Spioonid ja komissarid. Robert Service

kaugemale viia (ehkki mõned enamlased kirjutasid Venemaa minevikust päris ohtralt). Partei pidi ilmutama julgust ja riskima. Petrograd pakkus pahemäärmuslastele selleks lausa näitliku võimaluse. Millises suunas liiguvad venelased, sinna pidid peagi suunduma ka teised. Enam polnud aega intellektuaalseteks aruteludeks ja kahtlusteks.

      Enamlaste juhtkonda eristas teistest oluliselt valmisolek kasutada oma eesmärkide saavutamiseks üleliiagi jõudu. Ivan Maiski tegi Lenini kohta tabava märkuse. Juht meenutas talle üht lauset ilmutusraamatust: „Aga nüüd, et sa oled leige ja mitte külm ega kuum, sülitan ma su välja oma suust.”154 Lenin oli alati olnud kurikuulus selle poolest, kui väga talle meeldis diktatuur ja terror. Trotski oli olnud mõistatuslikum. Ta oli küll välja pakkunud selliseid äärmusi nagu „tööliste valitsus”, aga ta oli seltsinud vähemlastega ja kritiseerinud enamlasi. 1917. aastal tunnistas ta, et tööliste valitsus peab tõepoolest kasutama karme meetodeid. Siinkohal tõi ta endale appi Marxi autoriteedi. Marx oli kiitnud jakobiinide terrorit ja sagedast giljotiini kasutamist Prantsuse revolutsiooni ajal ning nimetanud seda vastupanu purustamise „plebeilikuks viisiks”. Trotski imetles jakobiine nende „raudsete repressioonide” pärast.155 Mitte kõik enamlaste juhid polnud veel nii verejanulised. Kamenev ja Buhharin seadsid sageli kahtluse alla vajaduse karmide repressioonide järele ja mõnel juhul üritasid neid pisut leevendada. Kuid põhimõtteliselt ei mõistnud nad selliseid meetodeid kindlasti hukka. Aegamisi jõudis kogu juhtkond seisukohale, et revolutsiooni kindlustumine ei ole võimalik ilma ränga diktatuuri ja laialdase riikliku terrorita.

      Kommunistid ei hoolinud kuigi palju täpsest ennustamisest. Nad tegelesid visioonide ja loosungite, lubaduste, ähvarduste ja pühendumisega. Nad rääkisid klassivõitlusest, klassisõjast ja isegi kodusõjast. Nad ei pööranud tähelepanu valitsemise üksikasjadele. Trotski lähikondlane Adolf Joffe torkas silma sellega, et kirjutas brošüüri kohalikust omavalitsusest.156 Enne tee, siis mõtle. Leninile meeldis selle toetuseks tsiteerida Goethet, kes ütles, et teooria on hall, elu puu aga roheline. (See küll ei takistanud teda klammerdumast doktriinide ja raamatutarkuste külge, kui oli vaja selgitada oma teoreetilisi seisukohti.) Nii tema kui ka teised kordasid lakkamatult, et nemad vaid õhutavad „revolutsiooni altpoolt”. Nad pidasid ennast töörahva vabastajaks. Peagi pidi teoks saama proletaarlaste võim iseenda üle. Samal ajal ei üritatudki tõsisemalt mõelda, kuidas see sobib kokku partei deklareeritud äärmiselt tsentraliseeritud riigi põhimõttega. Enamlased peksid rõõmuga senised institutsioonid kildudeks, kinnitades samal ajal, et partei sees peab valitsema range distsipliin. Nad ei muretsenud purustuste pärast, mida nad põhjustasid. Nende meelest pidigi revolutsioon segadust külvama. Nad jälestasid niinimetatud poliitilist hobusekauplemist. Nad välistasid kompromissid ning eelistasid avalikus elus avatud otsuseid sobingutele ja korruptsioonile.

      Nad olid kindlad, et nemad on revolutsioonilise Venemaa tõelised punased. Konservatiivid ja liberaalid nimetasid kõiki vähemlasi ja esseere punasteks. Kuid enamlased olid kahtlemata radikaalsemad kui nende rivaalid, mistõttu nad monopoliseerisidki selle värvi. Ehkki nad näitasid ennast äärmiselt enesekindlana, ei olnud nende doktriinid ometi sugugi kooskõlalised: neis ei olnud lihtsalt lüngad, vaid lausa tohutud ja ohtlikud lõhed. Nagu varasemate sajandite utopistid, nad ainult irvitasid ja asusid vasturünnakule, kui sellele osutati. Nad kutsusid poolehoidjaid üles ilmutama usku ja usaldust. Nad kuulutasid uhkelt, et ei karda eksperimenteerida. Nad pidasid ennast avatud meelega teadlasteks ja humanistideks. Kui teised ennustasid katastroofi, kehitasid nemad kõigest õlgu ja väitsid, et arenenud kapitalism on juba niigi viinud maailma katastroofi lävele. Seepärast oli vaja proovida midagi täiesti uut. Käes oli uue ajastu koidik.

      Enamlastele meeldis arvata, et nad olid 1917. aasta Venemaal ainulaadsed. See ei olnud päris tõsi. Kõigi moodsate elukutsete esindajate seas oli hulk praktikuid, kes võtsid omaks kõik või osa enamlaste ideaale ja nende negatiivsed eelarvamused. Ka teistes revolutsioonilistes parteides leidus juhte ja aktiviste, kelle mõttemaailm kattus suuremal või vähemal määral enamlaste omaga. Õigupoolest laenasid kommunistid teistelt üsna palju mõtteid. Oskustööliste seas leidus palju neid, kes soovisid asuda juhtima oma eriala avalikku elu ning ellu viima kiireid muutusi. Pahemtsentristlikud majandusteadlased pooldasid valitsuse reguleerimise süvendamist tööstuses ja rahanduses.²¹ Õpetajad, teadlased, kunstnikud ja kõrgemad sõjaväelased soovisid kangesti oma eriala muuta ja juurutada selles uusi meetodeid – ning nad teadsid hästi, et moderniseerimiseks on vaja tugevat keskvalitsust. Nad pooldasid iga valitsust, mis jättis mulje, et on valmis toetama nende tegevust. Pealegi vastasid mitmed konkureerivates parteides levinud mõttevoolud sellele, mida kavatsesid teostada enamlased. Vajadust suurendada tunduvalt riigi osa majanduse juhtimises tunnistasid üldiselt kõik sotsialistid ja isegi liberaalid. Vähemlased ja esseerid pidasid endiselt enamlasi oma seltsimeesteks. Kommunistlikku püüdu pöörata Venemaa pea peale toetati palju enam kui kõigest partei sees.

      Kui väga ka enamlaste doktriin pretendeeris teaduslikkusele, tugines see tegelikult pimedale usule ja Venemaa revolutsioonilisele traditsioonile. Lenin ja Trotski ei võtnud kunagi tõsiselt arvesse hirmutavaid ennustusi, mida nende ürituse kohta tehti. Vähemlased ja esseerid võisid ju olla nõus suure osa enamlaste ühiskondlike ja majanduslike seisukohtadega, aga ka nemad ütlesid selgelt välja, et kui enamlased mingil moel suudavad võimul püsida, toob see vältimatult kaasa koletislike tagajärgedega kodusõja. Nad kahtlesid, kas Euroopa on ikka revolutsiooni veerel. Nad naeruvääristasid Lenini lubadust taastada kiiresti Venemaa majandus, kaheldes, kas nad seda üldse suudavad. Ent nad kõnelesid kurtidele kõrvadele. Enamlased olid langetanud oma valiku. Kui see toob kaasa kodusõja, pidi see tulema lühike ja võit vaevata. Euroopa sotsialistlik revolutsioon oli kaheldamatu ja kui Saksamaal tuleb võimule revolutsiooniline valitsus, pidi venelaste ja sakslaste kaubavahetus kiiresti võimaldama taastuda sõjaaegsest langusest. Just selline mõttemaailm valitses enamlaste juhtide peas, kui nad Petrogradis võimu haarasid. Välismaalased nägid Venemaal ainult kaost ja nõrkust. Enamlased soovitasid neil prille vahetada ja oma silmaga vaadata, kuidas läidetud leegist kerkib vaimustav uus maailmakord.

      7. DIPLOMAATIA TUPIKUS

      Lenini rahudekreet sätestas uudsed põhimõtted kogu maailmas rahu kehtestamiseks. Nii Antant kui ka Keskriigid üritasid sellest mööda vaadata. Erand oli Woodrow Wilson, kelles põles kirg saavutada püsiv rahu ja kes pidas selle vältimatuks tingimuseks Keskriikide lüüasaamist. 8. jaanuaril 1918 USA Kongressi kodade ühisistungil esinedes kuulutas ta, et Antant peab kehtestama universaalse rahu, mis muu hulgas tähendab demokraatiat, vaba kaubavahetust, avalikke lepinguid ja rahvuslikku enesemääramisõigust. Ta oli saanud soovitusi ja abi oma usaldusaluselt kolonel Edward House’ilt, kes naasis ringreisilt Euroopa pealinnades, ja rühmalt nõunikelt, kelle kohta kasutati nimetust „Uurimine” (The Inquiry), kuid algatus oli puhtalt tema enda oma. Wilson üritas kujundada sõjajärgse maailma palet. Kõne Kongressis oli mõeldud avalikkusele ja sai kohe tuntuks „14 punkti” nime all. Ameerika ajakirjandus kiitis presidendi kõnet, nimetades seda esimeseks tõeliseks panuseks, et lõpetada tapatalgud, mille oli esile kutsunud vanade Euroopa riikide tülitsemine. Wilson andis Ühendriikidele sel moel võimaluse teiste riikide seas esile paista. Paljud ameeriklased ei olnud rahul tema otsusega astuda sõtta Saksamaaga, kuid samal ajal olid paljud uhked, et ta esitas selge arusaama ülemaailmse rahu ja vabaduse rajamise põhimõtete kohta.

      Wilsoni poolehoid rahvuslikule enesemääramisele häiris lääneliitlasi. Lloyd George’il oli kuhjaga vaeva 1916. aasta lihavõtete ajal Dublinis Suurbritannia võimu vastu puhkenud vastuhakuga ning muret tekitasid ka indialaste ning teiste Briti impeeriumi rahvaste tugevnevad iseseisvustaotlused. Ebamugavust valmistas see ka Clemenceau’le ja Itaalia peaministrile Vittorio Orlandole. Samal ajal kartsid nad pahandada USA presidenti, kes saatis üle Atlandi ookeani hindamatu väärtusega rahalist abi, laskemoona ja sõdureid. Nad olid alati toonitanud, et sõda Saksamaa ja Austria-Ungari vastu on õiglane ja kõlbeline. Nad ei saanud kuidagi võtta sõna demokraatia või vaba kaubavahetuse vastu ning raske oli ka eitada rahva õigust määrata ise oma tulevik. Lääne ajakirjandus kõneles Wilsoni 14 punktist äärmiselt põhjalikult ja Ameerika saatkond jagas Petrogradi tänavatel välja tuhandeid eksemplare

154

R. Bruce Lockhart. Last Words on Lenin: An Inaugural Address [as] Honorary President of the Associated Societies, Edinburgh University, 26 October 1960, lk 15–16.

155

L. Trotski. Tšto že dalše?, lk 23.

156

V. A. Mau. Sotšinenija. I kd: Reformõ i dogmõ: gosudarstvo i ekonomika v epohu reform i revoljutsii, 1860–1920-je godõ, lk 207–226.