Spioonid ja komissarid. Robert Service

tülgastusega, kuidas kadusid käitumistavad, mida olid pidanud Venemaal enesestmõistetavaks. Nad said aru, mida soovisid Lenin ja Trotski maailmas ette võtta. Nad nägid algusest peale, et ohus on usk, riiklus, sisemine rahu, legaalsus ja kodanikuvabadused. Nad nägid oma silmaga, kuidas „proletariaadi diktatuur” tõi kaasa riikliku terrori. Nad olid pärit teistsugusest maailmast ja kõigist pahedest hoolimata eelistasid nad selles edasi elada.

      RKNi käes oli siiski mõningaid trumpe. 28. novembril saatis Trotski Buchananile noodi, et kui Suurbritannia ei kavatse vabastada Tšitšerinit ja Petrovi, ei jäeta karistamata Briti kodanikke, kes teevad Venemaal kontrrevolutsioonilist propagandat. Tšitšerin oli vanglas katkestanud sidemed vähemlastega ja liitunud enamlastega. Ta kuulutas, et naaseb Venemaale ainult „vaba inimesena”. Ta palkas endale advokaadi. Ta nõudis, et tema juurde lubataks külaskäigule parlamendisaadik Joseph King, ning andis mõista, et tal on Venemaa saatkonnas lähedasi sõpru, sealhulgas peakonsul Onu. Ta saatis vähemlastele nõudmisi maksta tagasi raha, mida ta oli neile varem laenanud – ning väljendas soovi, et seltsimehed ostaksid talle marmelaadi ja kuldset siirupit, et täiendada kesist vanglatoitu.181 Peakonsul Onu keeldus järsult teda aitamast. Ta arvas, et „Venemaal on juba küllalt ohtlikke hulle” ega soovinud nende arvu suurendada.182 Tšitšerin vihkas varajast ärkamist. Ta kurtis sageli, et talle tehakse liiga, aga ka nädalaid pärast vangistamist oli ta ometi kaljukindel, et ei ole mingil juhul nõus vabastamisega, kui ta kavatsetakse kohe maalt välja saata. Ta tahtis pärast Brixtoni vanglast lahkumist oma asjad korda ajada, enne kui Venemaale sõidab.183

      Londoni valitsus ei soovinud esialgu Trotski hirmutamist kuulda võtta, ehkki tundus, et Tšitšerini vangistuse või tema kohtu ette toomise taga ei seisa mingeid riiklikke huve.184 Kui Buchanan Trotskile ei vastanud, andis rahvakomissariaat mõista, et Briti alamatele, sealhulgas diplomaatidele, ei anta enam viisasid Venemaalt lahkumiseks. Samuti ähvardas Trotski Briti päritolu „kontrrevolutsionäärid” vanglasse heita.185 Kui Trotski nõudis detsembri keskel Noulensi enda juurde vestlusele, oli raske keelduda, sest vastasel juhul ähvardas Trotski sõjaväelise missiooni välja saata.186 Trotski kurtis, et Prantsusmaa on saatnud oma esindajad Kiievisse pidama kõnelusi Keskraadaga. Noulens vastas, et Prantsusmaa algatus oli lihtsalt reageerimine Ukraina riiklikule iseseisvumisele ja enamlased ise olid ju andnud välja dekreedi, mille järgi kõigil rahvastel on õigus senisest paljurahvuselisest riigist lahku lüüa. See, et Petrogradi ja Kiievi praegused valitsused on vaenujalal, ei ole Prantsuse valitsuse süü. Noulens lisas, et sõjaväelisele missioonile on antud juhis mitte sekkuda Ukraina poliitikasse ega Venemaa–Ukraina konflikti.187

      Lloyd George ja Balfour andsid peagi Tšitšerini ja Petrovi kohtlemise küsimuses järele ning Buchanan andis sellest Nõukogude võimule teada. Trotski juubeldas: „Sir Buchanan on praktiline mees, kellega saab leida ühise keele.”188 Kuu lõpuks oli Buchanan soostunud ka RKNi õigusega saata kullereid takistusteta Londonisse.189 Briti valitsus oli valmis seadma Inglise–Vene suhted uuele alusele.

      detsembril kiitis sõjakabinet heaks märgukirja Venemaa küsimuses, mis nägi ette konsulteerimist prantslastega. Buchananile, kes oli kurtnud peapöörituste üle, võimaldati haiguspuhkust, ning Petrogradis pidi asjuriks saama Sir Francis Lindley.190 Suursaadiku lahkumine oli soovitav nii meditsiinilistest kui ka poliitilistest kaalutlustest lähtudes: enamlaste silmis oli ta liiga tihedalt seotud kadettidega, et teda saanuks pidada korralikuks sidemeheks RKNiga. Suhete huvides tuli kasutada „mitteametlikke agente”. Briti diplomaatia pidi toonitama, et Suurbritannia ei sekku Venemaa sisepoliitikasse ega soosi kontrrevolutsiooni. Välisministeerium ei tohtinud isegi avaldada pahameelt Venemaa ja Keskriikide kõneluste üle. Kuid britid jätsid endale õiguse olla kontaktis Ukraina ja teiste endise keisririigi osadega, kus ei valitsenud enamlased. Balfouri arvates pidanuks Prantsusmaa kandma hoolt Ukraina eest, britid aga tegelema teiste piirimaadega. Ta rõhutas, kui vajalik on tagada Ukraina varude transport Rumeeniasse, ning soovis, et enamlased tunnistaksid vajadust tõkestada toiduainete ja laskemoona liikumine Venemaalt Saksamaale.191 Prantslased soostusid märgukirjaga kahe päeva pärast.192

      Kõik Antandi saatkonnad kasutasid mitteametlikke esindajaid. David Francis pöördus Punase Risti Raymond Robinsi poole, et see vahendaks suhteid Nõukogude juhtkonnaga. Robins oli Smolnõi instituudis heas kirjas. Tema meelest oli Ameerika huvides leida mingi kokkulepe Lenini ja Trotskiga ning ta lootis mõjutada Washingtoni sellega, mis tema kaudu jõudis Francise ettekannetesse.193 Trotski arvas, et saab Robinsit ära kasutada ning õhutas teda looma ja asuma juhtima Ameerika raudteemissiooni Venemaal. Raudteevõrgu normaalse tegevuse taastamine oli enamlaste üks tähtsamaid ülesandeid. Ameeriklaste abi korral oli Trotski valmis lubama sel ajal Venemaa ladudes seisvate Antandi sõjavarude transiiti. Ta sõnas Robinsile, et võib teha temast raudteeasjade komissari asetäitja.194 Rahvakomissar oli tõepoolest valmis tegema kõik, et saada soovitud tulemust. Ta lubas Punase Risti rongidel sõita idarinde Rumeenia lõiku Iaşisse. Samuti andis ta käsu keelata Venemaa suurenev vase- ja muude kaupade eksport Saksamaale Soome kaudu.195

      RKN mängis topeltmängu. Antandile mett moka peale määrides üritati samal ajal vältida igasuguseid probleeme Saksamaaga. Ööl vastu 29. detsembrit juhtus midagi erakordset, mida veel kõigest mõni nädal varem oleks peetud peaaegu võimatuks: Petrogradi saabus Saksamaa ja Austria diplomaatide seltskond.

      Delegatsioone oli kaks: üks peatus Moikal hotellis Bristol ning seda juhtisid kontradmiral vabahärra Keyserling ja krahv von Mirbach. […] Seda komiteed nimetati mereväedelegatsiooniks ja selle ülesanne oli arutada võimalusi lõpetada vastavalt relvarahule meresõda. Teist delegatsiooni juhtis Saksamaa Punase Risti esindaja krahv Berchtold ja see pidi arutama sõjavangide vahetamist. Nemad peatusid hotellides Grand ja Angleter. Kõigis neis hotellides peatus ka Briti ja Prantsuse ohvitsere, mis tekitas ilmselgelt piinlikke olukordi.196

      Delegatsioonides oli kokku kuuskümmend inimest: Keskriigid olid asja tõsiselt ette võtnud.197

      Selline sündmuste pööre oli tingitud äsjasest relvarahust ja rahukõneluste alustamisest idarindel Brest-Litovskis. Nõukogude võimud teadsid seda ette, aga muidu tabas see kõiki Petrogradis üllatusena ning enamlaste katsed selle mõju vähendada ei andnud tulemust. Sakslased eirasid nende tungivat soovitust jääda oma ruumidesse. Neile meeldis kohmetust tekitada ja nad jalutasid avalikult pealinna tänavatel, taastades muu hulgas oma kunagisi sidemeid juhtivate pankurite ja töösturite seas.198

      Mirbach oli varem teeninud Saksamaa suursaadikuna Roomas. Promoveerunud Heidelbergis, jätkas ta õpinguid Oxfordis. Tema suguvõsa oli põlvkondade kaupa teeninud Hohenzollerneid.199 Välisasjade rahvakomissariaati endast teatama ilmudes käitus ta rangelt ametlikult:

      „Tervist!” sõnas [Zalkind]. „Mida teie siin teete?” Krahv oli vapustatud. „Khm, ma lihtsalt vastasin teie kutsele,” ütles ta puise tooniga. Zalkindile tegi see nalja. „Andestust, krahv,” lausus ta, „me oleme revolutsionäärid ega tunnista tseremooniaid. Te oleksite säästnud vaeva, kui oleksite meeles pidanud, et viibite uuel Venemaal.” Ta jäi korraks mõttesse. „Aga te võite edasi astuda,” lisas ta, „ja võtta klaasi teed.” Von Mirbach ei võtnud kutset vastu. Ta vaatas põlglikult Zalkindi kulunud rõivaid, sassis halle juukseid ja vaimustusest säravat nägu. Ta taandus väga ettevaatlikult [rahvakomissariaadi] võõrast õhustikust.

181

HO 144/2158/322426/16, 22 ja 29. Tänan Harry Shukmanit selle ja kolmes järgmises märkuses mainitud dokumendi jagamise eest.

182

HO 144/2158/322426/33.

183

HO 144/2158/322426/85.

184

HO 144/2158/322426 (politsei abikomissar 25. oktoobril 1917).

185

Sir George Buchanan. My Mission to Russia and Other Diplomatic Memories, lk 226–227 (päevik); vt ka J. McHugh, B. J. Ripley. Russian Political Internees in First World War Britain: The Cases of George Chicherin and Peter Petroff. – Historical Journal, 1985, 3, lk 736.

186

J. Noulens. Mon ambassade en Russie Soviétique, 1917–1919, I kd, lk 170–171.

187

C. Anet. La Révolution russe: la terreur maximaliste, lk 162–163.

188

J. Noulens. Mon ambassade en Russie Soviétique, 1917–1919, I kd, lk 179.

189

Sir George Buchanan. My Mission to Russia and Other Diplomatic Memories, lk 243.

190

Samas, lk 239, 247.

191

D. Lloyd George. War Memoirs. I kd, lk 1550–1551.

192

Samas, lk 1551.

193

Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, lk 963–964.

194

W. Hard. Raymond Robins’ Own Story, lk 97–99.

195

Samas, lk 57–58, 64–65, 70.

196

L. Bryant. Six Red Months in Russia, 24. ptk.

197

G. Buchanan, šifreerimata aruanne Londonisse, 2. jaanuar 1918, l I–II. Milner Papers.

198

C. Anet. La Révolution russe: la terreur maximaliste, lk 201; Général Niessel. Le Triomphe des bolchéviks et la paix de Brest-Litovsk: souvenirs, 1917–1918, lk 187.

199

J. Sadoul. Notes sur la révolution bolchévique, octobre 1917 – janvier 1918, lk 140 (kiri A. Thomas’le 25. novembril / 8. detsembril 1917).