Spioonid ja komissarid. Robert Service

käes. Brošüüris „Enamlik revolutsioon: selle puhkemine ja tähendus” („The Bolshevik Revolution: Its Rise and Meaning”) pilgati vähemlasi ja esseere ning ülistati enamlasi kui ainukest erakonda, millel on „masside” toetus. Ta kaitses Asutava Kogu laialisaatmist, sest ainult rahvakomissaride nõukogu suutvat kindlustada, et „kodanlikud erakonnad” ei pääse uuesti võimule.242

      jaanuaril ilmus ajalehes Manchester Guardian nimetu korrespondendi, võib-olla Fjodor Rotšteini artikkel, milles eitati, et kommunism tähendab „klassisõda”. See eksiarvamus tulenevat saksa sõna Klassenkampf väärast tõlkimisest, mis tähendavat pigem „klassivõitlust” ja mida kasutavad rohkelt paljud Euroopa sotsialistid, kel pole mingeid seoseid enamlusega.243 See ei olnud kuigi õige Lenini ideede esitamine. Ta oli 1914. aastast peale kutsunud muutma „imperialistlikku sõda” Euroopa kodusõjaks ja sõja all mõtles ta just sõda, mitte lihtsalt võitlust.

      Ameerikas polnud Litvinovi mõõtu enamlasi, sest kõik sealsed Vene pahemäärmuslaste juhid olid Petrogradi sõitnud. Enamlaste kõige valjuhäälsem pooldaja Ühendriikides ei olnud venelane, vaid soomlane Santeri Nuorteva, kes juhtis New Yorgis Soome informatsioonibürood. Büroo allus ajutisele revolutsioonilisele valitsusele, mille olid moodustanud punaste ja valgete kodusõja puhkedes 1918. aasta jaanuaris Soome punased. Enamlastel olid tihedad sidemed bürooga, mis tegutses nii Soome kui ka Venemaa punaste mitteametliku saatkonnana. USA riigisekretär Robert Lansing ei tahtnud Nuortevaga mingit tegemist teha, mistõttu viimane pöördus riigidepartemangus töötavate soodsamalt meelestatud isikute, näiteks William Bullitti, William Irwini ja Felix Frankfurteri poole (poliitiline distsipliin oli Lansingi alluvate seas palju lõdvem kui Balfouri välisministeeriumis). Samuti pöördus Nuorteva niisuguste sümpaatiaga enamlastesse suhtuvate ajakirjanike nagu New York Timesi Walter Duranty poole. Duranty ülistas hiljem Jossif Stalinit, kuid sel ajal ei soovinud ta veel ennast otseselt Venemaa kommunistide üritusega siduda. Soome informatsioonibüroos töötav Harold Kellock pilkas teda kirjas Frankfurterile: „Walter meenutab mulle mingil moel õigeusklikku neitsi Maarjat, kes alati teab, et just tema on taevane kuninganna. Võib-olla on ta „juudi ülestõusu poja” otsene järeltulija.”244

      Nõukogude propaganda nõrkus Ühendriikides ajendas John Reedi ja Louise Bryanti pakkuma, et nad saadetaks RKNi esindajatena Ameerikasse. See oli kahtlemata riskantne. Föderaalne vandemeeste kogu oli 1917. aasta novembris süüdistanud Reedi ajakirjas Masses ilmunud artikli „Knit a Straitjacket for your Soldier Boy” („Tõmmake oma sõdurpoisile hullusärk selga”) spionaažiseaduse rikkumises. Kuid Reed ei kõhelnud ja 29. jaanuaril 1918 määras välisasjade rahvakomissariaat ta New Yorgi konsuliks.245 Riigidepartemang nähvas vastu, et Lenini valitsust pole isegi de facto tunnustatud.246 Trotski mõistis, et sel hetkel on Washingtoni ärritamine asjatu, ning eemaldas Reedi nime teiste seast. Kõige olulisem oli kaasa aidata Reedi jõudmisele Ühendriikidesse.247 Reed ja Bryant saabusid sinna 28. aprillil.248 Ehkki süüdistus unustati kiiresti, võeti Reed mai lõpul Philadelphias kinni süüdistusega mässu õhutamises.249 Aga taas ei olnud võimud valmis tema üle avalikult kohut mõistma. Vabastamisel pidas ta kõnesid sõja vastu, jagades kõneplatvormi Nuorteva ja Massesi toimetaja Max Eastmaniga.250 Ameerika töölisliikumine levitas laialt Reedi artikleid ja pamflette. Ta uskus, et oli näinud Venemaal maailma tulevikku – ja see oli talle meeldinud.

      Peterburis asuv välismaiste poolehoidjate seltskond jätkas Nõukogude ürituse propageerimist. Neist üks ekstsentrilisemaid oli ajalehtede Daily News ja Manchester Guardian korrespondent Arthur Ransome. Oktoobrirevolutsioon tabas teda Suurbritannias viibimise ajal, aga 1917. aasta jõuluks oli ta Venemaal tagasi.251 Ransome köitis paljusid: ta meeldis kõigile tuttavatele, isegi neile, kes enamlust jälestasid. Lockharti armuke Moura Benckendorff märkas tema „enamlikku välimust”, aga tundis talle ometi kaasa. Olles kindel, et mees ei ole korralikult süüa saanud, „torkasin talle tüki liha suhu […] ja mõned redised taskusse”.252 Ransome oleks ehk küll eelistanud midagi magusat: talle meeldisid väga „maiusasjad”.253

      Temasse suhtus südamlikult ka Briti luuraja George Hill: „Ta oli pikka kasvu, kiitsakas, luider mees punakat karva juustega, mis tavaliselt olid segamini, peas vilamas väikese, uudishimuliku ja koerusteks valmis poisi silmad. Ta oli väga armastusväärne, kui teda tundma õppida.”254 Hill ja Ransome elasid hotellis sama koridori peal. Hilli numbris oli siiski vannituba, mida ta lubas Ransome’il hommikuti kasutada:

      Meie sügavaimad mõttevahetused ja tuliseimad vaidlused leidsid aset ajal, mil Ransome istus vannitoas ja mina käisin riietudes mööda tuba ringi. Mõnikord, kui mul olid paremad argumendid ja tema tunded olid rohkem üles keeratud kui tavaliselt, kargas ta veest välja ja peksis end kuivaks nagu raevus gorilla. Seejärel ei tulnud ta kaks-kolm päeva vanni, siis aga kohtusime taas ja naeratasime ning ma pärisin väikese mao järele, keda ta pidas oma toas suures sigarikarbis, ja järgmisel päeval tuli ta uuesti, nagu ikka, ja me hakkasime taas vaidlema, nagu parimad sõbrad kunagi.255

      Mao liik ja päritolu pole teada.

      Õnnetus abielus Ransome oli armunud enamlasse ja Briti luure tundis huvi, ega temast endast enamlast pole saanud.256 Tema armuleegi objekt oli Trotski sekretär Jevgenia Šelepina. Hill palus naise õhtust sööma, kuid see keeldus, väites, et peab hilise õhtuni tööl olema.257 Tegelik põhjus võis olla juba kasvav vaimustus Ransome’i suhtes ning peagi lahvatas nende vahel armuleek. Sellega oli muidugi seotud ka pisut poliitikat. Ransome’ile enamlased meeldisid ja patrioodina oli ta veendunud, et Briti huvides on hoida nendega häid suhteid, mitte aga hakata RKNi hirmutama või jalgealust õõnestama. Šelepina oli kahtlemata väärtuslik allikas kodumaale saadetavate lugude tarbeks. Trotski päevakava ja tegevuse vahetu teadmine oli hindamatu.

      Ransome’i toimetaja Manchesteris, C. P. Scott, ei suhtunud Nõukogude revolutsiooni kuigi soojalt. Ta hindas küll oma reporteri erakordselt head ligipääsu enamlaste eliidile, kuid kasutas ammust ajast teada võtteid korrespondendi innu kahandamiseks, toimetades tema lugusid enda arvamust mööda ja mõnikord neid üldse avaldamata jättes. Vähemalt suutis Ransome ametis püsida. Louise Bryantile öeldi tööleping Philadelphia Public Ledgeriga üles ja tal polnud põhjuses kahtlustki. Ta kinnitas, et niipea kui reporter üritab uudiseid ausalt edasi anda, loobub toimetaja tema teenetest.258 Morgan Philips Price kurtis, et tema telegrammid jäetakse tähele panemata või kohitsetakse.259 Ent kiidulauljad ei lakanud pingutamast. Bryant ja Ransome, kes soovisid kindlasti oma sõnumi kuuldavaks teha, avaldasid brošüürid Venemaa kohta pärast oktoobrirevolutsiooni. Ransome’i „Letter to America” („Kiri Ameerikale”) jättis välisasjade rahvakomissariaadis töötavale Karl Radekile nii hea mulje, et ta aitas seda Ühendriikides avaldada ja kirjutas sellele sissejuhatuse. Ransome eitas Antandi õigust sundida Venemaad oma tahtmist tegema. Ta nentis, et revolutsioon võib luhtuda, kuid kiitis Nõukogude korda ja pidas seda Venemaale igati sobivaks. Ta nimetas Asutava Kogu enamlastevastast enamust „ükskõikseks massiks”, mis ei suuda saavutada enamlaste otsusekindlust ega populaarsust.260

      Jacques Sadoul ja Raymond Robins jätkasid surve avaldamist, et nende valitsused kohtleksid RKNi viisakalt. 1918. aasta algul lisandus nende koorile Robert Bruce Lockhart, kes oli jäänud Lloyd George’ile silma enamlastesse avatult suhtuva inimesena. Peaminister otsustas saata ta Venemaale tagasi „esindaja” või „erilise delegatsiooni

242

M. Litvinoff. The Bolshevik Revolution: Its Rise and Meaning, eriti lk 43–46.

243

Manchester Guardian, 23. jaanuar 1918.

244

Harold Kellock (Soome informatsioonibüroo New Yorgis) Lincoln Steffensile 22. aprillil 1918, l 1. HIA, Russian Subject Collection.

245

New York Times, 31. jaanuar 1918.

246

Samas, 2. veebruar 1918.

247

Samas, 19. veebruar 1918.

248

Washington Post, 29. veebruar 1918.

249

Samas, 1. juuni 1918.

250

New York Times, 11. mai 1918.

251

R. Chambers. The Last Englishman: The Double Life of Arthur Ransome, lk 177.

252

M. Budberg R. Bruce Lockhartile, ilma kuupäevata: HIA, Robert Hamilton Bruce Lockhart Papers, box 2, folder 2.

253

A. Rhys Williams. Lenin: The Man and his Work, lk 74.

254

G. A. Hill. Go Spy the Land, lk 192.

255

Samas, lk 192–193.

256

Aruanne Stockholmist 12. septembril 1918: CX 050167. Tänan Andrew Cooki selle dokumendi jagamise eest.

257

G. A. Hill. Go Spy the Land, lk 191.

258

Bolshevik Propaganda: Hearings before a Subcommittee on the Judiciary, United States Senate, Sixty-Fifth Congress, Third Session and Thereafter Pursuant to Senate Resolution 439 and 469 – February 11, 1919 to March 10, 1919, lk 553.

259

M. Philips Price. The Soviet, the Terror and Intervention, lk 1–14.

260

Radek and Ransome on Russia. Brooklyn, New York, The Socialist Publication Society, 1918, lk 5–7, 10–11, 19–20, 24.