Spioonid ja komissarid. Robert Service

teda järsult: Saksamaa poliitika ei puutu Radekisse.201

      Antandi saatkonnad keeldusid igasugusest kontaktist Saksamaa diplomaatidega. Buchanani lahkumise järel 7. jaanuaril 1918 sai diplomaatilise korpuse dojääniks suursaadik Francis.202 Mõni päev varem oli Soomest tema jutule saabunud rühm anarhiste. Nad protestisid enda Ameerika mõttekaaslaste Alexander Berkmani ja Emma Goldmani vahistamise ning San Francisco pommiviskaja kavandatava hukkamise pärast. Anarhistid ähvardasid, et peavad Francist isiklikult vastutavaks, kui nende seltsimeestega midagi juhtub. Francis soovitas Washingtonil tungivalt sellele mitte tähelepanu pöörata.203 (Ta kahtlustas, et Berkmanist ja Goldmanist oli neile kõnelnud John Reed.)204 Mõni päev hiljem keeldus Zalkind, kes andis teada Petrogradi anarhistide samasugusest ähvardusest, saatkonda kaitse alla võtmast. Francis palus Robinsil pöörduda Lenini poole. Zalkind ei kavatsenudki vabandust paluda, kuid pinge langes pärast tema asendamist Tšitšeriniga, kes oli äsja Inglismaalt saabunud.205

      RKNil oli hädasti vaja kõrvaldada Saksamaa sissetungi oht, ilma et see samal ajal ärritaks liigselt lääneliitlasi. Ent ühtlasi soovisid kommunistide juhid revolutsiooni edasi viia. Selles osas ei käitunud nad alati just kõige targemalt. Endiselt oli hulk Venemaa vägesid Rumeenia territooriumil ning Lenin ja Trotski pidasid seda võimaluseks saata agitaatorid levitama venelaste sõjavastast vaimu Rumeenia sõjaväelaste seas. Nad lootsid, et see võib puhuda lõkkele revolutsioonilise meeleolu. Rumeenia peaministril Ionel Bra˘tianul ei olnud vähimatki soovi lubada enamlastel enda sõjaväge seestpoolt lagundada. Saksamaa jätkuva sõdimise tõttu soovis ta iga hinna eest säilitada valitsuse mingisugustki võimu veel Rumeenia kätte jäänud alal Iaşi piirkonnas. Lenin ja Trotski nägid kõike muidugi teisest vaatepunktist. Neid vihastas Bra˘tianu Rumeenia sõjaväe sissetung Venemaa võimu all olevasse, kuid rumeenlastega asustatud Bessaraabiasse, kus oli tekkinud uus Moldova riik.206 Vene ja Rumeenia väeosade vahel puhkes aeg-ajalt kokkupõrkeid ning kimpus Rumeenia võimud vastasid sellele viie tuhande venelase vahistamisega, kes teenisid Botoşani piirkonnas.

      Nõukogude valitsus ei kavatsenudki kannatust ilmutada. Kõik ebasoodsad sündmused piirialadel võisid tähendada sissetungi algust. RKN kahtlustas alati halvimat – ning neil aastail osutus see sageli õigeks. Sel korral maksis Nõukogude võim kätte viisil, mis oli uuema aja diplomaatias ennekuulmatu. 13. jaanuaril anti punakaartlastele käsk tungida Rumeenia saatkonda Petrogradis ning võtta suursaadik Constantin Diamandi ja teised saatkonnatöötajad vahi alla.207

      Diamandi kinnivõtmine tekitas Petrogradi diplomaatilises korpuses raevu. Kui venelaste mass oli sõja algul rüüstanud Saksamaa saatkonda, oli Nikolai II valitsus taastanud korra ja võtnud suursaadiku kaitse alla.208 Nüüdsed sekeldused rumeenlastega olid sootuks teist tooni. Kui akrediteeritud diplomaat võidakse vangi heita, kas on siis enamlaste Venemaal kaitstud ükski välismaalane? Kas Lenin ja Trotski on tõesti barbarid globaalpoliitikas? Venemaal tegutsevad diplomaadid soovisid, et enamlased austaksid sajanditega kujunenud diplomaatilisi tavasid ja rahvusvahelist õigust. RKN tuli kokku arutama edasisi samme.209 Francis korraldas asjad telefoni teel ning kogu diplomaatiline korpus suundus kohtuma Leniniga, kelle kõrval seisis Zalkind. Lenin ja Zalkind keskendusid Botoşani vahejuhtumi üksikasjadele.210 Francis pareeris visalt. „Ei mingit diskussiooni sellel teemal.” Ta märkis, et diplomaatide isikud on puutumatud. Sekkus Noulens ja vestlus jätkus veel poolteist tundi. Vähemalt nii mäletas kohtumist Francis. Noulens mäletas seda veidi teisiti ja ta kirjutas hiljem, et diplomaadid olid eelnevalt kokku leppinud, et just tema hiilgavate juriidiliste teadmiste ja prantsuse keele loomupärase oskuse tõttu langes talle ülesanne selgitada pikalt skandaali, mille ohvriks enamlased langeksid, kui ei ole nõus oma tegu heastama.

      Kui sekkuda üritas Belgia saadik Destrée, käskis Zalkind tal suu kinni hoida. Lenin oli nõus andma asja RKNi arutada, mis ei takistanud siiski Serbia suursaadikul Spalajkovićil talle meetri pealt näpuga näkku sihtimast ja karjumast: „Te olete bandiidid, te häbistate slaavi tõugu ja ma sülitan teile näkku!”211 Noulens kiirustas kirgi jahutama, kuid Zalkind lausus: „Jätke, jätke see, härra suursaadik, meile meeldib selline jõhker otsekohesus paremini kui diplomaatiline keel!” Kõnelused jätkusid samal õhtul ning Noulens külastas järgmisel päeval Diamandit Peeter-Pauli kindluse maa-aluses kongis. Toit oli kehv ja Diamandile polnud antud söömiseks nuga. Tulemus oli siiski positiivne ja Diamandi vabastati tingimusel, et ta lahkub kohe maalt.212 Zalkind külvas segadust, andes avalikult mõista, et Francis oli olnud Diamandi vahistamisega nõus.213 Enamlaste ja lääneliitlaste kokkulepete haprus oli nüüd ilmselge. Mõlemad pooled soovisid rohkem, kui teine pool oli valmis järele andma. Kommunistlik võim oli valmis riskima suhete katkemisega Antandiga. Nad proovisid aina oma õnne, peljates samal ajal hirmsasti, et suure sõja üks või teine pool võib sepitseda sissetungi. RKN oli täis valmidust hammustada, enne kui teda hammustatakse, ehkki nende hambad olid sel hetkel armetult nõrgad.

      8. TEINE LÄÄS

      Kogu maailma saatkondades mõistsid ajutise valitsuse ametisse nimetatud suursaadikud oktoobrirevolutsiooni hukka. Alguse tegi lahti äsja Petrogradist Pariisi saabunud Vassili Maklakov, kes hoiatas ka ametikaaslast Boriss Bahmetjevit Washingtonis ohu eest, et Ameerika võib tunnustada Petrogradi võimu alt lahku löövaid territooriume. Maklakov oli tuntud kadett, Bahmetjev oli olnud nooruses marksist, enne kui eemaldus parteipoliitikast. Kõik suursaadikud mõtlesid õudusega Venemaad ähvardavale tükeldamisele. Maklakov astus Ukraina iseseisvuse vastu ja väitis, et Läänemere kallas on Venemaale igavesti hädavajalik julgeoleku huvides, mistõttu ta nõudis mereväebaaside säilitamist Helsingis ja Tallinnas.214

      Lääneliitlased, kes olid nördinud Nõukogude režiimi otsuse pärast loobuda võitlusest idarindel, lõpetasid rahaabi Venemaale, lubades samal ajal ajutise valitsuse akrediteeritud diplomaatidel jääda saatkonda ja nautida diplomaatilist puutumatust.215 Ometi ei esindanud nad enam tegutsevat valitsust ning Briti valitsus, mis soovis kuidagi RKNiga siiski suhelda, otsustas pöörduda Maksim Litvinovi ja Fjodor Rotšteini216 poole, kes kuulusid väheste Suurbritanniasse jäänud enamlaste sekka.217 Väike enamlaste koloonia oli säilinud Šveitsis ning Vatslav Vorovski esindas mitteametlikult RKNi huve Stockholmis,218 aga London oli ainuke lääneriigi pealinn, kus viibis nii juhtiv enamlane nagu Litvinov, kellest nüüd saigi RKNi peamine esindaja väljaspool Venemaad.219 Ta oli hakanud endale tähelepanu tõmbama vahetult enne oktoobrirevolutsiooni, saades kuulsaks kord abikaasa Ivyga Londonis teatris käies.

      Tema tuttav, liberaalne ajakirjanik Salvador de Madariaga, märkas teda mõne rea kauguselt ja soovis tema kõrvale istuda. Teel sinna hõikas ta valju häälega: „Litvinov, just teiega ma tahtsingi kokku saada! Kuidas Venemaal asjad lähevad?” Vestlusse sekkusid teisedki ja Litvinov ütles neile, et tähele tuleks panna nime Lenin. Kui enamlased järgmisel päeval Petrogradis võimu haarasid, hakati Litvinovit Londonis pidama Venemaa poliitika teadmameheks.220

      aasta jaanuaris saatis Trotski Litvinovile telegrammi, millega viimane määrati RKNi esimeseks „täievoliliseks esindajaks” välisriigis. Kommunistidele ei meeldinud sõna „saadik” ja nad ei soovinud nimetada Litvinovit ka „suursaadikuks”: revolutsiooniline aeg nõudis revolutsiooni terminiteski. Litvinovil oli hea meel, et sai teha tööd, mis tuli kasuks parteile. Millised täpselt pidid tema tööülesanded olema, jäi siiski segaseks, sest

201

Général Niessel. Le Triomphe bolchévique et la paix de Brest-Litovsk: souvenirs, 1917–1918, lk 186.

202

L. de Robien. The Diary of a Diplomat in Russia, lk 186; Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, lk 942.

203

Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, lk 961.

204

D. R. Francis. Russia from the American Embassy, April 1916 – November 1918, lk 168–169.

205

Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, lk 962–963; D. R. Francis. Russia from the American Embassy, April 1916 – November 1918, lk 210–211.

206

G. A. Hill. Go Spy the Land, lk 152–153; G. A. Hill. Dreaded Hour, lk 133–134.

207

J. Noulens. Mon ambassade en Russie Soviétique, 1917–1919, I kd, lk 183–184.

208

L. de Robien. The Diary of a Diplomat in Russia, lk 190.

209

RKNi istung 1. / 14. jaanuaril 1918. GARF, f R-130, n 2, t 1, l 1.

210

J. Noulens. Mon ambassade en Russie Soviétique, 1917–1919, I kd, lk 186–187.

211

Samas, lk 185–189; D. R. Francis. Russia from the American Embassy, April 1916 – November 1918, lk 216–217.

212

J. Noulens. Mon ambassade en Russie Soviétique, 1917–1919, I kd, lk 190–191; Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, lk 963–964.

213

D. R. Francis. Russia from the American Embassy, April 1916 – November 1918, lk 219–220.

214

HIA. Russia. Posolstvo. Box 1 (Vene suursaadik Prantsusmaal Washingtoni saatkonnale 24., 26. ja 29. detsembril 1917 (vana kalendri järgi)).

215

D. S. Foglesong. America’s Secret War against Bolshevism: U.S. Intervention in the Russian Civil War, 1917–1920, lk 57.

216

Pikka aega Suurbritannias elanud Rotšteini kohta kasutatakse ingliskeelses kirjanduses enamasti nimekuju Theodore Rothstein.

217

National Archives, FO 371/3295/6933.

218

A. E. Senn. Diplomacy and Revolution: The Soviet Mission to Switzerland, 1918, lk 43–53.

219

I. Litvinov. Pealkirjata autobiograafiline kild. HIA, Ivy Litvinov Papers, box 10, folder 5, l 27.

220

Samas.