Spioonid ja komissarid. Robert Service

Petrogradis tõlkimist välismaal täies mahus ainult pahemäärmuslikes brošüürides. Antandi valitsustel ei olnud mingit huvi seda levitada.

      Enamlastel tuli oma seisukohti paremini nähtavaks muuta. Tugeva propagandainstinktiga Trotski oli masendunud, kui ei saanud kirjutada välisajakirjandusele või näha oma kõnede avaldamist. Meeleheitel palus ta oma rahvakomissariaadil võtta ühendust Claude Anet’ga ajalehest Petit Parisien ja pakkuda eksklusiivseid lugusid.158 Tulemusi see ei andnud. Trotski pidi läbi ajama oma seniste kiidulauljatega, et need edastaksid aina uusi lugusid.

      Töökorraldus muutus sujuvamaks, kui Trotski võttis sekretärina tööle noore enamlase Jevgenia Šelepina. 1894. aastal sündinud ja keskkoolihariduse saanud naine töötas kaubandus- ja tööstusministeeriumis ega pidanud õigeks nende riigiametnike käitumist, kes asusid oktoobrirevolutsiooni järel streikima. Ta töötas veidi töö rahvakomissariaadis, siis aga palgati tööle Trotski juurde Smolnõi instituudi toas nr 67:

      Ma leidsin Trotski samast ruumist, kus olin harjunud teda nägema, kolmanda korruse koridori lõpus. See oli tookord teistmoodi sisustatud. Seal oli ainult üks laud nurgas kahe akna all. Väikeses eraldatud ruumiosas oli kohutav mööbel, eriti roheline diivan, millel lebas jube padi. Vaadake, see oli olnud instituudi juhataja tuba, kui majas töötas veel neidude instituut. Trotski istus ühel pool lauda, mina teisel pool. Ma ei varjanud tema eest, et ma tegelikult ei sobi sellele tööle, aga et ma olen valmis andma endast parima.159

      Šelepina nimetas teda algul „seltsimees Trotskiks”, aga see ajas mehe naerma, nii et edaspidi pöördusid nad teineteise poole tavapärase viisakusega: Jevgenia Petrovna ja Lev Davidovitš. Naine kaunistas veidi Trotski ruumi ning nõudis talle algul antud vanaaegse asemele korralikku kirjutusmasinat.160

      Trotskil oli komme kirjutada kõik pikalt välja161 ja naine soovis talle abiks olla. Et ta ei olnud kiirkirja õppinud, üritas ta lasta mehel dikteerida fonograafile, kuid niisugune masin jäi Trotskile võõraks ja nad jäid seniste amatöörlike meetodite juurde. Igal juhul oli Šelepina oma tööst vaimustuses.162

      Trotski kirjutas sageli Petrogradis asuvatesse saatkondadesse ja rõhutas, et RKNi käes on Venemaal tegelik võim, mistõttu seda tuleks tunnistada. Ametlik tunnustus oli äärmiselt tähtis, et enamlased saaksid jagu rahvusvahelist suhtlemist pärssivatest tõketest. Ta pidi küll möönma, et mis tahes laadi diplomaatilised suhted oleksid õige iseäralikud, sest enamlased olid avalikult kõigi maailma riikide vaenlased. Ta kinnitas, et ei püüdnud selliseid suhteid luua ainult valitsustega, vaid ka „sotsialistlike-revolutsiooniliste parteidega, mis ise püüavad asuda kukutama seniseid valitsusi”.163 Samal ajal soovis ta kindlalt vältida Antandi riikide diplomaatide sekkumist Venemaa poliitikasse. Kui ta arvas, et Briti saatkond toetab Boriss Savinkovi nõukogudevastast tegevust, ähvardas ta vahistada Sir George Buchanani – seda küll kõigest vestluses Sadouliga.164 Ta ei näinud mingit vastuolu ametliku tunnustuse nõudmise ja ülemaailmse õõnestustegevuse toetamise vahel.165 Ainult Hispaania saatkond pidas Trotskiga läbirääkimisi ning asjur Garrido Cisneros toetas Nõukogude ettepanekut sõlmida relvarahu ja alustada rahukõnelusi. Ülejäänud diplomaatiline korpus oli selle peale marus. Ent Hispaania ei osalenud sõjas ja kuigi Antandi silmis oli Cisneros oma maine rikkunud, ei järgnenud sellele tegelikult midagi tõsist.166

      Rahvakomissariaadi igapäevatööd vanas välisministeeriumi hoones korraldas Trotski asetäitja Ivan Zalkind. Zalkindi erialane ettevalmistus polnud Trotskist parem, aga bioloogiadoktori kraad Sorbonne’i ülikoolist tähendas, et ta oskas vähemalt korralikult prantsuse keelt.167 Ta oli veel järsema käitumisega kui enamlased tavaliselt. Prantsuse diplomaadid arvasid, et ta on nende suhtes eriliselt vaenulik,168 kuid ta suhtus sama agressiivselt teistegi rahvaste esindajatesse ja tundus, et ta otsib tüli lihtsalt tüli pärast. Kõhetu, lühinägelik, pikkade hõbedaste juustega mees jättis armetu mulje ning Briti agent George Hill kirjeldas erapoolikust varjamata teda kui „kõige ebameeldivamat, rotilikult jäledat küürakat”.169 Zalkind tasakaalustas seda poolsõjaväelist mundrit kandes ning kartmatut ja võitlusvalmis ilmet ette manades.170 (Sõjaväelise välimuse omaksvõtmine aina levis enamlaste seas: partei keskkomitee sekretär Jakov Sverdlov laskis endale õmmelda musta nahkjaki ja – püksid ning kandis nende juurde pikki musti saapaid ja musta nahkmütsi.)

      Trotski ja Zalkind asutasid rahvakomissariaadis maailmarevolutsiooni propaganda osakonna, mille juhiks sai Ameerikast naasnud revolutsionäär Boris Reinstein ja mille koosseisu haarati John Reed ja Albert Rhys Williams, et viimased aitaksid anda „Ameerika reklaamipsühholoogia” jumet trükistele, mis olid suunatud Keskriikide sõjaväelastele. Selle kõrval tegutsesid sõjavangide osakond, mida juhtis Radek, ja ajakirjandusosakond. Kõik need osakonnad valmistasid materjale saksa, ungari ja rumeenia keeles.171 Reedile, Rhys Williamsile ja teistele maksti umbes 50–60 dollarit kuus.172 Propagandaosakond trükkis tonnide kaupa materjale, mida tuli toimetada idarindevastaste kätte. Trükiti poolemiljonilises tiraažis saksakeelset päevalehte Die Fackel (hiljem Der Völkerfriede). Sama palju trükiti ungari keeles, veerandmiljonilise tiraažiga piirduti tšehhi, rumeenia ja türgi keele puhul.173 Isegi Rhys Williams aitas Die Fackeli juures kaasa, ehkki tema saksa keel oli väga algeline. Nii tema kui ka Reed mõistsid kehvalt vene keelt, aga neil oli täpselt vajalik kvalifikatsioon, et üle vaadata Nõukogude teadaannete ingliskeelsed tõlked.174 Rahudekreet tõlgiti väga kiiresti saksa, prantsuse ja inglise keelde. Seda koordineeriv lätlane Jakov Peters oli sunnitud möönma, et tema muidu soravast inglise ja isegi vene keelest jäi väheseks – ning nii asusid Reinstein, Reed ja Rhys Williams nii agaralt enamlaste üritust toetama, kui see ilma parteisse kuulumata üldse võimalik oli.175

      Antandi diplomaadid püüdsid kõike toimuvat võimalikult hästi oma valitsustele selgeks teha. 19. novembril 1917 pöördus Ameerika suursaadik David Francis üleskutsega „Venemaa rahva” poole: „Ma pöördun teie poole, sest pole ametlikku välisministeeriumi, millega ma saaksin suhelda, ning kõik valitsuse ja ministeeriumide liikmed, kellega mul varem olid ametlikud suhted, on nüüd, nii palju kui ma tean, kättesaamatud, põgenenud või vanglas.”176 Ta rõhutas, et Ühendriigid ei olnud sõlminud mingeid salalepinguid, ja kordas president Wilsoni väljendatud soovi säilitada Venemaaga head suhted.177 27. novembril saatis Sir George Buchanan telegrammi, milles ütles, et ei ole realistlik oodata kurnatud ja tümitada saanud venelaste edasist osalemist sõjas. Ta pani ette poliitikat muuta. Venemaa tuleks vabastada lepingutega võetud kohustusest pidada idarindel sõda edasi. Buchanan väitis, et nii muutub Venemaa ja Saksamaa kokkuleppimine vähem usutavaks ja venelased võivad isegi saada indu sakslastele mitmel moel vastu panna.178 Ta ei soovitanud RKNi tunnustada. Enamlastele ei tohtinud lubada ühtegi privileegi, enne kui nad pole oma senist poliitikat muutnud. Kuid nendega tuli kõnelusi pidada. Buchanani meelest tulnuks kasutada mitteametlikke vahendajaid ja sellega oli nõus ka välisminister Arthur James Balfour.179

      Petrogradi suursaadikuid on sageli peetud tuhmideks vanamoelisteks ättideks, kel puudusid vaimusügavus ja kultuuritaust Nõukogude kommunismi mõistmiseks. Ehkki mõned olid tõesti vanamoelised ja paar tükki üsna eakad, ei olnud keegi neist rumal. Nad mõtlesid tõsiselt enamluse peale, mida nad oma silmaga nägid. Itaalia markii della Torretta

158

C. Anet. La Révolution russe: la terreur maximaliste; l’armistice – les pourparlers de paix (November 1917 – Janvier 1918), lk 127–128.

159

J. P. Šelepina märkmed 18. märtsil 1918, http://arthur-ransome.ucoz.ru/ index/evgenia_shelepina_journey_to_brest/0-12.

160

Samas.

161

L. Bryant. Six Red Months in Russia, lk 145–146.

162

J. P. Šelepina märkmed 18. märtsil 1918, http://arthur-ransome.ucoz.ru/ index/evgenia_shelepina_journey_to_brest/0-12.

163

J. Noulens. Mon ambassade en Russie Soviétique, 1917–1919, I kd, lk 180.

164

J. Sadoul. Notes sur la révolution bolchévique, octobre 1917 – janvier 1918, lk 124 (kiri A. Thomas’le, 15. / 28. novembril 1917).

165

Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, Sixty-Fifth Congress, Third Session and Thereafter Pursuant to Senate Resolution 439 and 469 – February 11, 1919 to March 10, 1919, lk 50.

166

C. Anet. La Révolution russe: la terreur maximaliste; l’armistice – les pourparlers de paix (November 1917 – Janvier 1918), lk 54–55.

167

J. Noulens. Mon ambassade en Russie Soviétique, 1917–1919, I kd, lk 186.

168

Général Niessel. Le Triomphe des bolchéviks et la paix de Brest-Litovsk: souvenirs, 1917–1918, lk 203.

169

R. Vaucher. L’Enfer bolchévik à Petrograd sous la commune et la terreur rouge, lk 1; G. A. Hill. Go Spy the Land, lk 145–146.

170

C. Anet. La Révolution russe: la terreur maximaliste, lk 128.

171

L. Bryant. Six Red Months in Russia, lk 201–202; Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, lk 564.

172

Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, lk 473 (Bryant), 682 (Rhys Williams).

173

Samas, lk 566.

174

Samas, lk 565.

175

B. Beatty. The Red Heart of Russia, lk 222–223; Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, lk 564.

176

D. R. Francis. Russia from the American Embassy, April 1916 – November 1918, lk 173–174.

177

Samas, lk 176–177.

178

Sir George Buchanan. My Mission to Russia and Other Diplomatic Memories, lk 225–226.

179

Samas, lk 220 (päevik).