la révolution bolchévique, octobre 1917 – janvier 1919, lk 140 (kiri A. Thomas’le 25. novembril / 8. detsembril 1917).

283

O. Czernini päevik, mille väljavõtteid on vene tõlkes esitanud N. Joffe. Moi otets Adolf Abramovitš Joffe, lk 135.

284

J. Sadoul. Notes sur la révolution bolchévique, octobre 1917 – janvier 1919, lk 140 (kiri A. Thomas’le 25. novembril / 8. detsembril 1917).

285

Mirnõje peregovorõ v Brest-Litovske. I kd: Plenarnõje zasedanija. Zasedanija Polititšeskoi Komissii, lk 67–68, 72.

286

Samas, lk 52–53.

287

J. Sadoul. Notes sur la révolution bolchévique, octobre 1917–janvier 1919, lk 176 (kiri A. Thomas’le 22. detsembril 1917 / 4. jaanuaril 1918).

288

Y. P. Shelepina. Journey to Brest, 18. märts 1918, http://arthur-ransome.ucoz. ru/index/evgenia_shelepina_journey_to_brest/0-12.

289

Samas.

290

V. I. Lenin. Polnoje sobranije sotšinenii, XXXV kd, lk 179–180 [eesti keeles: Lenin, Teosed, XXVI kd, lk 362–363].

291

Mirnõje peregovorõ v Brest-Litovske, I kd, lk 208.

292

Samas, lk 209–210.